Sammu võrra maas. Henning Mankell
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sammu võrra maas - Henning Mankell страница 34
Ta oli mõelnud ka piltide meeleolu peale. Mida need fotograafi kohta rääkisid? Ta pidas tõenäolisemaks, et need polnud ühe ja sama isiku tehtud. Kas Svedberg oli ise Louise’i pildistanud? Naise ilme ei väljendanud midagi. Noorte pildist oli samuti raske midagi välja lugeda. Wallanderi meelest puudus pildil teadlik kompositsioon. Ilmselt oli olulisemaks peetud seda, et kõik peale jääksid. Keegi oli tõstnud fotoaparaadi, hõiganud ja nupule vajutanud. Wallanderil oli ebamäärane tunne, et kuskil võib veel pilte olla, et see siin köögilaual võib olla üks rõõmsate peopiltide sarjast. Aga kus need siis on?
Kõige rohkem tegi teda rahutuks see mõistetamatu asjaolu, et vahetult enne puhkusele minekut oli Svedberg tegelenud just nende kadunud noortega. Miks ta seda tegi? Ja miks ta tegi seda salaja?
Kust see klaase kõlistavate noorte pilt pärines? Kus see tehtud oli?
Siis veel naise portreepilt. Kes muu see olla sai kui Louise. Wallander uuris fotot köögilambi valgel. Naine oli umbes neljakümneaastane. Mõned aastad Svedbergist noorem. Kui nad umbes kümme aastat tagasi kohtusid, oli naine kolmkümmend ja Svedberg kolmkümmend viis. Tundus täitsa loogiline. Naisel olid pildi peal mustad sirged juuksed. Wallanderi teada nimetati sellist soengut paažisoenguks. Kuna pilt oli mustvalge, ei olnud silmavärvi võimalik kindlaks teha. Naisel oli kitsas nina, kitsas nägu ja huuled vaevumärgatavaks naeratuseks kokku pigistatud.
Mona Lisa naeratus. Aga fotol oleva naise silmis puudus naeratuse säde. Wallander ei saanud aru, kas foto oli retušeeritud või oli naine tugevasti meigitud.
Selles fotos oli veel midagi tabamatut. Naise nägu oli kuidagi kättesaamatu. See oli jäädvustatud, kuid samas seda nagu polnud seal.
Fotode tagaküljele polnud midagi kirjutatud. Sõrmejälgi ega murdumiskohti ei paistnud samuti olevat.
Ma leidsin kaks uhiuut fotot, mõtles Wallander. Neil ei ole ühtegi sõrmejälge. Need on nagu lahti lõikamata lehtedega raamatud.
Nii pidas ta vastu kella kuueni. Siis helistas ta Martinssonile, kes ärkas alati varakult. Martinsson võttis telefoni vastu.
„Loodetavasti ma ei ajanud sind üles,” ütles Wallander.
„Õhtul kell kümme võid mind küll kogemata üles ajada. Aga mitte kell kuus hommikul. Mõtlesin just õue peenraid rohima minna.”
Wallander asus kohe asja juurde. Rääkis fotodest. Martinsson kuulas küsimusi esitamata.
„Ma tahan võimalikult ruttu koosoleku teha,” ütles Wallander. „Mitte kell üheksa. Tunni aja pärast, kell seitse.”
„Oled teistega juba rääkinud?”
„Helistasin sulle esimesena.”
„Keda sa seal näha tahad?”
„Kõiki. Kaasa arvatud Nybergi.”
„Temale helistad ise. Ta on hommikuti nii tige. Ma ei suuda kellegi tujusid taluda, enne kui ma kohvi pole saanud.”
Martinssoni peale jäi Hanssoni ja Ann-Britt Höglundi teavitamine, teistele pidi Wallander helistama.
Ta alustas Nybergist, kes oli loomulikult unine ja pahur.
„Koosolek on kell seitse,” ütles Wallander. „Mitte üheksa.”
„Kas juhtus midagi? Või olete puhta hulluks läinud?”
„Kell seitse,” ütles Wallander. „Kui sinu meelest kutsutakse juurdlusrühm hullumeelsusest kokku, siis teata ametiühingule.”
Ta pani kohvivee tulele. Ta kahetses juba, et oli Nybergile nii öelnud. Siis helistas ta Lisa Holgerssonile, kes lubas tulla.
Wallander läks kohvitassiga rõdule. Pilved hakkasid hajuma. Termomeetri järgi otsustades pidi tulema järjekordne soe ilm.
Väsimus rõhus. Vastikustundega kujutles ta, kuidas väikesed valged suhkrusaarekesed tema veresoontes ringi ujuvad.
Täpselt kell seitse lahkus ta kodust. Trepil tuli talle vastu postiljon Stefansson, vanem mees, klambrid püksisäärte küljes.
„Jäin täna hiljaks,” vabandas mees. „Trükipressil oli midagi viga.”
„Kas te viite posti ka Lilla Norregatanile?” küsis Wallander.
Stefansson taipas kohe.
„Te mõtlete sellele politseinikule, kes maha lasti?”
„Jah.”
„Sinna viib üks Selma nimeline tädike. Ta on meie linna kõige vanem postiljon. Alustas 1947. Mis see siis teeb? Nelikümmen üheksa aastat?”
„Mis ta perekonnanimi on?”
„Nylander.”
Stefansson ulatas Wallanderile ajalehe.
„Seal on teist ka juttu.”
„Viige üles,” ütles Wallander. „Mul pole nagunii enne õhtut aega lugeda.”
Ta oleks ka jalgsi politseimajja jõudnud, aga läks siiski autoga. Uus elu võis veel mõne päeva oodata.
Parkimisplatsil astus Ann-Britt Höglund temaga ühel ajal autost välja.
„Svedbergi postiljoni nimi on Selma Nylander,” ütles Wallander. „Või sa oled temaga juba rääkinud?”
„Ta on üks neist vähestest inimestest, kellel pole kodus telefoni.”
Wallander mõtles Sture Björklundi otsuse peale telefonist loobuda. Kas sellest hakkas kujunema uus trend?
Nad läksid koos koosolekuruumi. Wallander pööras uksel ringi ja läks kohvi järele. Siis jäi ta koridori seisma. Ta püüdis mõttes koosoleku käiku kavandada. Tavaliselt oli ta korralikult ette valmistanud. Nüüd ei tulnud tal muud pähe kui panna fotod lauale ja teema sisse juhatada.
Ta sulges enda järel ukse ja istus oma tavalisele kohale. Svedbergi tool oli tühi. Keegi polnud sinna istunud. Wallander võttis põuetaskust fotodega ümbriku. Ta jutustas lühidalt oma leiust. Selle jättis ta siiski enda teada, et see mõte oli tabanud teda taksos, kui ta purjuspäi Sten Widéni juurest koju sõitis. Sellest peale, kui ta nüüdseks juba pea kuus aastat tagasi purjus peaga autot juhtis ja oma kolleegidele vahele jäi, ei rääkinud ta kunagi viinast, mida ta endale aeg-ajalt sisse kallas.
Fotod lebasid tema ees. Hansson seadis projektorit paika.
„Ma juhin kohe ühele asjale tähelepanu,” ütles Wallander. „Kambapildi kõige parempoolne tüdruk on Astrid Hillström. Üks neist jaanipäeval kaduma jäänud noortest.”
Ta pani pildid projektorisse. Laua ümber valitses vaikus. Wallander ootas, ise samal ajal pilte uurides. Midagi uut talle silma ei jäänud. Öösel suures