varjanud,” ütles Wallander. „Miks ta pidi teda varjama?”
„Äkki see naine on abielus?”
„Salasuhe? Ja ainult siis, kui nad said Björklundi maja kasutada? Paar nädalat aastas. Kui see naine oleks siin korteris käinud, oleks keegi ikka teda näinud.”
„Igatahes me peame ta üles leidma,” ütles Ann-Britt.
„Ma siin mõtlen,” jätkas Wallander aegamisi. „Kui Svedberg seda naist meie eest varjas, siis mis saladusi tal veel võis olla?”
Ta nägi, et Ann-Britt mõtleb kaasa.
„Sa siis ei usu, et see oli sissemurdmine?”
„Ma kahtlen. Teleskoop on küll kadunud. Ylva Brink oskab ehk öelda, kas midagi veel. Aga see kõik on nii segane. Selles loos ei ole midagi enesestmõistetavat.”
„Me kontrollisime ta pangakontosid,” ütles Ann-Britt. „Vähemalt neid, mis me leidsime. Ei varjatud varandust ega märkimisväärseid võlgu. Audi laen 25 000. Ei rohkem ega vähem. Pangast öeldi, et Svedberg on alati väga korralikult maksnud.”
„Lahkunust ei tohi halba rääkida,” ütles Wallander. „Aga vahel jäi mul mulje, et ta oli ihnuskoi.”
„Miks nii?”
„Kui me mõnikord väljas söömas käisime, siis tegime arve pooleks. Aga jootraha maksin alati mina.”
Ann-Britt vangutas pead.
„Inimestest võib ikka nii erinev mulje jääda. Mina küll ei märganud, et ta oleks ihne olnud.”
Wallander rääkis oma mõttest seoses segumasinaga. Ta oli just jutuga lõpule jõudnud, kui lukuaugus võtit keerati. Mõlemal tekkis ühtmoodi kõhe tunne. Siis kuulsid nad Nybergi tuttavlikku köhatust.
„Neetud ajalehed,” ütles Nyberg. „Kuidas ma võisin need unustada?”
Ta pistis ajalehed kilekotti ja pitseeris selle kinni.
„Millal sõrmejälgede kohta midagi selgub?” küsis Wallander.
„Esmaspäeval. Mitte enne.”
„Ja kohtuarstid?”
„Sellega tegeleb Hansson,” ütles Ann-Britt. „Aga nemad töötavad kiiresti.”
Wallander palus Nybergil istet võtta. Siis rääkis ta veel kord avastusest, et Svedbergi elus oli keegi naine.
„See ei saa ometi tõsi olla,” keeldus Nyberg uskumast. „Kas leidus veel paadunumat poissmeest kui Svedberg? Tema igareedesed üksildased saunaõhtud?”
„Veel vähem saab tõsi olla, et Kopenhaageni ülikooli professor meile valetab,” ütles Wallander. „Lähtume sellest, et ta räägib tõtt.”
„Võib-olla Svedberg mõtles ta välja? Kui ma õigesti aru sain, pole keegi seda naist näinud?”
Wallander kaalus Ann-Briti sõnu. Kas Louise võis eksisteerida vaid Svedbergi peas?
„Björklundi vannitoas olid juuksekarvad. Need ei olnud igatahes fantaasia.”
„Miks peaks keegi endale naise välja mõtlema?” küsis Nyberg.
„Üksildaste inimeste asi,” vastas Ann-Britt. „Nad võivad ei tea mida teha, et puuduvat suhet korvata.”
„Kas sa siit vannitoast ka juuksekarvu leidsid?” küsis Wallander.
„Ei,” vastas Nyberg. „Aga ma vaatan vannitoa veel kord üle.”
Wallander tõusis.
„Palun tulge minuga kaasa,” ütles ta.
Elutoas tutvustas ta neile oma äsjaseid mõttekäike.
„Ma püüan jõuda vähemalt mingi esialgse järelduseni,” ütles ta. „Või peaks seda nimetama esialgseks lähtepunktiks. Kui see on sissemurdmine, siis on meil palju küsimusi. Kuidas kurjategija sisse pääses? Miks tal relv kaasas oli? Millal Svedberg välja ilmus? Mida peale teleskoobi veel on varastatud? Miks Svedbergi üldse tulistati? Kaklusele ei viita miski. Segadus on kõikides tubades. Vaevalt nad teineteist mööda tube taga ajasid. Arusaamatu. Aga mis siis, kui sissemurdmise versioon korraks kõrvale jätta? Millega meil siis tegemist on? On see kättemaks? Laushullumeelsus? Kui mängus on naine, võib tegemist olla armukadedusega. Aga kas naine võis Svedbergi tulistada? Otse näkku? Raske uskuda. Mis siis järele jääb?”
Kõik olid vait. Wallanderi jaoks oli see vaikus küllaltki kõnekas. Neil polnud lihtsalt millestki kinni hakata, et väita, kas see oli sissemurdmine, armukadedusdraama või midagi hoopis muud. Võimatu oli näha, millise draama käigus Svedberg mõrvati.
Neil polnud õieti millestki lähtuda.
„Kas ma võin ära minna?” küsis Nyberg. „Ma pean täna õhtul veel palju kirjatööd tegema.”
„Katsume homme enne lõunat juurdlusrühmaga maha istuda ja kõik läbi arutada.”
„Mis kell?”
Wallander ei teadnud. Ta mõistis, et peab ise kellaaja ütlema, kuna tema juhtis juurdlust.
„Kell üheksa,” ütles ta. „Vaatame, kas õnnestub.”
Nyberg läks. Ann-Britt ja Wallander jäid elutuppa seisma.
„Ma olen püüdnud sündmuste käiku silme ette manada,” ütles Wallander. „Mida sina näed?”
Ta teadis, et Ann-Britil on väga terav silm. Ta oli põhjalik ja hea analüüsivõimega.
„Alustaks õige sellest segadusest siin?” küsis Ann-Britt.
„Jah, mis siin võis juhtuda?”
„Segadus võis tekkida kolmel põhjusel. Murdvaras on närvis või on tal kiire. Teiseks võib tegemist olla kellegagi, kes tuli midagi otsima. Murdvaras otsib muidugi ka. Aga vaevalt ta kohe algusest peale teab, mida otsida. Kolmas alternatiiv on vandalism. Keegi lihtsalt kiskus riiulitest asju välja, et hävitada.”
Wallander jälgis tähelepanelikult tema mõttekäiku.
„On ka neljas võimalus,” ütles ta. „Kedagi tabab kontrollimatu raevuhoog.”
Nad vaatasid teineteisele otsa ja teadsid, et mõtlevad sama asja. Paaril korral oli Svedberg täielikult enesevalitsuse kaotanud. Tema raevupursked tulid eikusagilt. Kord oli ta oma kabineti peaaegu segi peksnud.
„Svedberg võis selle segaduse ka ise tekitada,” ütles Wallander. „See pole üldse rumal mõte. Me teame, et seda on varem juhtunud. See viib meid edasi väga tähtsa küsimuse juurde.”
„„Miks?””
„Just. Miks?”
„Ma olin juures, kui Svedberg oma kabinetis märatses. Hansson ja Peters suutsid ta maha rahustada. Aga ma ei saanud lõpuni aru, mis asi teda nii endast välja ajas.”
„Björk oli tookord
