Uks avanes tema ees ja see oli Joe ise, mitte sekretär. Joe oli üle meeter kaheksakümne pikk, ta mustad juuksed olid kallihinnaliselt laines, pintsaku all oli lahtise kraenööbiga triiksärk. Ta nõretas korporatiivsest lihvist – oleks ta olnud kümme aastat vanem, oleks ta võinud filmides täiesti usutavalt tööstusjuhti mängida. Esialgu leidis Miriam end aga alati imestamast, mis nipiga oli see mees nii noorena juhtkonda pugenud. Joe oli kolmekümnendate keskpaigas, Miriamist endast mitte kuigi palju vanem.
„Hei.” Joe fikseeris pilguga Miriami ja tema taga seisva Paulette’i ning naeratas. „Kuidas ma saan kasulik olla?”
Miriam naeratas vastu.
„On sul meie jaoks hetk aega?”
„Muidugi, tule sisse.” Joe taganes oma laua taha. „Võtke istet, teie mõlemad.” Ta noogutas Paulette’ile. „Miriam, meid pole tutvustatud.”
„Oh, jah. Joe Dixon – Paulette Milan. Paulie on majandusuuringute alal üks meie kõvemaid tegijaid. Ta töötas koos minuga artikli kallal ja ma mõtlesin, et käime sellega enne sinu juures, kui tänasel nõupidamisel avaldamiseks esitame. See on pisut, noh, tundlik teema.”
„Tundlik.” Joe nõjatus tooli seljatoele ja vaatas talle otsa. „On see suur?”
„Võib olla,” ütles Miriam ebamääraselt. Suur? See on kõige suurem asi, millega ma olen eales töötanud! Suur lugu võis tema erialal luua või lammutada karjääri; see lugu võis inimesi vangi saata. „Siin on komplikatsioone, mis panid mu arvama, et sa tahaksid eelnevat hoiatust, enne kui asi avalikuks saab.”
„Räägi lähemalt,” ütles Joe.
„Hästi. Paulie, tahad sa enda poole pealt alustada?” Ta ulatas kausta Paulette’ile.
„Jahah.” Paulie krimpsutas kausta avades nägu ja asus siis seletama. „Lühidalt kokku võttes on need musta raha pesumajad. Siin on piisavalt seaduspärasusi, nii et kui ma oleksin California peaprokurör, siis ma võtaksin praegu telefoni ja helistaksin FBI kohalikku kontorisse.”
„Seepärast ma mõtlesingi, et sa võid tahta sellest kuulda saada,” selgitas Miriam. „See on suur lugu, Joe. Minu arvates on meil piisavalt tõestusmaterjali, et süüdistada rahapesus mitut tõsiselt suurt korporatsiooni ja neid süüdistusi ei õnnestuks ümber lükata. Aga eelmise aasta novembris sa ajasid asju Proteome’i inimestega ja ma mõtlesin, et sa tahad seda juristidega arutada ja end kindlustada, enne kui see laialt teatavaks saab.”
„Hmm. See on väga huvitav.” Joe naeratas talle vastu. „Need on su materjalid artikli jaoks?”
„Jah,” vastas Paulette.
„Kas sa võiksid selle minu kätte jätta?” küsis Joe. Köhatas siis kurgu puhtaks. „Ma olen kimbatuses,” ütles ta poisilikult õlgu kehitades. Kühmu tõmbunud õlad kinnitasid ta sõnu. „Kuule, ma pean seda ise lugema. Sellise asja puhul eksida, eks ole…” ta kehitas uuesti õlgu.
Järsku tekkis Miriamil uppumistunne: see asi läheb halvasti. Ta püüdis kiiresti mõeldes mingeid vihjeid leida. Kas Joe üritab lugu maha matta?
Joe raputas pead.
