see oli minu viga.”
„Nii et sa tegid vea. Kas sa tahad öelda, et sa väärisidki vallandamist?” küsis Iris.
„Ei. Aga ma oleksin pidanud enne loo avaldamisele mõtlemist sügavamalt kaevama,” ütles Miriam ettevaatlikult. „Ma olin liiga kärsitu, läksin hooletuks. Seal olid seosed. See on suur ja räpane lugu, mis ulatub sügavale; Ilmajaama omanikud ei taha, et neid selle avalikustamisega seostataks.”
„Nii et see vabandab nad välja, jah?” küsis Iris silmi kissitades.
„Ei, see…” alustas Miriam ja vakatas.
„Lõpeta nende õigustamine ja mina lõpetan sinu kallal norimise.” Irise hääl oli peaaegu lõbus. „Nad jätsid su tööst ilma, et kaitsta oma investeeringut mingis räpases mängus. Kas sa seda tahtsidki mulle öelda?”
„Jah. Vist küll.”
„Noh.” Irise silmad välgatasid. „Millal sa nad üles riputad? Ja kui kõrgele? Ma tahaksin piletit esimesse ritta!”
„Emps.” Miriam vaatas oma ema pilguga, milles segunesid kiindumus ja ärritus. „See ei ole nii lihtne. Ma arvan, et Ilmajaama omanikud on sügavalt sees milleski ebaseaduslikus. Rahapesu. Räpane raha. Tõenäoliselt ka siseinfo kasutamine. Ma tahaksin nad risti lüüa, aga kui ma seda üritaksin, kasutaksid nad alatuid võtteid. Neil kulus viis minutit, et vallandamiseks põhjus välja mõelda, ja nad ütlesid, et ei esita süüdistust, kui ma suu kinni pean.”
„Milliseid süüdistusi?” uuris Iris.
„Nad ütlevad, et neil on logifailid, mille kohaselt ma surfasin tööajast mööda pornosaite. Nad… nad…” Miriam avastas, et ei suuda enam midagi öelda.
„Tegid sa seda?” küsis Iris vaikselt.
„Ei!” Ägedus, millega Miriam seda ütles, üllatas teda ennastki. Ta tabas Irise kavala pilgu ja tundis end kohtlasena. „Vabandust. Ei, ma ei teinud seda. See on fabritseering. Aga seda on nii lihtne väita – ja samahästi kui võimatu ümber lükata.”
„Oled sa võimeline endale uue töö leidma?” torkas Iris.
„Jah.” Miriam jäi vait.
„Siis on kõik korras. Mulle kohe kuidagi ei sobiks, kui mu tütar kõigi nende aastate järel tahaks, et ma tema pesu hakkaksin pesema.”
„Ema!” Siis märkas Miriam pilklikku muiet.
„Räägi mulle lähemalt. Tähendab, räägi kõik ära. Soojenda ema südant, too lagedale nende persevestide patud, kes ta tütrelt töö võtsid.”
Miriam potsatas suurele ülipehmele sohvale.
„See on kas väga pikk jutt või väga lühike jutt,” tunnistas ta. „Mind hakkasid huvitama paar biotehnoloogiafirmat, mis paistsid kuidagi pisut imelikena. Tuhnisin natuke, kutsusin Paulette’i appi – kui tema kaevama hakkab, siis on ta nagu puurtorn – ja me leidsime kahtlasi asju. Mõnda suurt firmat kasutatakse rahapesuks.
Tuleb välja, et Ilmajaama emafirma on selles samuti sügavalt sees. Nad leidsid, et lihtsam on meid vallandada ja ähvardada kui lugu avalikustada ja kahjusid kanda. Tõenäoliselt leian ma koju minnes postkastist kohtukutse, mis mind peaks vaigistama.”
„Niisiis. Mida sa kavatsed ette võtta?”
Miriam nägi ema läbitungivat pilku.
