avas välisukse. Juba siin oli midagi valesti. Peegli all korvis oli hulk ajalehti Ystads Allehanda. Svedbergil oli see tellitud. Kuid uksematil ajalehte polnud. Wallander mõtles järele. Seal oleks pidanud olema vähemalt üks. Isegi kaks. Kolm vaevalt, ehkki ka see ei olnud välistatud. Keegi oli järelikult ajalehed üles võtnud. Ta läks kööki. Kapiserval oli kolmapäevane ja neljapäevane leht. Reedene number lebas köögilaual. Wallander valis Nybergi mobiilinumbri. Nyberg vastas kohe.
Wallander rääkis kõigepealt segumasinast. Nyberg kõhkles.
„Heli tungib väljast sisse,” ütles Nyberg. „Need seal tänaval muidugi laske ei kuulnud, kui segumasin töötas. Aga majas sees levib hääl teistmoodi. Ma lugesin seda kusagilt.”
„Võib-olla peaksime mõne proovilasu tegema,” ütles Wallander. „Koos segumasinaga ja ilma. Naabreid hoiatamata.”
Nyberg oli nõus.
„Tegelikult helistan ma ajalehe pärast,” jätkas Wallander. „Ystads Allehanda.”
„Ma panin selle köögilauale,” ütles Nyberg. „Eelmised oli keegi kapiääre peale pannud.”
„Peame sõrmejälgi otsima,” ütles Wallander. „Me ei tea, kes need sinna pani.”
Nyberg jäi vait.
„Sul on loomulikult õigus,” ütles ta. „Kurat, kuidas ma ei mõelnud?”
„Mina neid ei puutu,” ütles Wallander.
„Kaua sa seal veel oled?”
„Kindlasti mitu tundi.”
„Ma tulen.”
Wallander avas ühe köögisahtli. Ta oli mäletanud õigesti. Seal oli paar pliiatsit ja märkmeplokk. Wallander pani kirja Nils Linnmani ja Robert Tärnbergi nimed. Ja et keegi küsitleks postiljoni. Ta läks uuesti esikusse. Jäljed ja varjud. Ta seisis liikumatult, isegi ei hinganud, ning lasi pilgul ringi käia. Svedbergi nahkjakk, mida ta kandis nii suvel kui talvel, rippus puu peal. Wallander katsus taskud läbi. Seal oli rahakott. Nyberg on lohakas, mõtles ta. Ta läks kööki. Rahakott oli sama vana ja kulunud kui nahkjakk. Selles oli 847 krooni. Pangakaart, bensiinikaart ja mõned visiitkaardid. Kriminaalinspektor Svedberg. Juhiluba ja politseitõend. Juhiloa pilt oli kõige vanem. Svedberg vaatas süngelt kaamerasse. Foto oli ilmselt suvel tehtud. Svedbergi pealael oli jälle päikesepõletusest haav. Louise oleks pidanud sulle ütlema, et sa mütsi pähe paneksid, mõtles Wallander. Naistele ei meeldi, kui mehed end päikese käes ära kõrvetavad. Ta jäi seda mõtet mõlgutama. Svedbergi kiilaspeal oli peaaegu alati põletushaav. Nagu poleks tal kedagi, kes teda päikese eest hoiataks. Louise oleks nagu olemas ja ei ole ka, mõtles Wallander. Ainult kaks inimest on väitnud, et ta on olemas: Svedberg ja tema nõbu, koletisemeister. Kes polnud Louise’i kunagi näinud. Ainult tema juuksekarvu. Wallander krimpsutas nägu. Miski nagu ei klappinud. Ta tõstis telefonitoru ja helistas haiglasse. Talle öeldi, et Ylva Brink tuleb õhtul tööle. Wallander valis tema koduse numbri. See oli kinni. Ta ootas ja valis uuesti. Ikka sama lugu. Ta asus uuesti rahakoti sisu uurima. Politseitõendi foto oli tehtud hiljuti, Svedbergi põsed olid ümaramad, kuid ilme ikka sünge. Wallander kobas kõik vahed läbi. Ühes olid mõned postmargid. Rohkem ei leidnud ta midagi. Wallander otsis kilekoti ja pani rahakoti koos sisuga sinna sisse. Siis suundus ta kolmandat korda esikusse. Koori maha, otsi jälgi. Wallander läks vannituppa. Pissis. Mõtles Sture Björklundi jutule erinevat värvi juuksekarvadest. Ainus, mida Wallander Svedbergi Louise’ist teadis, oli fakt, et ta värvis juukseid. Wallander läks elutuppa ja seisis ümberkukkunud tooli kõrvale. Siis mõtles ümber. Sa kiirustad liialt, oleks Rydberg öelnud. Niimoodi ligi tormates hirmutad jäljed minema. Ta läks kööki tagasi ja helistas Ylva Brinkile. Seekord võttis naine toru.
