on noore hingega, kes pole sünni, surma ja taassünni tsüklitega nii harjunud nagu paljud mu teised kliendid.
Mõne hetke pärast on ta siiski kohanenud ning hakkab suurema kindlusega mu küsimustele vastama. Viin ta alateadvuslikult hüpnoositasemelt kiiresti üliteadvuslikku seisundisse. Nüüd on ta valmis mulle vaimuilmast rääkima ja ma pärin, mis temaga toimub.
H:Noh … ma tõusen kõrgemale … ikka hõljun … vaatan oma kehale tagasi. Tundub, nagu jälgiksin filmi, ent olen ise seal sees! Arst lohutab minu naist ja tütart. Mu naine nuuksub (klient niheleb toolis ebamugavusest). Ma püüan jõuda ta meeleni … ütlemaks, et minuga on kõik korras. Ta on kurbusest nii vallatud, et ma ei pääse läbi. Ma tahan, et ta teaks, et minu kannatused on möödas … Ma olen kehast vaba … Ma ei vaja seda enam … et ma jään teda ootama. Ma tahan, et ta teaks … kuid ta ei … kuula mind. Oh, ma eemaldun nüüd …
Ja nõnda, mitmetest korraldustest juhituna, alustab mu klient kulgu edasi vaimuilma. See on teekond, mille mitmed teisedki on minu kabineti turvalisuses läbinud. Kui üliteadvusseisundi mälestused avarduvad, saavad hüpnoositud tavaliselt spirituaalse eeskojaga parema sideme. Hüpnoosiseansi edenedes muutub vaimsete piltide sõnastamine klientidele hõlpsamaks. Lühidad kirjeldavad fraasid muutuvad üksikasjalikeks seletusteks sellest, mis tunne on siseneda vaimuilma.
Meil on rohkesti dokumenteeritud materjali, sealhulgas meditsiinilise personali ülestähendusi, mis kirjeldavad õnnetustes raskesti vigastatute kehaväliseid surmalähedasi kogemusi. Enne kui need inimesed tänu meditsiinilistele jõupingutustele teispoolsusest tagasi toodi, loeti nad kliiniliselt surnuks. Hinged on täiesti suutelised oma peremeeskehast lahkuma ja selle juurde naasma, eriti eluohtlikes olukordades, kui keha on suremas. Inimesed jutustavad oma keha kohal hõljumisest, sageli just haiglates, ja elustamisprotseduure sooritavate arstide jälgimisest. Pärast ellu tagasitulekut tuhmuvad need mälestused aja jooksul.
Nende kirjeldused, kes hüpnoosi esmastes staadiumites eelmistesse eludesse regresseerudes oma kunagisi surmasid vaimselt üle elavad, ei ole vastuolus käesolevas elus tõesti mõne minuti surnud olnud inimeste kirjeldatuga. Nende kahe grupi vaheline erinevus seisneb selles, et hüpnoosialused ei mäleta oma ajutise surma kogemust. Sügavas transiseisundis viibivad inimesed suudavad kirjeldada, milline näeb välja elu pärast jäävat füüsilist surma.
Mille poolest sarnanevad ajutise füüsilise trauma tagajärjel tekkinud kehavälist kogemust kirjeldava inimese mälestused surmajärgsest elust hüpnoositu meenutustega oma surmast mõnes eelmises elus? Mõlemad leiavad end kummalisel viisil oma keha ümber hõljumast, püüdes puudutada tahkeid esemeid, mis nende ees hajuvad. Mõlemad ütlevad, et neile valmistavad pettumust katsed rääkida elavate inimestega, kes ei vasta. Mõlemad märgivad, et tunnevad tõmmet eemalduda oma surmakohast ning kogevad pigem vabanemist ja uudishimu kui hirmu.
Kõik need inimesed kirjeldavad eufoorilist vabadustunnet ja neid ümbritsevat kirkust. Mõned mu kliendid näevad end surmahetkel ümbritsetuna sädelevast helendusest, kuna teised täheldavad sära selle tumeda ruumi kaugemas otsas, millest neid läbi tõmmatakse. Seda kogemust nimetatakse sageli tunneliefektiks ning see on saanud avalikkusele hästi tuntuks.
