style="font-size:15px;"> „Te mõlemad olete vallandatud,” ütles personaliosakonna mees tuimalt. „Firma vahendite väärkasutus, täpsemalt tööajast isiklike meilide saatmine ja pornograafiliste võrgulehekülgede vaatamine.”
„Pornograafiliste…” Miriam tundis, et võib raevust minestada. Ta astus pool sammu personalimehe poole ja märkas vaevu, et Paulette ta varrukast haaras.
„Sel pole mõtet, Miriam,” hoiatas Paulie. „Me mõlemad teame, et see pole tõsi.” Ta põrnitses personalimeest. „Sa töötad Somerville Investmentsis, eks ole?”
Too noogutas ükskõikselt. „Palun lahkuge. Kohe.”
Miriam sundis end naeratama.
„Pane oma CV siis igaks juhuks juba valmis,” ütles ta kergelt väriseva häälega ja pöördus väljapääsu poole.
Kaks kolmandikku elu tagasi, üheteistkümneselt, sai Miriam vaablaselt nõelata. See oli olnud halb – ta käsi oli õhupallina üles paistetanud ja torkekoht valutas hullupööra. Aga veel hullem oli moraalne nördimus ja viha ülekohtu pärast. Üheteistkümnene Miriam oli tegelenud oma asjadega, pargis rulaga sõitnud – ta oli olnud siis poisilik rüblik ja mõnede arvates oli veel praegugi –, polnud tigedat mustkollast putukat kuidagi provotseerinud. Too aga lendas tiibade vihase põrina saatel tema juurde, maandus ja torkas enne, kui Miriam oleks jõudnud ta eemale lükata.
Siis oli ta ulgunud.
Nüüd oli ta vanem ja palju enesekindlam – kõrgkool, meditsiinikool ja ebaõnnestunud abielu Beniga olid ta enesekindlusele vundamendi rajanud –, nii et ta suutis niisama jahmunud Pauliega hüvasti jätta ja enne kokkuvarisemist autosse jõuda. Ja pisarad tulid sel korral vaikselt. Parklas sadas vihma, aga ta ei osanud öelda, kas vett on rohkem seespool või väljaspool. Need ei olnud valupisarad, need olid raevupisarad. See lurjus…
Hetke kujutles Miriam, kuidas ta hoone küljel olevast avariiväljapääsust sisse tungib, üles Joe Dixoni kabinetti läheb ja ta seal suurest aknast välja lükkab. See tegi enesetunde pisut paremaks, aga mõne minuti pärast pidi ta tõrksalt tunnistama, et see ei lahendaks midagi. Kaust jäi Joe kätte. Nagu ka tema – ja Paulie – arvuti, ning hetke pärast ta aimas, et just praegu kustutatakse neist igasugune teave. Kahtlemata tekitatakse serveri logidesse kanded, mis näitavad teda töö ajast pornot vahtivana. Ta oli kunagi vestelnud ühe idufirma friikidega, kes seletasid, kui lihtne on seda teha ebasoovitavatest isikutest vabanemiseks.
„Pask,” ütles ta endamisi ja luristas nina. „Ma pean uue töö otsima. See ei tohiks liiga raske olla, isegi ilma soovituseta.”
Ja ikkagi oli ta vapustatud. Ajakirjanikke ei vallandatud selle eest, et nad paljastasid rahapesuskeeme, see oli kusagil reeglites kirjas. Kas polnud siis? Tegelikult oli see täiesti hullumeelne. Ta pilgutas viimased vihapisarad silmist. Ma pean minema Irist vaatama, otsustas ta. Uut töökohta jõuab otsima hakata ka homme. Või mõelda, kuidas see lugu ise avalikkuse ette lükata, kui ta peaks proovima seda vabakutselisena teha. Täna vajas ta õlga, mille najal nutta – ja mõistuse kontrolli. Ning kui üldse oli olemas keegi, kes suudaks pakkuda mõlemat, siis oli see tema kasuema.
Iris Beckstein elas üksi oma vanas majas Lowell Parki lähedal. Tema külastamine keset tööpäeva tekitas Miriamis ebamäärast süütunnet. Iris polnud püüdnud väga emalik olla, Morrise surma järel oli ta enamasti leppinud omaette kohmitsemise ja oma vaiksete hobidega tegelemisega. Aga Miriami süütunne tuli ka teadmisest, et ta peaks Irisel sagedamini külas käima. Irise tervis polnud tugev ja võimalus kaotada ka ema nii varsti pärast isa surma täitis Miriami õudusega. Veel üks ankrukett ähvardas katkeda, jätta ta maailma triivima.