„Emps, ma olin seal kolm aastat. Ja esimese ebameeldivuse puhul nad lihtsalt vallandasid mu täiesti külmalt, isegi ei proovinud minuga rääkida, et ehk ei avaldaks seda või nii. Kas sa tõesti arvad, et ma jätaksin selle sinnapaika, kui ma midagi teha saaksin?”
„Aga lojaalsus?” küsis Iris kulmu kergitades.
„Mina andsin neile enda oma.” Miriam kehitas õlgu. „See teebki haiget. Lojaalsust teenitakse, ise seda andes.”
„Sinust oleks saanud hea lääniaadlik. Nood rõhutasid ka lojaalsust. Ja nõudsid pimedat allumist.”
„Kui sa pole märganud, siis selleks oleme vales sajandis ja valel pool Atlandi ookeani.”
Iris muigas.
„Oh, seda ma olen märganud küll,” möönis ta. „Ei mingeid võõrapäraseid aadlitiitleid. See on üks põhjustest, miks ma siia jäin – see, ja sinu isa.” Naeratus hääbus. „Ma pole kunagi aru saanud, mida siinsed inimesed küll kuningates ja kuningannades näevad – olgu nad siis vana moodi pärilikud või nüüdisaegsed, presidendi tüüpi. Kõik need paparatsod, kes monarhide sabas ilatsevad. Mulle meeldib sinu töö. See on ausam.”
„Tegelikust maailmast kirjutades on raskem oma tööd säilitada,” mõtiskles Miriam süngelt. Ta niheles, et pisut püstisemat istumisasendit saada. „Aga igal juhul, ega ma siia kurtma ei tulnud. Ma arvan, et võin tööotsingutega ka homme hommikul alustada.”
„Oled sa kindel, et tuled toime?” küsis Iris rõhutatult. „Sa mainisid kohtuasju – või midagi hullemat.”
„Esialgu…” Miriam kehitas õlgu ja hingas siis sügavalt sisse. „Jah,” tunnistas ta. „Ma usun, et kuni ma nad rahule jätan, tulen ma toime.”
„Hmm.” Iris heitis Miriamile viltuse pilgu. „Kui suurest rahast me räägime? Kui nad fabritseerivad su vaigistamiseks mingi kohtuasja, siis see pole päris tavaline äri.”
„Seal on…” Miriam arvutas veidi. „Sellest kanalist käib aastas läbi viiskümmend kuni sada miljonit.”
Iris vandus.
„Emps!”
„Ära sa siin empsuta midagi!” turtsatas Iris.
„Aga…”
„Kuula siis oma vana empsu. Sa tulid siia nõu küsima ja ma annan sulle nõu, eks ole. Sa rääkisid äsja, et komistasid rahapesuskeemile, millest käib nädalaga läbi rohkem raha, kui enamik inimesi elu jooksul teenib. Ja sa arvad, et nad lepivad su vallandamisega ning loodavad, et sa hoiad suu kinni?”
Miriam turtsatas.
„Nii halb ei saa see ometigi olla, emps, see pole siin maffia piirkond, ja üldse, neil on need võltsitud tõendid.”
Iris raputas jonnakalt pead.
„Kui seadusevastane tegevus ja suur raha kokku saavad, siis ei peata inimesi enam miski.” Miriam märkas õõnsa tundega, et Irise ilme oli tõepoolest murelikuks muutunud. „Aga võib-olla ma olen liiga pessimistlik – sa jäid äsja oma tööst ilma ja mis kõik veel, probleeme valmistab see igal juhul. Kuidas sul säästudega on?”
Miriam vaatas vihmatriibulist akent.
Mis võis olla empsu nii paranoiliseks muutnud, kaalus ta rahutult. „Mitte väga pahasti. Ma olen kümme aastat raha kõrvale pannud.”
„Tubli tüdruk,” kiitis Iris.
„Ma paigutasin oma raha tehnoloogiasektori aktsiatesse.”
„Ei ole!” Iris näis ehmuvat.
Miriam
