Linda oli helistanud kohe vaimustatult isale, et talle sellest rääkida.
Svedbergi keldriboks oli kõige tagumine, kitsa käigu lõpus. Seal olid lisaks võrgule ka raudtrellid. Kahe risti asetseva raudriivi keskel rippus pirakas tabalukk. Svedbergi keldriboks on eriti kindlustatud, pani Wallander mõttes imeks. Kas ta hoidis siin midagi eriti väärtuslikku? Wallanderil oli olnud meeles kilekindad taskusse pista. Ta pani need kätte, otsis õige võtme ja avas luku. Seejärel uuris ta tabalukku lähemalt. See paistis olevat uus. Ta pani keldriboksis lambi põlema. Seal olid tavalised asjad, mida ikka keldris hoitakse. Isegi paar vanu slaalomisuuski seisis seina najal. Ei tea milleks, mõtles Wallander. Tema jaoks tundus mõeldamatu, et Svedberg mäest alla sööstaks. Külaskäik Sture Björklundi juurde oli aga näidanud, et nad eksisid, kui arvasid end Svedbergi elust midagi teadvat. Ma sisenen praegu ühte saladusse, mõtles Wallander. Võimatu on ette arvata, mida ma sealt leian. Ta vaatas kitsas ruumis ringi. Erinevalt korterist oli siin kõik korras. Midagi polnud välja kistud ega laiali loobitud. Wallander hakkas kotte ja pappkaste uurima. Üsna ruttu sai talle selgeks, et Svedberg oli olnud asjadekoguja. Seal oli kingi ja jopesid, mis Wallanderi meelest olid vähemalt kakskümmend aastat vanad. Ta soris kõik hoolikalt läbi. Ühes kohvris olid mõned fotoalbumid. Wallander istus ühe püstise kohvri otsa ja lehitses esimest albumit. See oli täis vanaaegseid fotosid. Inimesed Skåne maastiku taustal. Pidulised suvises aias, inimesed võõra fotograafi ees kangelt poseerimas. Näod olid enamasti nii tuhmid, et võimatu oli detaile eristada. Inimesed põllul peete korjamas, taustal vankrid ja hobused. Piitsa viibutavad kutsarid. Taamal pilverünkad. Raske märg muld. Piltide juurde polnud midagi kirjutatud, ei inimeste ega paikade kohta. Kõik kolm albumit olid ühesugused. Wallander arvas, et kõige uuemad fotod olid umbes 1930ndatest.
Hilisemast ajast ei olnud midagi. Ta pani albumid ettevaatlikult tagasi ja tegutses edasi. Vaid silmapilguks olid kõik need ammu surnud inimesed justkui elustunud. Ühes kohvris olid vanad laudlinad, teises kuuekümne aasta tagused nädalalehed. Kõige kaugemas nurgas, halli kangaga katkise mängulaua taga kastis oli mingi helepruun puust alus. Wallander ei saanud alguses aru, millega tegu. Siis taipas, et see pidi olema vanaaegne parukahoidja. Wallanderil kulus tubli tund, et kõik läbi sorteerida. Ta polnud leidnud midagi, mis oleks tähelepanu köitnud. Ta sirutas selga ja vaatas ringi. Pilk otsis kogu aeg midagi muud. Mõnd salajast peidikut. Või hinnalist teleskoopi. Ta lahkus keldrist ja keeras ukse lukku.
Siis astus ta jälle trepist üles valguse poole. Kuna tal oli janu, läks ta Stortorgeti lõunaservas asuvasse kondiitriärisse ning jõi seal mineraalvett ja tassi kohvi. Ta kaalus, kas võtta üks Viini sai. Ta mõistis, et see poleks hea mõte. Kuid ostis siiski ühe. Kakskümmend minutit hiljem oli ta Lilla Norregatanil tagasi. Nüüd läks ta üles Svedbergi korterisse. Majas valitses hauavaikus. Ukse ees tõmbas ta hinge. Politsei oli seintele kleepinud sildid, et kuriteopaigale minek on keelatud. Ta nokitses kleepriba lahti, keeras võtit ja astus sisse. Kohe kuulis ta tänaval töötavat segumasinat. See tegi kohutavat lärmi. Ta astus elutuppa, heitis vastu tahtmist pilgu kohale, kus Svedberg oli lamanud, ja läks edasi akna juurde. Segumasina hääl kajas majaseinte vahel. Seal seisis ka suur veoauto, millelt laaditi ehitusmaterjali.