„Loodetavasti ma ei sega,” ütles Wallander. „Ma tean, et olid öö otsa tööl.”
„Ma ei saa nagunii magada,” vastas naine.
„Mul on palju küsimusi tekkinud. Ühega on kiire.”
Wallander rääkis oma külaskäigust Sture Björklundi juurde. Ja et väidetavalt oli Svedbergi elus naine nimega Louise.
„Mulle ei rääkinud ta sellest midagi,” vastas Ylva Brink, kui Wallander oli lõpetanud. Wallanderile tundus, et naine oli uudisest rabatud.
„Kes ei rääkinud, kas Kalle või Sture?”
„Mitte kumbki.”
„Alustame Sturest. Kuidas sa temaga läbi saad? Kas sind paneb imestama, et ta sellest naisest midagi ei rääkinud?”
„Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see on tõsi.”
„Aga miks ta peaks valetama?”
„Ma ei tea.”
Wallander mõistis, et see pole telefonijutt. Ta vaatas kella. Kahekümne minuti pärast kuus. Tal kulub Svedbergi korteris veel vähemalt tund.
„Äkki saaksime kokku,” tegi ta ettepaneku. „Mul on pärast seitset aega.”
„Kas tulen politseimajja? Haigla on ju sealsamas. Ma olen öösel jälle tööl.”
Kui kõne oli lõppenud, läks Wallander elutuppa tagasi. Seisis katkise tooli kõrvale. Vaatas toas ringi. Püüdis seal toimunud draamat ette kujutada. Svedbergi oli tulistatud otse näkku. Nyberg oli öelnud, et lask võis tulla kergelt ülespoole suunatud joont pidi. Nagu oleks tulistaja hoidnud relva puusade või rinna kõrgusel. Verepritsmed Svedbergi taga olid samuti seina ülemisel osal. Svedberg oli kukkunud vasakule. Tõenäoliselt tõmbas ta tooli endaga kaasa ja seljatugi läks katki. Kas ta tõusis just toolilt püsti? Või ta juba seisis? Wallander tajus otsekohe, et see on tähtis küsimus. Kui Svedberg istus, ei saanud kurjategija talle päris võõras olla. Kui relvastatud murdvaras sisse kargab, ei jää ju inimene rahumeeli istuma. Wallander läks sinna, kus relv oli lebanud. Pööras ringi ja vaatas tuba selle nurga alt. See ei tarvitsenud olla koht, kust tulistati. Aga igatahes kusagilt sealt oli lask tulnud. Ta seisis vaikselt ning püüdis varje ja jälgi esile manada. Tunne, et midagi oli väga valesti, üha tugevnes. Kas Svedberg astus tuppa ja sattus murdvargale peale? Kui murdvaras tuli esikust, ei oleks Svedberg lamanud sellises asendis. Sama lugu, kui varas oleks tulnud magamistoast. Kõige mõistlikum seletus oli, et vargal polnud relva käes. Muidu oleks Svedberg talle kallale läinud. Svedberg kartis pimedust. Aga ta ei kõhelnud käsi käiku lasta kui vaja.
Wallander seisis paigal. Segumasin jäi äkitselt vait. Ta kuulatas. Tänavalt kostev liiklusmüra polnud märkimisväärne. Teine võimalus, mõtles ta. Isik, kes korterisse siseneb, on Svedbergi tuttav. Sedavõrd tuttav, et haavlipüss ei tee talle muret. Siis juhtub midagi, Svedberg tapetakse ja kurjategija pöörab korteri pahupidi. Miks? Ta otsib midagi. Või tahab jätta muljet, et tegemist on sissemurdmisega. Wallanderile meenus taas teleskoop. See oli puudu. Aga kes oskaks öelda, kas midagi on veel kadunud? Vahest Ylva Brink.
Wallander läks akna juurde ja vaatas alla tänavale. Nils Linnman lukustas parajasti kuuriust. Robert Tärnberg oli juba läinud. Wallander oli mõne minuti eest mootorratta põrinat kuulnud. Uksekell helises. Wallander ehmus. Siis läks ta avama. See oli Ann-Britt.
„Nad läksid juba ära,” ütles Wallander. „Ehitustöölised. Sa jäid hiljaks.”
„Ma juba näitasin neile Svedbergi pilti,” ütles Ann-Britt. „Aga ükski pole teda näinud. Vähemalt nad ei mäletanud.”
Nad