Ta parkis auto tänavale ja sööstis esiukse poole – näis, et vihma külm veepihu võib iga hetk muutuda läbitungivateks jugadeks – ja helistas uksekella, keeras ukse lukust lahti ja astus kahetoonilise helina kaja saatel sisse.
„Emps?”
„Siinpool,” hõikas Iris. Miriam sisenes ja sulges välisukse. Vihmamantlit nagisse riputades märkas ta esikus kerget lillelõhna – koduabiline oli ilmselt kompetentne. „Ma olen tagatoas.”
Uksed ja mälestused olid Miriami ees pärani, kui ta elutoa poole kiirustas. Ta oli selles majas üles kasvanud, Iris ja Morris olid selle ostnud, kui ta oli alles laps. Kuidas trepi kolmas aste kriuksatas, kui sellele astuda kogu oma raskusega; alumise korruse tualeti iseärasused; kuidas elutuba oli kõigi oma raamaturiiulitega kitsana tundunud – ja nüüd, ilma isata, tundus see liiga suur.
„Emps?” Ta lükkas elutoa ukse kõheldes lahti.
Iris naeratas talle ratastoolist.
„Nii kena, et sa külla tulid! Astu sisse! Mis on selle rõõmu põhjustajaks?”
Tuba sisustasid suured tugitoolid ja kulunud sohva, nii sügav, et sellesse võinuks uppuda. Puudus televiisor – ei Irisel ega Morrisel olnud selle jaoks aega –, kuid kõigis seintes olid raamaturiiulid ning Irise tooli kõrval oli tudisev virn ajalehti. Miriam läks läbi toa, kummardas ja suudles Irise pealage, ajas end siis jälle sirgu.
„Sa näed hea välja,” ütles ta murelikult, lootes, et see on tõsi. Ta oleks tahtnud ema emmata, kuid too nägi iga korraga hapram välja – alla kuuekümne, kuid juuksed ikka hallimad ja nahk käeselgadel näis üha enam kortsu tõmbuvat.
„Ma ei lähe katki – vähemalt ma arvan nii. Mitte sellest, kui sa mind kallistad.” Iris krimpsutas nägu. „Viimane nädal on kehv olnud, aga mulle tundub, et olen jälle paranemas.” Tool, milles ta istus, oli uuem kui ülejäänud mööbel ning seda ümbritses haigusega seotud varustus: väike ratastel lauake, millel oli tema heegeldustöö, termospudel ürditeega, ta ravimid ja põrandalamp, mille lüliti oli kõrgel varre küljes. „Marge läks just ära. Ta tuleb enne õhtusööki tagasi.”
„See on hea. Ma loodan, et ta hoolitseb sinu eest hästi.”
„Ta teeb, mis suudab,” noogutas Iris pisut tõrjuvalt. „Homme on mul füsioteraapia. Siis järgmine kokkusaamine mu uue neuroloogi, doktor Burke’iga – ta tegeleb uue ja paljulubava ravimi kliiniliste katsetega ning me räägime sellest. See peaks pidurdama demüelinisatsiooni, aga ma ei saa pooltest selgitava artikli sõnadest aru. Kas sa tõlgiksid mulle?”
„Ema! Sa tead, et ma ei tegele enam sellega – ma ei ole viimaste asjadega kursis ja mul võib midagi märkamata jääda. Pealegi, kui sa minust oma kondiväänajale räägid, satub ta paanikasse. Ma ei ole luude arst.”
„Noh, kui sa nii ütled.” Iris näis ärrituvat. „Aga päris raisku see medkooli aeg sul ju ei läinud, või mis?”
„Ei, ema, ma kasutan neid teadmisi iga päev. Ilma nendeta ei saaks ma oma tööd teha. Ma lihtsalt ei tea uuematest sclerosis multiplex’i ravimitest piisavalt palju, et sinu eriarsti sõnades kahtlema hakata, eks ole? Ma võin milleski mööda panna, ja keda sa siis süüdistad?”
„Kui sa nii ütled.” Iris mühatas. „Sa ei tulnud siia sellest rääkima, ega ju?”
Neetud, mõtles Miriam. Ema eest oli alati olnud väga raske midagi varjata. „Ma jäin oma tööst ilma,” tunnistas ta.
„Ma mõtlesingi.” Iris noogutas hoolitsevalt. „Kõik need su internetifirmad, see pidi ju kuidagi nakkav olema. Kas nii juhtuski?”
„Ei.” Miriam raputas pead. „Ma komistasin millegi otsa ja käsitlesin