Wallanderil tuli mõte. Ta läks jälle tänavale. Üks palja ülakehaga vanem mees lasi segumasinasse voolikuga vett. Mees noogutas Wallanderit nähes. Ta paistis temas kohe politseiniku ära tundvat.
„Hirmus lugu küll,” hüüdis ta üle lärmi.
„Mul on vaja teiega rääkida,” vastas Wallander.
Voolikuga mees hõikas üht noort ehitustöölist, kes maja varjus suitsu tegi. Noormees tuli ja võttis vooliku oma kätte.
Nad läksid majanurga taha. Sinna polnud segumasinat peaaegu kuuldagi.
„Te siis teate, mis selles majas juhtus,” ütles Wallander.
„Üks politseinik nimega Svedberg lasti maha.”
„Õige. Ma tahtsin küsida, kui kaua te olete siin tööd teinud. Tundub, et alles alustasite.”
„Me tulime esmaspäeval. Majale tehakse uus trepikoda.”
„Millal te segumasina tööle panite?”
Mees mõtles järele.
„See pidi olema teisipäeval,” ütles ta. „Umbes kell üksteist hommikul.”
„Ja sellest saadik on see mürisenud?”
„Praktiliselt kogu aeg. Kella seitsmest viieni. Vahel pisut kauem.”
„Kas see seisab kogu aeg ühe koha peal?”
„Jaa.”
„Järelikult on teil hea ülevaade, kes siit sisse-välja käivad.”
Mees taipas järsku, mida Wallander õigupoolest teada tahab. Ta muutus kohe väga tõsiseks.
„Te muidugi ei tunne neid, kes siin elavad,” ütles Wallander. „Aga mõnda inimest olete kindlasti korduvalt tulemas ja minemas näinud.”
„Ma ei tea, milline see politseinik välja nägi. Kui te seda küsite.”
See võimalus polnud Wallanderil pähegi tulnud.
„Ma saadan kellegi fotoga siia,” ütles ta. „Kuidas teie nimi on?”
„Nils Linnman. Nagu see sealt loodussaatest.”
Wallanderile meenus aastaid televisioonis esinenud mees.
„Kas te olete siin töötatud päevade jooksul midagi ebatavalist märganud?” küsis Wallander, ise asjatult taskuid kobades, et leida midagi, millele kirjutada.
„Näiteks mida?”
„Näiteks keegi käitus närviliselt. Kiirustas. Ebatavaliselt käituvad inimesed jäävad tavaliselt silma.”
Linnman mõtles järele. Wallander ootas. Ilm oli endiselt soe. Ja tal oli jälle vaja tualetti minna.
„Ei,” ütles Linnman lõpuks. „Mulle ei meenu midagi. Aga Robban võib-olla on midagi märganud.”
„Robban?”
„See voolikuga poiss. Ehkki ma kahtlen, et tema üldse midagi näeb. Ta mõtleb ainult oma mootorrattast.”
„Küsime järele,” ütles Wallander. „Kui teile endale midagi meenub, andke kohe teada.”
Ükskord ometi olid Wallanderil visiitkaardid kaasas. Linnman pistis visiitkaardi oma lohvaka tööülikonna rinnataskusse.
„Ma kutsun Robbani.”
Jutuajamine noorema ehitustöölisega jäi väga lühikeseks. Poisi nimi oli Robert Tärnberg ja ta polnud õieti kuulnudki, et selles majas on politseinik tapetud. Veel vähem oli ta märganud midagi iseäralikku. Wallander kahtlustas, et Tärnberg ei mäletaks ka seda, kui elevant oleks tänaval mööda läinud. Ta ei hakanud poisile visiitkaarti andmagi. Ta läks tagasi Svedbergi korterisse. Nüüd leidus vähemalt üks mõistlik põhjus, miks ükski majaelanik laske ei olnud kuulnud. Ta läks kööki ja helistas politseimajja. Ainult Ann-Britt oli kohal. Wallander palus tal tulla ja ehitustöölistele Svedbergi fotot näidata.
„Mitu politseinikku käib ümberkaudsetes majades ustele koputamas,” ütles Ann-Britt. „Aga ehitustöölised pole neile vist pähe tulnud.”
Wallander