„Kuulge, ma tahaksin alustada sellest, et küsimus pole üldse teie tegemistes,” lisas ta kiiresti. „Aga me peame oma investeeringut kaitsma ja ma pean välja töötama plaani, kuidas seda teha.”
„Enne, kui me loo avaldame.” Miriam sundis end veel laiemalt naeratama. „Need kõik on avalikud andmed,” lisas ta. „Kui meie seda ei avalikusta, teeb seda keegi meie konkurentidest.”
„Oh, ma ei tea,” ütles Joe ladusalt. „Kuulge, ma võtan teiega ühendust, umbes tunni pärast või nii. Kui te jätate materjalid praegu minu kätte, siis ma peaksin minema ja rääkima mõnega meie juristidest, mõtlema välja, kuidas reageerida. Siis ma annan teile teada, kuidas me seda käsitleme.”
„Oh, hea küll siis,” nõustus Paulette.
Miriam lasi naeratusel näole tarduda. Oh, kurat, mõtles ta püsti tõustes.
„Aitäh meile aega eraldamast,” ütles ta.
„Ukse leiate ise,” märkis Joe napilt, ise juba lehte pöörates.
Koridori jõudnud, pöördus Paulette Miriami poole.
„Kas see ei läinud hästi?” uuris ta.
Miriam hingas sügavalt sisse. „Paulie.”
„Jah?”
Põlved läksid nõrgaks. „Midagi on valesti.”
„Mis?” Paulette’i ilme muutus murelikuks.
„Lift.” Ta surus väljakutsenupule ja ootas vaikides, püüdes vaigistada kõhus rabelevaid liblikaid. Lift jõudis kohale ja ta ootas, kuni uksed nende järel sulgusid, enne kui ütles: „Võimalik, et ma tegin suure vea.”
„Vea?” Paulette paistis segadusse sattuvat. „Sa ei mõtle ometi…”
„Ta ei lausunud sõnagi avaldamisest,” ütles Miriam aeglaselt. „Mitte ühtegi. Millised firmad seal väikeinvestorite nimekirjas veel olid? Need, keda sa ei kontrollinud?”
„Nimekiri? See jäi tema…” Paulette kortsutas kulmu.
„Kas nende seas oli Somerville Investments?”
„Somerville? Võis olla. Mis siis? Kes nad on?”
„Sest see on…” Miriam keerutas sõrmega lae poole osutades. Ta nägi, kuidas Paulette’i silmad pärani läksid.
„Ma mõtlesin, kui palju ajakiri kioskimüügi poolelt sisse toob, Paulie. Oled kuulnud, et me teenime sealt märksa vähem kui ajakirjad keskmiselt? Ja inimesed ostavad ajakirju sularaha eest.”
„Oh.”
„Anna andeks, Paulie.”
Kui nad tagasi Miriami latri juurde jõudsid, ootasid neid seal juba turvamees ja ülikonnas tüüp personaliosakonnast.
„Paulette Milan? Miriam Beckstein?” küsis mees personaliosakonnast. Ta uuris hoolega oma märkmikku.
„Jah?” küsis Miriam ettevaatlikult. „Mis on?”
„Palun tulge minuga kaasa. Teie mõlemad.”
Ta pööras ringi ja hakkas minema peaukse juurde viiva trepi poole. Miriam vaatas ringi ja nägi, kuidas turvamees korraks ebamugavust väljendava grimassi tegi. „Hakkame minema.”
„Hakkame minema,” kordas näost kahvatu Paulette ta vasaku õla juurest.
See ei ole võimalik, mõtles Miriam kivinenult. Ta tundis, et jalad kannavad teda trepi juurde ja siis alla, klaasist esiukse poole.
„Teie kaardid, palun,” ütles personaliosakonna mees. Ta sirutas kärsitult käe. Miriam ulatas talle tõrksalt oma magnetkaardi. Paulette samuti.
Mees köhatas ja vaatas neid põlastavalt.
„Mul paluti teile öelda, et Majanduse Ilmajaam
