teateid nii vastu võtma kui ka andma, kuna kõik mälu kanalid on avatud.
Olles hüpnoosi all, annavad inimesed sõnasõnalistelt edasi pilte, mida oma alateadvuses näevad, ja dialooge, mida kuulevad. Küsimustele vastates ei saa nad valetada, kuid samas võivad alateadvuses nähtut valesti tõlgitseda, just samamoodi, nagu me teeme teadvusel olles. Hüpnoosi seisundis on inimesel raske suhestuda sellega, mida ta tõeks ei pea.
Mõned hüpnoosi kritiseerijad usuvad, et transis viibiv inimene fabritseerib mälestusi ja moonutab vastuseid, et järgida hüpnoosija etteantud raamistikku. Mina pean seda üldistust valeks eelduseks. Oma töös käitun ma iga juhtumi puhul nii, nagu kuuleksin endale edastatavat infot esmakordselt. Kui hüpnoositav oleks kuidagi võimeline hüpnoosist võitu saama ja vaimuilma kohta teadlikult fantaseerima või väljendaks eelnevalt omaks võetud arusaamu surmajärgsest elust, läheksid tema vastused peagi minu teiste ülestähendustega vastuollu. Õppisin juba oma tööd alustades hindama hoolika ristküsitluse väärtust ja ma pole leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et keegi on soovist minu meele järele olla spirituaalseid kogemusi teeselnud. Hüpnoosi all olijad ei pelga tegelikult parandada oma ütluste minupoolseid väärtõlgendusi.
Uurimismaterjali kogunedes avastasin katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise õige järjekorra. Üliteadvuse seisundis viibijad ei kipu just omal algatusel andma infot, kuidas hinge elu vaimuilmas korraldatud on. Sul peab olema teatud uste jaoks kimp õigeid võtmeid. Teades, millal on õige aeg mingit ust seansi käigus avada, õnnestus mul lõpuks välja töötada usaldusväärne meetod erinevate vaimuilma-mälestuste juurde pääsemiseks.
Kuna mu enesekindlus iga seansiga kasvas, adus üha rohkem inimesi, et tunnen ennast surmajärgse elu küsimustes koduselt, ning tajus, et mulle võib sellest rääkida. Minu klientide hulgas on nii väga religioosseid mehi ja naisi kui ka mingite konkreetsete vaimsete veendumusteta inimesi. Enamik neist kuulub oma kaootilise elufilosoofiaga kuskile vahepeale. Uuringu edenedes avastasin hämmastava tõsiasja, et hinge seisundisse regresseerunud, vastavad inimesed vaimuilma puudutavatele küsimustele märkimisväärselt sarnaselt. Rääkides oma elust hingena, kasutatakse isegi samu kõnekeelesõnu ja piltlikke kujundeid.
Vaatamata nii paljude hüpnoositute sarnastele kogemustele, püüdsin edaspidigi saada klientidelt kinnitust üksteise väidetele ja veenduda hinge teatud talitlustes. Kaasustes esines mõningaid jutustuslikke erinevusi, kuid need tulenesid pigem hinge arengutasandist kui olulistest erinevustest selles, kuidas hüpnoositud vaimuilma nägid.
Uuring oli piinavalt aeglane, kuid kaasuste hulga kasvades sain lõpuks töötava mudeli ajatust maailmast, milles meie hinged elavad. Ma avastasin, et Maal elavate inimhingede mõtted vaimuilmast sisaldavad kõikehõlmavaid tõdesid. Just nii paljude erinevate inimeste tajud veensid mind nende väidete usutavuses. Ma pole religioosne inimene, kuid avastasin, et selles paigas, kuhu me pärast surma läheme, valitseb kord ja seaduspära, ning jõudsin veendumusele, et elu ja surmajärgne elu on korraldatud ühe suurejoonelise kava kohaselt.
Kui kaalutlesin, kuidas kõige paremini oma avastusi tutvustada, otsustasin, et juhtumianalüüsi meetod pakub kõige ülevaatlikumat viisi, andes lugejale võimaluse kliendi surmajärgseid mälestusi ise hinnata. Iga juhtum, mille olen valinud, kujutab endast vahetut kahekõnet minu ja hüpnoositu vahel. Need on pärit mu hüpnoosiseansside lindistustest. Selle raamatu eesmärgiks pole rääkida minu klientide eelmistest eludest, pigem on tegemist nende eludega seotud vaimuilma-kogemuste dokumenteerimisega.
Lugejatele, kel võib olla raske meie hingi kui kehatuid objekte kujutleda, selgitavad esimestes peatükkides kirjeldatud juhtumid, kuidas hinged avalduvad ja mil viisil funktsioneerivad. Iga juhtumi kirjeldust on pisut lühendatud nii mahuliste piirangute tõttu kui ka selleks, et anda lugejale hinge tegevusest kavakindel ülevaade. Peatükid on üles ehitatud kavatsusega näidata hinge tavapärast kulgu hingemaailma ja sealt välja koos muu spirituaalse infoga.
