une.
Me oleme võimelised tunnetama lahkunud ligimeste hingede lohutavat kohalolu, eriti matuse ajal või vahetult pärast seda. Selleks, et spirituaalne kommunikatsioon suudaks läbida leinaga kaasneva vapustuse, on vajalik katsuda kas või lühiajaliselt lõdvestuda ja meelel selgineda lasta. Niisugustel hetkedel oleme paranormaalsetele kogemustele avatumad võtmaks vastu positiivseid teateid armastusest, andestusest ja lootusest, julgustust ning kinnitusi, et lähedane inimene viibib meeldivas paigas.
Kui väikeste lastega lesk mulle ütleb, et osa tema mehest on rasketel aegadel temaga, siis usun teda. Minu kliendid räägivad mulle, et hingedena võivad nad Maale jäänuid aidata oma seesmisi meeli vaimuilmaga ühendada. Nagu on targasti öeldud, inimene pole tegelikult lahkunud seni, kuni teda mäletavad need, kes jäid Maale maha. Järgmistes peatükkides vaatame, kuidas mingi konkreetne mälestus on meie oma hinge peegeldus, kuna kollektiivsed mälestused on puhta energia aatomiteks kõikidele hingedele. Surm ei hävita meie kokkukuuluvust armastatud inimese surematu hingega lihtsalt seetõttu, et lähedane isik on kaotanud sureliku keha füüsilise isiksuslikkuse. Kui kutsutakse, on need lahkunud hinged oma rohketele tegemistele vaatamata endiselt võimelised meieni jõudma.
Vahetevahel ei taha mõni häiritud hing pärast füüsilist surma Maalt lahkuda. Selle põhjuseks on mingi lahendamata probleem, millel on olnud tema teadvusele sügav mõju. Niisugustel anormaalsetel juhtudel saab abi kõrgematelt hoolitsevatelt olemustelt, kes on suutelised kohanemisprotsessi teispoolsusest toetama. Ka meie võime abistada häiritud vaime maapealsest elust lahtilaskmisel. Hädasolevatest hingedest teen ma pikemalt juttu neljandas peatükis, kummituste mõistatus, millest on juttu raamatutes ja filmides, on aga suuresti ülespaisutatud.
Kuidas me saaksime ise kõige paremini oma surmaks valmistuda? Elu võib olla lühike või pikk, täis tervist või haigusi, kuid tuleb aeg, mil me kõik peame kohtama endale mingil viisil sobilikku surma. Kes on põdenud pikka surmaga lõppevat haigust, sel on olnud aega oma meelt adekvaatselt ette valmistada, kui esmane vapustus, eitamine ja depressioon on kord möödunud. Surmaga ootamatult vastakuti sattudes peab meel uue olukorraga kiiresti kohanema. Füüsilise elu lõpu lähenedes on igaühel meist võime sulanduda kokku oma kõrgema teadvusega. Suremine on meie elus periood, mil saavutame kõige lihtsamini spirituaalse teadlikkuse ja suudame tunnetada oma hinge seotust aja igavikulisusega.
Kuigi on surijaid, kelle meelest omaksvõtt on keerulisem kui alistumine, ütlevad surijate hooldajad, et pea igaüks neist saavutab lõpu eel rahuliku eraldumuse. Ma usun, et surevatele inimestele võimaldatakse ülimaid teadmisi igavikulise teadvuse kohta, ning seda on sageli nende nägudelgi näha. Paljud neist mõistavad, et midagi kõikehaaravat on olemas ja ootel ning et see kujuneb meeldivaks kogemuseks.
Surevad inimesed teevad läbi muundumise, mille käigus hing eraldub omaks võetud kehast. Inimesed seostavad surma elujõu kaotusega, kuigi tegelikult on just vastupidi. Me jätame surres maha oma keha, kuid meie igavene eluenergia ühineb jumaliku ülemhingega. Surm pole mitte pimedus, vaid valgus.
Mu kliendid ütlevad pärast eelmiste surmakogemuste meenutamist, et nad on niivõrd tulvil taasavastatud vabadust oma maisest kehast, et ootavad lausa kannatamatult, mil võivad alustada spirituaalset teekonda rahu ja vabaduse paika. Järgmiste juhtumite puhul näeme, millisena surmajärgne elu nende jaoks paistab.
