minu üliõpilane, andekas Gentofte tüdruk, uuris paljude maailma teatrite viimase kahekümne aasta repertuaari. Tulemus on huvipakkuv. Ehkki mitte üllatav. Maailmas, kus on üha enam hävingut, viletsust, laastamist, näitavad teatrid järjest rohkem abieluprobleeme. Järelikult Shakespeare eksis. Tema tõde meie hirmsas ajas ei kehti. Teater ei ole enam maailma peegel.”
Mees jäi vait. Pani õlgkübara lauale. Wallander tundis higi haisu.
„Ma otsustasin telefonist loobuda,” ütles mees. „Viis aastat tagasi sain telekast lahti. Nüüd on telefonil aeg mu elust kaduda.”
„Kas see pole mitte pisut ebapraktiline?”
Björklund vaatas talle tõsiselt otsa.
„Ma tahan ise otsustada, millal ma maailmaga ühenduses olen. Arvutist ma muidugi ei loobu. Aga telefonist küll.”
Wallander noogutas ja asus asja juurde.
„Teie nõbu Karl Evert Svedberg on surnud. Mõrvatud. Teie ja Ylva Brink olete ainsad sugulased. Millal te Karl Evertit viimati nägite?”
„Umbes kolm nädalat tagasi.”
„Kas täpsemalt ei saaks?”
„Reedel, 19. juulil kell 16.30.”
Vastus tuli kõhklemata ja kiiresti ning üllatas Wallanderit.
„Kuidas te kellaaega mäletate?”
„Sest meil oli aeg kokku lepitud. Ma pidin sõitma oma heade sõprade juurde Šotimaale. Kalle pidi maja valvama nagu tavaliselt. Ta valvas ikka minu äraolekul maja. Õieti me ainult sel puhul kohtusimegi. Kui ma ära sõitsin ja kui ma tagasi tulin.”
„Mismoodi ta seda maja valvas?”
„Ta elas siin.”
Wallander imestas. Aga tal polnud põhjust Björklundi sõnades kahelda.
„See oli teil siis lausa kombeks?”
„Viimase kümne aasta jooksul. See sobis suurepäraselt.”
Wallander mõtles järele.
„Millal te tagasi tulite?”
„27. juulil. Kalle tuli mulle lennujaama vastu. Tõi mu autoga siia. Rääkisime paar sõna juttu ja siis ta sõitis Ystadi tagasi.”
„Kas teile jäi mulje, et ta oli kurnatud?”
Taas heitis Björklund pea kuklasse ja naeris oma teravat naeru.
„See pidi nüüd küll nali olema! Aga veidi mage, kui arvestada, et ta on surnud.”
„Mu küsimus oli mõeldud täiesti tõsiselt.”
Björklund muigas.
„Eks me kõik ole veidi kurnatud, kui liiga kirglikult naistega läbi käia, või mis?”
Wallander jõllitas Björklundi.
„Mida te sellega mõtlete?”
„Et Kallel oli siin minu äraolekul naisterahvas külas. Meil oli selline kokkulepe. Nad elasid seni siin, kuni ma Šotimaal olin. Või kus iganes.”
Wallander ei öelnud midagi. Unustas hingamisegi.
„Te paistate jahmunud olevat,” ütles Björklund.
„Kas tal oli üks ja sama naine? Mis ta nimi oli?”
„Louise.”
„Perekonnanimi?”
„Ei tea. Ma pole teda kordagi näinud. Kalle oli suur salatseja. Või peaks ütlema, et ta oli diskreetne.”
Wallander oli täielikus hämmingus. Keegi polnud kunagi kuulnud, et Svedberg oleks mingi naisega kohtamas käinud.
„Mida te veel sellest naisest teate?” küsis ta.
„Mitte midagi.”
„Kalle rääkis temast ometi midagi?”
„Mitte kunagi. Ja mina ei küsinud ka. Meie suguvõsas ei uudishimutseta ilmaasjata.”
Wallanderil olid küsimused otsas. Tal oli nüüd vaja Björklundi sõnade üle järele mõelda. Ta tõusis püsti. Björklund vaatas teda üllatunult.
„Ongi kõik?”
„Esialgu küll. Aga ma võtan teiega ilmselt veel ühendust.”
Björklund saatis ta välja. Õues oli soe ja peaaegu tuulevaikne.
„On teil aimu, kes ta tappa võis?” küsis Wallander, kui nad tema auto juurde jõudsid.
„Kas see polnud siis sissemurdmine? Kes nüüd tunneb relvastatud varast, kes majanurga taga passib?”
Nad kätlesid. Wallander istus autosse. Ta oli just mootori käima pannud, kui Björklund lahtise autoakna juurde kummardus.
„Võib-olla üks asi veel,” ütles ta. „Louise muutis oma juuksevärvi.”
„Kust te seda teate?”
„Juuksekarvade järgi vannitoas. Ühel aastal punased, teisel mustad. Või blondid. Alati midagi uut.”
„Aga see oli sama naine?”
„Ausalt öeldes ma usun, et Kalle oli temasse väga armunud.”
Wallander noogutas.
Siis sõitis ta minema.
Kell oli kolm. Üks on kindel, mõtles Wallander. Svedberg, meie sõber ja kolleeg, on kõigest paar päeva surnud olnud. Aga juba me teame temast rohkem kui tema eluajal.
Kümme minutit pärast kolme parkis Wallander auto Stortorgeti serva ja kõndis Lilla Norregatanile.
Millegipärast tal jälle kripeldas sees.
Millegagi oli kiire.
7
Wallander läks kõigepealt alla keldrisse.
Trepp oli järsk. Ta oleks nagu maa alla laskunud, tavalisest keldritasemest madalamale. Ta jõudis siniseks värvitud metallukse ette, otsis Nybergilt saadud võtmete seast õige, keeras luku lahti ja astus sisse. Keldris oli pime ja sumbunud lõhn. Ta oli autost taskulambi kaasa võtnud ning ta lasi valgusvihul mööda seinu libiseda, kuni leidis lüliti. See oli ebatavaliselt madalal nagu imepisikeste inimeste jaoks. Ta oli sisenenud kitsasse käiku, kus mõlemal pool olid võrgust puurid. Ta oli varem ka mõelnud, et Rootsi majade keldriruumid olid nagu algelised vanglad. Ainult et seal ei hoitud vange, vaid hoopis vanu diivaneid, suusavarustust ja kuhjade viisi kotte. Algupärased majaseinad, väga vanad tellismüürid, olid nähtaval. Tõenäoliselt oli see üks neid sadu aastaid tagasi ehitatud majadest. Ükskord kevadel oli Linda helistanud ja rääkinud ühest kummalisest külastajast, keda ta Kungsholmeni restoranis oli teenindanud. Mehel oli olnud monokkel
