justkui õhus, mis polegi õhk … piire pole … gravitatsiooni pole … ma olen kaalutu.
Dr N:Sa tahad öelda, et see on sinu meelest midagi vaakumis viibimise taolist?
H:Jah … miski mu ümber pole tahkest ainest. Pole tõkkeid, mille vastu põrgata … ma triivin …
Dr N:Kas sa saad oma liikumist kontrollida – kuhu sa lähed?
H: Jah … ma suudan seda mingil määral … kuid … tõmme on … säravasse heledusse … see on nii särav!
Dr N:Kas heleduse intensiivsus on igal pool ühtlane?
H:Minust eemal … säravam … see on veidi tumedam valge … hall … minu keha suunas … (hakkab nutma) oh, mu vaene keha … Ma pole veel valmis lahkuma (hüpnoosialune tõmbub tagasi tooli, justkui paneks ta millelegi vastu).
Dr N:Kõik on hästi, Sally, ma olen sinu juures. Ma tahan, et sa rahuneksid ja räägiksid mulle, kas see jõud, mis sind surma hetkel su pea kaudu välja tõi, tõmbab sind endiselt eemale ja kas sa saad seda peatada.
H:(paus) Kui pääsesin kehast vabaks, siis tõmme vähenes. Nüüd tunnen ma üht nõksatust … mis tõmbab mind mu keha juurest ära … ma ei taha veel minna … kuid miski tahab, et läheksin varsti …
Dr N:Ma saan aru, Sally, kuid minu meelest sa avastasid, et omad teatavat kontrolli. Kuidas sa kirjeldaksid seda, mis sind tõmbab?
H:Mingi … magnetiline … jõud … kuid … ma tahan jääda natuke kauemaks …
Dr N:Kas su hing suudab sellele tõmbele vastu panna nii kaua, kui sa ise tahad?
H:(pikk paus, mille vältel hüpnoositu näib pidavat Sallyna iseendaga sisemist väitlust) Jah, ma saaksin, kui tahaksin tõesti jääda (hüpnoositu hakkab nutma). Oh, see on kohutav, mida need metslased on mu kehaga teinud. Verd on kõikjal mu ilusa sinise kleidi peal … mu abikaasa Will katsub mind käte vahel hoida ja siiski võidelda koos meie sõpradega kiowade vastu.
Märkus:Ma tugevdan patsienti ümbritsevat visuaalset turvist, mis on rahustamisprotseduurideks väga oluline. Sally hing hõljub endiselt ta keha kohal, kui kannan tegevuse edasi aega, mil vankrikaravani laskurid on indiaanlased minema ajanud.
Dr N:Sally, mida teeb su abikaasa kohe pärast rünnaku lõppu?
H:Oh, kui hea … ta pole haavatud … kuid (kurvalt) ta hoiab mu keha … nutab mu kohal … ta ei saa enam minu heaks midagi teha, kuid ta ei näi seda veel mõistvat. Ma olen külm, kuid tema käed ümbritsevad mu nägu … suudleb mind.
Dr N:Ja mida sina sel hetkel teed?
H:Ma olen Willi pea kohal. Katsun teda lohutada. Ma tahan teda tunnetama panna, et minu armastus ei ole tegelikult kadunud … Ma tahan talle teatada, et ta pole mind igaveseks kaotanud ja et ma näen teda jälle.
Dr N:Kas su teated pääsevad läbi?
H:Kurbust on nii palju, kuid ta … tunnetab mu olemust … ma tean seda. Meie sõbrad on ta ümber … ja nad lahutavad meid lõpuks … nad tahavad vankrid korda seada ja uuesti teele asuda.
Dr N:Ja mis toimub praegu sinu hingega?
H:Ma panen ikka veel tõmbele vastu … ma tahan jääda.
Dr N: Miks see nii on?
H:Noh, ma tean, et olen surnud … kuid ma pole veel valmis Willist lahkuma … ja ma tahan pealt vaadata, kuidas nad mind matavad.
Dr N:Kas sa näed või tunnetad sel hetkel mõnd teist vaimset olemust enese läheduses?
