ei olnud seda naist varem näinud.
Samuti ei tundnud nad teisi pildil olevaid noori. Seda, et paremal oli Astrid Hillström, nägid kõik. Foto, mis oli nende õhukeses uurimiskaustas, oli väga sarnane. Ainult seal ei olnud ta kostümeeritud.
„Kas see on mingi maskeraad?” küsis Lisa Holgersson. „Mis aega see kujutab?”
„17. sajandit,” väitis Hansson kindlalt.
Wallander vaatas teda üllatunult.
„Miks sa seda arvad?”
„Või siis 18. sajand,” lõi Hansson kõhklema.
„Ma arvan, et pigem 16. sajand,” ütles Ann-Britt Höglund. „Gustav Vasa aeg. Siis olid sellised riided. Puhvkäised ja sukad.”
„Oled sa kindel?” küsis Wallander.
„Muidugi mitte. Lihtsalt avaldasin arvamust.”
„Jätame oletused esialgu sinnapaika. Ega see polegi kõige tähtsam, kuidas nad riides on. Pigem tekib küsimus, miks nad nii riides on. Aga sinnani on veel pikk tee.”
Ta vaatas ruumis ringi, enne kui jätkas.
„Üks foto umbes neljakümnesest naisest. Teine kostümeeritud noortest, kellest üks on Astrid Hillström. Tüdruk on jaanipäevast saadik kadunud. Ehkki ta võib olla koos teistega Euroopas reisimas. Me lähtume praegu sellest, et on. Ma leidsin need fotod mõrvatud Svedbergi kodust salapeidikust. Aga me peame alustama jaanipäeva sündmustest. Mitte millestki muust.”
Neil võttis üle kolme tunni, et olemasolev materjal läbi arutada. Suurem osa ajast kulus uute küsimuste sõnastamisele ja sellele, kes mis küsimusele võimalikult kiiresti vastuse leidmise enda peale võtab. Kahe tunni pärast tegi Wallander ettepaneku teha väike paus. Kõik peale Lisa Holgerssoni tõid endale kohvi. Siis jätkasid nad tööd. Juurdlusrühm oli hoo sisse saanud. Veerand üksteist mõistis Wallander, et edasi nad ei liigu.
Lisa Holgersson oli suurema osa ajast vaikides istunud. Nagu tavaliselt, kui ta juurdlusrühma koosolekul viibis. Wallander teadis, et ta hindas väga nende oskusi ja teadmisi.
Kuid nüüd tõstis Lisa Holgersson käe märgiks, et ta soovib sõna.
„Mis nende noortega võis juhtuda?” küsis ta. „Nii pika aja peale oleks ju õnnetusest juba teatatud?”
„Ei tea,” vastas Wallander. „Oletus, et nendega on midagi juhtunud, põhineb väga omapärasel väitel. Nimelt et nende allkirjadega postkaardid on võltsitud. Ma küll ei oska arvata, mis motiiv sel võiks olla. Miks peaks keegi postkaarti võltsima?”
„Et kuritegu varjata,” lausus Nyberg.
Ruumis jäi vaikseks. Wallander vaatas Nybergile otsa ja noogutas aeglaselt.
„Ja mitte mingit niisama kuritegu,” ütles ta. „Kadunud inimesed kas ilmuvad välja või on igaveseks kadunud. On ainult üks seletus, miks keegi postkaarte võltsis. Et võimalikult kaua varjata, et need kolm noort, Boge, Norman ja Hillström, on surnud.”
„See tähendab üht asja veel,” lisas Ann-Britt Höglund. „Et see, kes postkaardid saatis, teab, mis juhtus.”
„Enamgi veel,” ütles Wallander. „See on isik, kes nad tappis. Isik, kes oskab nende allkirju järele teha, kes teab nende nimesid ja aadresse.”
Wallander pidi justkui hoogu võtma, et oma möödapääsmatu järelduseni jõuda.
„Võltsitud postkaartide saatmise taga on ettekavatsetud mõrv,” jätkas ta. „Kui see on tõsi, võime arvestada, et need kolm noort on sattunud kainelt arvestava ja hoolikalt kavandava mõrvari ohvriks.”
