sa oled suhkruhaige?”
„Ei. Aga mu veres on liiga palju suhkrut.”
„Siis sa ju oled suhkruhaige.”
„See võib üle minna. Aga hetkel on mul kiire.”
„Tükike õlis praetud liha,” ütles István. „Ja salat. Sobib?”
„Suurepäraselt.”
István läks. Wallander imestas oma käitumise üle. Suhkruhaigus polnud ju häbiasi. Ta ei teadnud, miks ta nii ütles. Talle ei meeldinud ka oma ülekaal. Parema meelega ta eiras seda.
Ta sõi nagu alati liiga kiiresti, ja jõi siis tassi kohvi. István oli hõivatud Poola turistide seltskonnaga. Wallanderil oli hea meel, et ta pääses küsimustest Svedbergi mõrva kohta. Ta maksis arve, tõusis ja läks. Väljas oli endiselt soe. Tänavatel oli ebatavaliselt palju rahvast. Wallander noogutas aeg-ajalt mööduvatele tuttavatele. Ta mõtles, kuidas Ylva Brinki rääkima panna. Wallander ei kahelnud, et naine vastab küsimustele ausalt ja pingutab mälu. Raskem oli teda rääkima panna asju, mille kohta ta ei teadnud, et ta neid teab. Üks võtmeküsimusi oli naisterahvas nimega Louise. Võib-olla Ylva siiski teadis temast midagi, ise seda taipamata?
Wallander jõudis politseimajja täpselt kell seitse. Ylva Brink polnud veel kohal. Wallander läks otsemat teed Martinssoni kabinetti. Hansson oli seal.
„Kuidas läheb?” küsis Wallander.
„Üllatavalt vähe infot on laekunud,” ütles Martinsson.
„Lundist pole isegi esialgseid andmeid?”
„Veel mitte,” vastas Hansson. „Enne esmaspäeva pole mõtet oodata.”
„Tulistamise kellaaeg,” ütles Wallander. „See on tähtis. Kui me seda teaksime, oleks meil vähemalt millestki lähtuda.”
„Ma otsisin registrist,” ütles Martinsson. „Pealtnäha ei sarnane see mõrv ja murdvargus ühegi teisega.”
„Me ei tea, kas see üldse oli murdvargus,” tähendas Wallander.
„Mis siis veel?”
„Ei tea. Ma saan nüüd Ylva Brinkiga kokku. Ma arvan, et võiksime homme kell üheksa koosoleku teha.”
Ta läks oma kabinetti. Laual oli teade Lisa Holgerssonilt. Ta tahtis temaga võimalikult ruttu rääkida. Wallander helistas tema kabinetti, kuid keegi ei vastanud. Mõningase vaevaga õnnestus tal valvelauaga ühendust saada. Ebba oli läinud. Wallander pani toru hargile ja suundus häirekeskusesse.
„Lisa läks koju,” vastati talle sealt.
Wallander otsustas, et helistab Lisale õhtul hiljem. Ta jäi valvelauda ootama. Mõne minuti pärast Ylva Brink tuli. Teel kabinetti küsis Wallander, kas ta kohvi soovib. Ylva Brink tänas ja ütles ära.
Wallander otsustas seekord vestluse linti võtta. Kui makilint ringi käis, oleks nagu keegi veel kuulanud. Tema enda tähelepanu võis alt vedada. Aga ta tahtis Ylva Brinki iga sõna salvestada. Kogu vestluse sõna-sõnalt välja trükkida. Ta küsis, ega Ylval midagi selle vastu ei ole, kui ta nende vestluse lindistab. Ei olnud.
„See pole ülekuulamine,” ütles Wallander. „Aga ma tahan selle vestluse jäädvustada. Makk jätab paremini meelde kui mina.”
Kettad käisid ringi. Kell oli üheksateist minutit seitse läbi.
„Reede, 9. august 1996,” ütles Wallander. „Vestlus Ylva Brinkiga. Juhtum: kriminaalpolitseinik Karl Evert Svedbergi surm, kahtlustame mõrva.”
„Mida siis veel?” küsis Ylva Brink.
„Politsei on vahel tarbetult formaalne,” vastas Wallander. Talle ei meeldinud oma kohmakas sõnastus sugugi.
„Nüüd on mitu tundi möödas,” ütles ta. „Sul on olnud aega mõelda. Sa oled endalt kindlasti küsinud, miks see juhtus. Mõrv on alati mõttetu, kõigi silmis, peale kurjategija.”
„Mul on ikka veel raske uskuda, et see on tõsi. Paar tundi tagasi rääkisin oma mehega. Laevale saab satelliidi abil helistada. Ta arvas, et ma sonin. Aga alles siis, kui ma talle rääkisin, jõudis mulle pärale, et see on tõesti tõsi.”
„Oleksin hea meelega meie vestlusega pisut oodanud. Kahjuks pole see võimalik. Peame kurjategija võimalikult ruttu tabama. Mõrvaril on edumaa. Ja see suureneb pidevalt.”
Ylva Brink ootas juba esimest küsimust.
„Naine nimega Louise,” ütles Wallander. „Kellega Karl Evert väidetavalt mitme aasta vältel kohtus. Oled sa teda näinud?”
„Ei.”
„Sa pole kunagi kuulnud temast räägitavat?”
„Ei.”
„Milline oli sinu esimene reaktsioon, kui ma teda mainisin?”
„Et see pole tõsi.”
„Mida sa nüüd arvad?”
„Et küllap see on tõsi. Aga täiesti arusaamatu.”
„Te rääkisite kindlasti Karl Evertiga aastate jooksul naistest. Et miks ta ei abiellu. Mida ta siis ütles?”
„Et ta on paadunud poissmees. Ja et talle meeldib nii elada.”
„Sa ei märganud midagi, kui te sellest rääkisite?”
„Mida ma oleksin pidanud märkama?”
„Et ta muutus ebakindlaks. Et ta ei rääkinud tõtt.”
„Ta rääkis alati väga veenvalt.”
Silmapilguks tajus Wallander naise hääles kõhklust.
„Mulle tundub, et sa jäid korraks mõtlema?”
Naine viivitas vastusega. Kettad käisid ringi.
„Vahel ma muidugi mõtlesin, et äkki ta on teistsugune…”
„Sa mõtled homoseksuaalne?”
„Jah.”
„Miks sa seda arvasid?”
„Kas see poleks loogiline?”
Wallanderil oli see mõte endalgi peast läbi käinud.
„See poleks sugugi imelik.”
„Ükskord tuli see jutuks. Üsna mitu aastat tagasi. Vist siis, kui ta jõuluõhtul meiega õhtust sõi. Me ei rääkinud mitte tema homoseksuaalsusest, vaid kellegi teise, keda me mõlemad tundsime. Ma mäletan, et ta oli vägagi hukkamõistev.”
„Selle homoseksuaalse sõbra suhtes?”
„Kõigi homode suhtes. See polnud sugugi kena. Ma pidasin teda vabameelsemaks.”
„Mis edasi sai?”
„Ei midagi. Rohkem me sellest ei rääkinud.”