H:(paus) Nad on lähedal … varsti ma näen neid … ma tunnetan nende armastust ja tahan, et Will tunnetaks minu oma samamoodi … Nad ootavad, kuni olen valmis.
Dr N:Kas sa oled aja möödudes võimeline Willi lohutama?
H:Ma katsun pääseda tema meelde.
Dr N: Ja kas sul on edu?
H:(paus) Ma … arvan, et veidi … ta tunnetab mind … ta saab aru … armastus …
Dr N:Olgu peale, Sally, liigume nüüd suhtelises ajas taas edasi. Kas näed karavani-sõpru oma keha hauda sängitamas?
H:(hääl on enesekindlam) Jah, nad on mu maha matnud. Mul on aeg minna … nad tulevad mulle nüüd järele … ma liigun … eredamasse valgusse …
Vastupidiselt paljude inimeste usule tunneb hing vähe huvi selle vastu, mis saab tema kehast pärast füüsilist surma. See pole ükskõiksus Maale mahajäänud olukordade ja inimeste suhtes, vaid sureliku surma lõplikkuse tunnustamine. Ta soovib jätkata kiiresti teed vaimuilma ilu juurde.
Paljud hinged tahavad siiski jääda mõneks Maa päevaks hõljuma oma surmakoha ümbrusse, tavaliselt seniks, kuni matus on möödas. Aeg näib liikuvat hinge jaoks kiiremini ja maapealsed päevad võivad talle näida vaid minutitena. Hingel on viivitamiseks mitmeid põhjusi. Näiteks ei taha mõni mõrvatu või ootamatult õnnetusjuhtumis surma saanu sageli kohe lahkuda. Ma olen märganud, et need hinged on tihti segaduses ja vihased. Viibiva hinge sündroom on eriti sage noore inimese surma puhul.
Äkiline lahutamine inimkehast on tavalisele hingele isegi pärast pikka haigust vapustuseks ning seegi võib temas surmahetkel lahkumise suhtes tõrksust tekitada. Samuti kätkevad harilikud kolme- kuni viiepäevased matuseettevalmistused hinge jaoks midagi sümboolset. Hing ei tunne mingit haiglast uudishimu näha ennast maetuna, kuna emotsioonid ei ole vaimuilmas samasugused nagu Maal. Samas olen märganud, et hinged hindavad elavate sugulaste ja sõprade austust, millega nende füüsilist elu mälestatakse.
Nagu me viimase juhtumi puhul nägime, on paljudel vaimudel üks peamine põhjus, miks mitte oma füüsilise surma paigast koheselt lahkuda. See tuleneb soovist enne edasist kulgu vaimuilma oma lähedastele vaimselt lohutust pakkuda. Äsja surnuid ei muserda nende surm, sest nad teavad, et Maale mahajäänud näevad neid jälle vaimuilmas ning arvatavasti ka teistes eludes. Samas leinajatele tundub matustel üldjuhul, et nad on lähedase inimese igaveseks kaotanud.
Minu hüpnoositud meenutavad pettumust, mida tekitas võimetus kasutada oma energiat tulemusrikkalt puudutamaks vaimselt inimolendit, kes šoki ja kurbuse tõttu ei olnud vastuvõtlik. Elavate emotsionaalne trauma võib nende seesmised meeled sedavõrd vallata, et see pärsib nende vaimseid võimeid hingega suhelda.
Kui värskelt lahkunud hing leiab mooduse elavale ükskõik kui põgusaltki tröösti pakkuda, jääb ta tavaliselt rahule ning tahab seejärel kiiresti Maa astraaltasandilt lahkuda.
Minu oma elus leidub üks tüüpiline vaimu lohutuse näide. Mu ema suri ootamatult südamerabandusse. Tema matusel valdas meid õega selline kurbus, et meie meeled olid täiesti tuimad. Mõni tund hiljem pöördusime koos oma abikaasadega tagasi ema tühja majja ja otsustasime võtta hädavajaliku puhkehetke. Ilmselt jõudsime õega vastuvõtlikusse alfa-seisundisse enam-vähem ühel ajal. Ilmudes kahte erinevasse ruumi, läbis ema justkui unenäolise heledusepuhanguna
