tema pilk muutus tõrksaks. „Jah! Mina pean seda kohta! Ma tulen sellega toime!”
„Ma ei tahtnud…” alustas Markby, kuid Zoë jätkas innuga, mis pani ta hetkeks mõrva unustama. Markby lasi tal rääkida, lootes, et tundeavaldus on kaitseventiil, mis aitab tulla toime äsja kogetud õudusega.
„Ma tean, et varjupaik näeb kole välja – nagu Schuhmacher ütleb. Kuid loomad on hooldatud! Mul on peale Emma teisigi abilisi. Rob. Robin Harding. Ta töötab kinnisvaraagentuuris peatänaval ja kuulub muinsuskaitseseltsi. Temast on olnud palju abi. Ma ei tea, miks ta seda teeb. Tundub, et tal pole peret. Võib-olla sisustab ta lihtsalt oma aega. Aga ta teeb alati ära raskemad tööd, mis käivad mulle üle jõu. Nagu näete, saan ma väga hästi hakkama.”
Markby pöördus vastumeelselt tagasi põhiteema juurde. „Saan aru. Rääkige, palun, kuidas te keldrisse sattusite.”
Zoë õhin rauges ja tema näole ilmus taas pinev ilme. „Ma jooksin Hope’ile järele, et teda peatada. Aga siis pistsid kõik jooksu ja mina lihtsalt järgnesin neile. Hope tegi ennast lolliks ja nägi nii… nii tobe välja. Kui me kõik keldrisse jõudsime ja ma nägin teid ja teisi Hope’i ümber, seda, kuidas te talle pintsaku andsite, hakkas mul piinlik. Ma tahtsin ära minna. Ma kartsin, et Hope hüüab mind ja mind kistakse sellesse madinasse. See kaameramees oli ka kohal.”
„Jah,” ütles Markby hapult. Kui telemehed taipasid, et nad viibivad mõrvapaigas, oli neist raske lahti saada.
„Ma ei pääsenud enam trepist üles ja suundusin keldri tagaossa, arvates, et see on tühi. Aga ei olnud tühi. Seal oli Ellen – surnud.”
Zoë hääl katkes. Tema jutt ühtis Meredithi omaga. Kuid Markby tahtis saada kinnitust.
„Isik, kes sinna järgmisena ilmus, ütles, et te astusite välja veiniriiuli tagant, kuhu te olite ennast ilmselt peitnud.”
Zoë noogutas. „Ma kuulsin, et keegi tuleb, ja kartsin, et mõrvar tuleb tagasi. Ma olin hirmul ja kükitasin veiniriiuli taha, kuna see oli kõige lähemal.”
„Hästi. Mõelge nüüd järele, kas te enne seda, kui see isik – preili Mitchell – välja ilmus, kuulsite või nägite midagi?”
„Ei, seal polnud kedagi peale Elleni. Ülevalt kostis lärmi ja Hope’i ümber oli inimesi. Kuid Elleni juures ma ei näinud ega kuulnud midagi.”
„Kas te ei vaadanud ringi või teil polnud tunnet, et keegi võiks kuskil läheduses viibida?” jätkas Markby leebelt, kuid järjekindlalt. „Kas te olete kindel, et peale teie ja laiba polnud seal kedagi?”
Zoë silmad läksid hirmust suureks. „Mina ei tapnud teda!”
„Mis te nüüd!” rahustas teda Markby. „Ma tahan lihtsalt asjast pilti saada. Kas te puudutasite surnut või tapariista?”
Zoë väristas õlgu ja raputas pead.
„Hästi. Praeguseks kõik. Kohe tuleb seersant Pearce ja võtab teilt ütluse. Ega teil pole plaanis Bamfordist lahkuda, sõita puhkusele või midagi taolist?”
„Ma ei puhka,” lausus Zoë lihtsalt. „Mitte kunagi. Ma pean loomade eest hoolitsema. Kedagi teist ei ole.” Saanud uut jõudu ja energiat, lisas ta: „Loomad on kogu mu elu!”
Kahekümne nelja aastasena on see väga nukker, mõtles Markby.
„See oli kohutav,” ütles Laura hiljem.