Võrreldes esimesega, viib teine juhtum meid sügavamale surmakogemusse. Seekordne hüpnoosiklient on kuuekümnendates eluaastates mees, kes kirjeldab mulle enda surmaga seotud sündmusi ajal, mil ta oli noor Sally-nimeline naine, kes tapeti 1866. aastal Kiowa indiaanlaste poolt veovankrite karavanile sooritatud rünnaku käigus. Ehkki nii see kui ka eelmine juhtum räägivad viimatise elu järgsest surmakogemusest, ei oma täpne surmadaatum vaid seetõttu, et on hiljutine, erilist tähtsust. Vaimuilma kirjelduste või omandatud õppetunni kvaliteedi osas pole ma täheldanud ammuste aegade ja nüüdisaja vahel kuigi suurt erinevust.
Pean ütlema sedagi, et tavalisel transis viibival hüpnoosialusel on kummaline võime paljude varasemate elude daatumite ja geograafiliste asukohtade määratlemisega täpselt märki tabada. See kehtib isegi inimtsivilisatsiooni varasemate perioodide puhul, kui riigipiirid ja kohanimed olid teised. Kunagiste eludega seotud nimed, kuupäevad ja paigad ei pruugi iga eelneva elu puhul alati kergesti meenuda, kuid kirjeldused vaimuilma naasmisest ning elust seal on alati ühtviisi ilmekad.
Teine juhtum saab alguse Ameerika lõunapoolsetel lagendikel kohe pärast seda, kui lähedalt lastud nool on tabanud Sally kaela. Ma olen eelmiste elude vägivaldsete surmastseenidega alati ettevaatlik, kuna alateadvus hoiab need kogemused tihti alal. Selle juhtumi puhul oli klient minu poole pöördunud eluaegse kurguvaevuse tõttu. Niisugustel juhtudel on tavaliselt vaja vabastusteraapiat ja deprogrammeerimist. Kõikide eelneva elu meenutuste juures kasutan ma surmale eelnevat ja järgnevat aega rahulikuks vaatluseks, asetades hüpnoosialuse vaatleja rolli, et tema valu ja emotsioone mahendada.
Dr N:Kas nool tekitab suurt valu?
H:Jah … selle ots on rebinud mu kõri lõhki … Ma suren (klient hakkab sosistama, hoides oma käsi kõril). Ma läkastan … veri voolab … Will (abikaasa) hoiab mind … valu … kohutav … nüüd pääsen ma välja … igatahes on see möödas.
Märkus:Hing jätab oma inimperemehe maha mõni hetk enne tegelikku surma, kui keha on suures valus. Kes võib seda talle pahaks panna? Sellegipoolest jääb ta sureva keha lähedusse. Pärast rahustamistehnikaid viin ma hüpnoositu alateadvuse tasandilt üliteadvuse tasandile, et üle minna spirituaalsetele mälestustele.
Dr N:Olgu, Sally, sa oled nüüd leppinud tõsiasjaga, et indiaanlased su tapsid. Palun kirjelda täpset tunnet, mida sa surma ajal koged.
H:Nagu … mingi … jõud … lükkab mind mu kehast välja ülespoole.
Dr N:Lükkab sind? Kust välja?
H:Mind heidetakse pealaest välja.
Dr N: Ja mida lükatakse välja?
H: Noh – mind!
Dr N:Kirjelda, mida “mina” tähendab. Mis see on, mis näib sinuna su keha peast väljuvat?
H:(paus) Nagu… valgustäpp … kiirgav.
Dr N:Kuidas sa valgust kiirgad?
H:Oma … energiast. Ma näen välja nagu mingi läbipaistev valge … mu hing …
Dr N:Ja kas see energiavalgus jääb pärast kehast lahkumist samaks?
H:(paus) Ma näin natuke kasvavat … kui liigun ringi.
Dr N:Milline oled sa nüüd, kui su valgus laieneb?
H:Kimbus … pael … rippumas …
Dr N: Ja kuidas kehast lahkumise protsess sulle tegelikult tundub?
H:Noh, nagu ajaksin nahka … kooriksin banaani. Ma lihtsalt kaotan ühe hooga oma keha!
Dr N:Kas see tunne on ebameeldiv?
H:Oh ei! Suurepärane on tunda end nii vabana ja ilma valuta, kuid … ma … olen … segaduses … Ma ei osanud surma oodata … (kurbus sigineb mu kliendi häälde ja ma tahan teda hoida veel ühe minuti keskendununa oma hingele, mitte sellele, mis toimub maa peal tema kehaga.)
Dr N:Ma saan aru, Sally. Sina kui hing tunned end praegu veidi kõrvalelükatuna.