Tükk aega ei katkestanud keegi vaikust. Wallander juba teadis, mida öelda. Ent ta ootas, kas keegi jõuab temast ette.
Koridorist kostis valju naeru. Nyberg nuuskas nina. Hansson põrnitses lauda, Martinsson trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati. Ann-Britt Höglund ja Lisa Holgersson vaatasid Wallanderile otsa. Minu kaks naisliitlast, mõtles ta.
„Oleme sunnitud oletusi tegema,” sõnas ta. „Üks neist on paraku ebameeldiv ja tundub uskumatu. Aga me ei saa Svedbergist üle ega ümber. Ta hoidis salajases peidukohas fotot Astrid Hillströmist ja tema sõpradest. Me teame, et ta uuris seda juhtumit salaja edasi. Me ei tea, mis teda selleks ajendas. Noored on endiselt kadunud. Svedberg on mõrvatud. See võis olla sissemurdmine, keegi võis midagi otsida. Näiteks seda fotot. Aga kahjuks ei tohi me jätta tähelepanuta veel üht võimalust. Et Svedberg ise on kuidagi asjaga seotud.”
Hansson pillas pliiatsi lauale.
„See ei saa tõsi olla!” hüüdis ta ägedalt. „Meie kolleeg on jõhkralt mõrvatud. Me oleme siin selleks, et koostada jälitusplaan kurjategija leidmiseks. Nüüd äkki räägime võimalusest, et Svedberg ise on seotud ühe veel jubedama kuriteoga.”
„Me ei saa seda välistada,” ütles Wallander. „See on üks paljudest hüpoteesidest.”
„Sul on muidugi õigus,” ütles Nyberg. „Kui ebameeldiv see ka poleks. Pärast seda, mis Belgias toimus, on tunne, et ka siin võib kõike juhtuda.”
Wallander teadis, et Nybergil on õigus. Võikad lapsemõrvad Belgias tõid avalikkuse ette nii politseisiseseid kui ka poliitilisi salasidemeid. Kõik oli veel väga lahtine, kuid keegi ei kahelnud, et koledaile paljastustele tuleb lisa.
Wallander noogutas Nybergile, et ta edasi räägiks.
„Minule on mõistatuseks, kuidas puutub siia see naine, kelle nimi on ilmselt Louise,” jätkas Nyberg.
„Seda me ei tea,” ütles Wallander. „Peame mõtlema võimalikult laiahaardeliselt ja otsima vastuseid kõige olulisematele küsimustele. Sealhulgas selle naise kohta.”
Vastumeelsus lasus nagu raske udu koosolekuruumis. Nad jagasid omavahel tööülesanded ära. Kõik mõistsid, et peavad töötama ööpäev ringi. Lisa Holgersson lubas neile lisatööjõudu leida.
Kell üksteist lõpetasid nad koosoleku, et õhtul uuesti kokku saada. Martinsson rääkis juba telefonis naisele, et ei saa temaga koos külla minna. Wallander istus oma kohal edasi. Õigupoolest oli tal kange tahtmine tualetti minna, aga talle tundus, et ta on isegi selleks liiga väsinud. Ajujaht on alanud, mõtles ta. Iga juurdlus on nagu otsingu organiseerimine. Ainult et me ei otsi mitte metsa kadunud inimest, vaid selgust.
Ta andis Ann-Britt Höglundile märku, et ta ei lahkuks. Kui nad omavahele jäid, palus ta tal ukse kinni panna.
„Räägi, mida sina arvad,” ütles ta, kui Ann-Britt oli istet võtnud.
„Mõni mõte on nii jube, et aju tõrgub sellega tegelemast.”
„Eks meil kõigil on selline tunne. Alles oli Svedberg meie töökaaslane, kes jõhkralt mõrvati. Korraga paistab kõik teises valguses. Nüüd on juba ähmane võimalus, et Svedberg ise oli segatud millessegi veel hullemasse.”
„Kas sina usud seda?”
„Ei. Aga ma ei saa seda mõtet välistada, isegi kui see tundub mõeldamatu. Mis polegi nii imelik, kui see kõlab.”
„Mis