Nad istusid kolmekesi Danbyde elutoas. Kesköö oli möödas ning väljas valitsev vaikus rõhutas veelgi päeva kaootilisi ja jubedaid sündmusi. Paul oli vajunud tugitooli. Lahtisõlmitud must lips rippus ta kaela ümber nagu vormitu pael. Laura oli võtnud jalast kõrge kontsaga kingad ja toetanud sukkades jalad kohvilauale. Meredith istus sohval, jalad istmiku all. Kohvikruusid seisid põrandal. Nad ootasid Alanit.
„See võtab kindlasti aega,” ütles Meredith. „Võib-olla ta ei tulegi.”
„Ta ütles, et tuleb. Kui ta nii ütles, siis ta ka tuleb – kas või kell kolm öösel.”
„Loodame, et meil ei tule nii kaua oodata,” ütles Paul süngelt.
„Mine siis magama!” nähvas Laura.
„Pole mõtet näägutada. Mina pole vaese Schuhmacheri keldris kedagi maha löönud!”
„Sa isegi ei leidnud surnukeha,” tähendas Meredith hapult.
Danbyd silmitsesid teda kaastundlikult. „Sul ei vedanud,” ütles Laura.
„Olgu see mulle õpetuseks. Ma ei oleks tohtinud teistest eralduda.”
„See naine…” ütles Paul aukartlikult. „See meeleavaldaja – oli see alles vaatepilt!”
„Minu arvates üsna uhke,” märkis Meredith.
„Minu arvates nägi ta välja just nagu kummitus,” väitis Laura kindlalt. „Ja tema nimi on Hope Mapple. Ilmselt oli loosung seotud tema seltsiga, kuid see paneb mind ikkagi imestama.” Laura pöördus selgituseks Meredithi poole. „Hope annab täiskasvanutele kunstitunde. Enne tänast pidasin ma teda mõistlikuks inimeseks, kuigi pisut koloriitseks kujuks. Ma ei saa aru, mis talle sisse läks.”
Uksekell helises. „See on Alan. Ma lasen ta sisse.” Paul ajas ennast püsti.
„Vabandage, et teid nii kaua üleval hoidsin,” ütles Markby tuppa tulles. „Kui teil on kohvi järel, jooksin meelsasti tassikese – mustalt, palun. Ma oleksin pidanud ütlema, et minge magama ja ärge jääge mind ootama.”
„Selleks me olime liiga põnevil,” ütles ta õde.
„Mul pole teile midagi uut rääkida. Nagunii pole see ilmselt enam minu juhtum. On tõenäoline, et ma ei juhi seda juurdlust, kuna ma olin Ericu külaline.”
„Sa võid vähemalt öelda, kas te pistsite vaese Hope’i trellide taha.”
„Taevake, ei! Ta peab linnavalitsuses aru andma. Ilmselt tehakse talle rahu rikkumise pärast noomitus. Ma lugesin talle epistli peale ja saatsin koju. Päris paras talle, kui ta pärast seda etendust nohu saab,” ütles Markby elutargalt.
Paul oli läinud kööki kohvi keetma. Laura tõusis sohvalt ja ütles: „Ma lähen siis magama. Hommikul näeme.”
Meredithiga üksi jäänud Markby heitis talle kohmetu pilgu. „Vabanda, ma ei arvanud, et nädalalõpp kujuneb taoliseks.”
„Mis parata.”
„Mul on homme ka palju tööd. Ma olen politseinik, kes juhtus olema kuriteopaigas, ja kõik arvavad, et mul on fotograafiline mälu, mida mul pole. Ja tagatipuks luusib siin ringi oletatav lasteahistaja. Nii et lagi on peaaegu saavutatud.” Ta ohkas. „Ma lootsin, et saame teha kena pika jalutuskäigu ja rääkida.”
Meredith võttis jalad istmiku alt ja ajas ennast sirgu. „Jah? Millest?”
„Noh…” Markby nõjatus ettepoole, käed kokku surutud, sassis juuksed laubale langenud. „Ühest ja teisest.”
„Alan, sa ei kavatse ju ometi Bamfordist lahkuda, ega ju?”
Markby heitis talle kahtlustava pilgu. „Ei.