2
Värav vaimuilma
Tuhandeid aastaid uskusid mesopotaamlased, et taevasse ja sealt välja viivad väravad asuvad Hingede Jõeks kutsutud Linnutee suure kaare mõlemas otsas. Pärast surma pidid hinged ootama Amburi tõusvat ukseava ja sügisest pööripäeva, kui päev ja öö on ühepikkused. Reinkarnatsioon tagasi Maale sai toimuda üksnes kevadise pööripäeva ajal Kaksikute väljapääsust öötaevas.
Minu hüpnoositud räägivad mulle, et hingeränne on tegelikult palju lihtsam. Tunneliefekt, mida nad Maalt lahkudes kogevad, ongi sissekäik vaimuilma. Kuigi hinged lahkuvad kehast kiiresti, näib mulle, et sisenemine vaimuilma on hoolikalt mõõdetud protsess. Teekonda tagasi Maale uude ellu kirjeldatakse kiiremana.
Tunneli asukoht Maa suhtes varieerub minu klientide selgitustes veidi. Mõned äsja surnud inimesed näevad seda vahetult enda keha kohal avanemas, kuna teised räägivad, et nad liiguvad enne tunnelisse sisenemist kõrgele Maa kohale. Aga kui hing kord Maalt lahkub, on ajavahemik, mis kulub sellesse eeskotta jõudmiseks, kõikidel puhkudel kaduvväike. Järgnevalt esitan ühe inimese tähelepanekuid sellest spirituaalsest paigast.
Dr N:Sa oled praegu oma kehast lahkumas. Näe end liikumas üha kaugemale ja kaugemale kohast, kus sa surid, eemale Maa tasandist. Kirjelda mulle, mida sa koged.
H:Algul … oli väga ere … Maa lähedal … nüüd on natuke pimedam, kuna olen sisenenud tunnelisse.
Dr N:Kirjelda mulle seda tunnelit.
H:See on … tühi hämar toru … ja selle teises otsas on väike valgussõõr.
Dr N:Okei, mis sinuga järgmiseks toimub?
H:Ma tunnen tõmmet … õrna sikutust … adun, et pean selle tunneli läbima … ja nii ma teengi. See on nüüd pigem hall kui pime, kuna ere sõõr minu ees laieneb. See on justkui … (klient jääb vait)
Dr N: Jätka.
H:Mind kutsutakse edasi …
Dr N:Lase valgussõõril, mida näed enda ees tunneli lõpus, laieneda ja jätka enesega toimuva selgitamist.
H:Valgussõõr muutub väga laiaks ja … ma olen tunnelist väljas. Siin on mingi … hägune eredus … kerge udu. Ma imbun sellest läbi.
Dr N:Mida sa tunnelist lahkudes veel märkad peale täieliku nähtavuse puudumise?
H:(alandab häält) Siin on nii … vaikne … See on nii rahulik koht … Ma olen vaimude asupaigas.
Dr N:Kas sul kui hingel on praegusel hetkel veel mingeid muljeid?
H: Mõte!Ma tunnen … kõikjal enda ümber mõtte jõudu. Ma …
Dr N:Lõdvestu täielikult ja lase oma muljetel vabalt läbi tulla, jätkates samal ajal enesega toimuva täpset kirjeldamist. Palun jätka.
H:Noh, seda on raske sõnadesse panna. Ma tunnetan mõtteid … armastuse … kokkukuuluvuse … empaatia mõtteid … ja seda kõike ühendab … aimus … et teised … justkui ootavad mind.
Dr N:Kas sa tunned ennast turvaliselt või oled veidi hirmul?
H:Ma pole hirmul. Kui viibisin tunnelis, olin suuremas … segaduses. Jah, ma tunnen end turvaliselt … Olen teadlik mõtetest, mis minuni ulatuvad … hoolivatest … hoolitsevatest mõtetest. See on kummaline, kuid mind ümbritseb ka arusaam, kes ma olen ja miks ma praegu siin olen.
Dr N:Kas sa näed enda ümber mingeid tõendeid selle kohta?
H:(vaikselt) Ei, ma tunnetan seda – mõtete kooskõla kõikjal enda ümber.
Dr N:Vahetult pärast tunnelist väljumist mainisid sa pilvesarnast ollust enda ümber. Kas sa oled Maa kohal taevas?
H:(paus) Ei – mitte seda – kuid