Hingede rännakud surmahetkest järgmisse inkarnatsiooni on minu valdusse jõudnud kümne aasta pikkuse kogumistöö tulemusena. Alguses üllatas mind, et mõni inimene mäletas selgemini lõike oma hinge elust pärast varasemaid elusid kui pärast äsjaseid. Mingil põhjusel pole üksi hüpnoositu siiski suutnud meenutada hinge tegevuse täielikku kronoloogiat, mille olen selles raamatus ära toonud. Mu kliendid mäletavad küllaltki eredalt mõnda oma vaimse elu aspekti, samas jääb osa kogemusi neile hämaraks. Seepärast leidsin, et isegi kõik need kakskümmend üheksa juhtumit ei suuda lugejale anda täit teavet sellest, mida olen vaimuilma kohta kogunud, ja nii leidub järgnevates peatükkides detaile enamatest juhtumitest kui need kakskümmend üheksa.
Lugeja võib mõne juhtumi puhul minu küsitluslaadi üsna nõudlikuks pidada. Hüpnoosi ajal on oluline inimest õigetes rööbastes hoida. Vaimuilmas töötades tuleb vahendajal järgida kõrgemaid nõudeid kui eelmiste elude meenutuste puhul. Transis olles kaldub hüpnoosialune tavaliselt oma hingeteadvuse uitama laskma, kui jälgib huvitavate sündmuste lahtirullumist. Mu kliendid püüavad mind sageli vaikima sundida, et vabaneda nähtu edastamise vaevast ja nautida oma varasemaid kogemusi hingena. Ma püüan olla leebe ja mitte ülearu kindlapiiriline, kuid mu hüpnoosiseansid kestavad vaid kolm tundi ja nende jooksul tuleb palju küsimusi läbi võtta. Tihti on inimesed saabunud minu vastuvõtule kaugelt ega saa tagasi tulla.
Mulle pakub suurt rahulolu imeline ilme kliendi näol, kui tema hüpnoosiseanss on läbi. Neile, kel on avanenud võimalus oma surematust tegelikkusena näha, avaneb uus enesemõistmise ja – usalduse tasand. Enne hüpnoositu äratamist sisendan temasse sageli asjakohaseid regressioonijärgseid mälestusi. Omades teadvuslikku teavet oma hinge elust vaimuilmas ja oma füüsilistest eksistentsidest erinevatel planeetidel, saavad inimesed eluks tugevama orientatsiooni ja energia.
Lõpetuseks peaksin lisama, et see, mida kohe lugema hakkate, võib vapustada teie senist ettekujutust surmast. Siin esitatud materjal võib olla vastuolus teie filosoofiliste või religioossete veendumustega. Samas leidub kindlasti lugejaid, kes saavad oma olemasolevatele arvamustele tuge. Teistele võib pakutav info paista ulmejutuga sarnaneva subjektiivse loona. Olgu teie veendumused millised iganes, ma loodan, et te mõtisklete selle üle, mida see inimkonnale tähendaks, kui mu hüpnoosialuste väited surmajärgse elu kohta paika peaksid.
1
Surm ja lahkumine
H: (hüpnoositu): Oo, mu jumal! Ma polegi päriselt surnud – või olen? See tähendab, mu keha on surnud – ma võin seda enda all näha – kuid ma hõljun … Ma saan vaadata alla ja näha oma keha selili haiglavoodil lamamas. Igaüks mu ümber arvab, et ma olen surnud, kuid ma ei ole. Ma tahan hüüda: Hei, ma pole päriselt surnud! See on nii uskumatu … õed tõmbavad mul lina üle pea … inimesed, keda tunnen, nutavad. Ma peaksin olema surnud, kuid ma olen endiselt elus! See on veider, sest mu keha on täiesti surnud, kui ma selle kohal liigun. Ma olen elus!
Need sõnad lausub sügavas hüpnoosis viibiv mees, kes elab taas läbi oma surmakogemust. Tema sõnad tulevad lühikeste, erutatud pahvatustena ning on täis aukartust, kui ta näeb ja kogeb, mis tunne on olla äsja füüsilisest kehast lahutatud vaim. See mees on mu klient ja ma olen just aidanud tal taastada eelmise elu surmastseeni, samal ajal kui ta ise mugavas lamamistoolis lebab. Veidi varem, minu instruktsioone järgides transsi langenud, regresseerus ta ajas tagasi oma lapsepõlve. Sedamööda, kuidas me koos tööd tegime, et jõuda tema ema üsasse, sulandusid ta alateadlikud tajumused järk-järgult.
Seejärel valmistasin ma teda visuaalset turvist kasutades ette hüppeks tagasi aja ududesse. Kui olime selle olulise mentaalse eeltööga valmis, viisin kliendi läbi kujuteldava ajatunneli tema eelmisse ellu Maal. See elu jäi lühikeseks, sest ta suri ootamatult 1918. a. gripiepideemia ajal.
Kui esmane šokk näha end suremas ja tunda oma hinge kehast
