ühtse häälena: “Sinu otsused on ka meie otsused!”
On möödunud viis päeva sellest, mil Shiva oli ma rahva kodumaast välja juurinud. Karavan oli ennast sisse seadnud pelgupaika ühe Meluha tee peale jääva suurema oru allosas. Shiva oli organiseerinud laagri kolme üksteise ümber asetsevasse ringi. Jakkidest oli seotud ümber puude kõige välimine ring. Kasutades neid alarmsüsteemina juhuks, kui keegi peaks ründama. Mehed moodustasid keskmise ringi, et ära hoida või tagasi lüüa kõik rünnakud. Lapsed ja naised moodustasid sisemise ringi ümber tule. Väljavahetatavad esimesena, kaitsjad teisena ja kõige haavatavamad keskel.
Shiva oli valmistunud kõige hullemaks. Ta oli kindel, et kusagil on varitsus. Oli ainult aja küsimus, kui keegi peaks neid ründama.
Pakratid oleksid ometi pidanud olema õnnelikud, et nad saavad lõpuks võimaluse kolida kõige paremale maa-alale järve lähedal. Aga Shiva teadis, et Yakhya, pakratite pealik, ei lase neil lahkuda rahus. Yakhyale ei meeldiks midagi rohkem, kui muutuda legendiks, kuulutades kõigile, et on hävitanud Shiva gunad ja võitnud endale maa pakratite jaoks. Just see oligi Shiva arvates äraspidine klannijuhtimise loogika, mida ta jälestas. Sellises keskkonnas poleks kunagi olnud võimalust rahus elada.
Shiva meeli ergutas lahingukutsung, ta nautis võitlust kui kunsti. Samas teadis ta, et lahingud tema kodumaal oli pakratite jaoks lihtsalt tühine tapmisharjutus, mitte auga sooritatud kunst.
Ta pööras ennast valveloleva hoiakuga Nandi poole, kes istus natuke kaugemal. Kakskümmend viis Meluha sõdurit istusid kaares ümber teise lõkkeäärse ringi.
Miks nad andsid gunadele võimaluse kolida Meluhasse? Miks mitte pakratid?
Shiva mõte katkes, kui ta nägi varju kauguses liikumas. Ta jälgis ümbrust tähelepanelikult, kuid kõik näis rahulik. Mõnikord mängib lõkkest tulev valgus, tehes ümberkaudse maailmaga trikke. Shiva vabastas oma oleku pingest, mis oli temasse tekkinud.
Ja siis nägi ta jälle varju liikumas.
“RELVILE!” karjus Shiva oma meestele.
Gunad ja meluhalased tõmbasid oma relvad ning võtsid võitlusasendid samal hetkel, kui viiskümmend pakrati sõdurit ründasid. Lihtsa tormijooksu rumalus sai selgeks juba siis, kui vastane kohtas paanikas olevatest loomadest välisrinnet. Jakid lõid ja perutasid kontrollimatult, vigastades paljusid pakrati sõdureid enne, kui nood jõudsid isegi võitlema asuda. Osa neist pääses ometi läbi ja relvad põrkusid.
Noor pakrati, silmanähtavalt veel algaja, ründas Shivat, vehkides pööraselt mõõgaga. Shiva astus sammu tagasi, vältides lööki. Ta tõi oma mõõga sujuva kaarega üles ja tekitas nii pindmise haava pakrati rinnale. Noor sõdalane vandus, kuid ründas hoogsalt vastu, avades oma külje. See oli kõik, mida Shiva vajas. Ta lükkas oma mõõga julmalt sõdalase kõhtu ja lõikas oma vaenlase lõhki. Löögi järel tõmbas ta mõõga seda keerates välja, jättes pakrati aeglaselt piinarikkasse surma. Kiirelt pööras ta ringi, nähes, et juba järgmine pakrati ründas gunat. Shiva hüppas kõrgele üles ja langes vaenlasele peale, lõigates täpselt mehe mõõgakätte ja raiudes selle maha.
Samal ajal võitles Bhadra, kes oli sõjakunstis sama vilunud kui Shiva, kahe pakratiga korraga, mõõk mõlemas käes. Tema kühm seljal ei tundunud talle takistusi valmistavat, kui ta oma raskust jalalt jalale kandis. Lõi mõõga ühte pakratisse tema vasakul küljel, jättes tolle aeglaselt surema. Oma parema käega mõõka viibutades lõikas ta haava üle teise vastase näo, õõnestades tema silma koopast välja. Kui pakrati kukkus, tõi Bhadra oma vasaku mõõga hooga alla, lõpetades elulootuseta vaenlase piinlemised kiirelt.
Võitlus Meluha sõdurite poolel nägi välja teistsugune. Nad olid vaieldamatult hästi treenitud sõdurid, aga nad polnud julmad. Meluhalased järgisid võitlemisel reegleid, proovides tapmist vältida niikaua, kuniks võimalik.
Vähemuses ja halvasti juhitud, ei läinud kaua aega, kuni pakratid olid võidetud. Peaaegu pooled neist lamasid surnuna maas ja ülejäänud olid laskunud põlvili, paludes armu. Üks nende seast oli Yakhya. Tänu Nandile oli ta õlal sügav haav, mis nõrgestas tugevalt liigutusi tema mõõgakäes.
Bhadra seisis pakrati pealiku seljataga, mõõk kõrgele tõstetud, valmis lööma. “Shiva, kas kiire ja kerge, või aeglane ning piinarikas?”
“Härra!” sekkus Nandi enne, kui Shiva oleks jõudnud rääkima hakata.
Shiva pöördus meluhalase poole.
“See on vale! Nad paluvad armu! Nende tapmine oleks sõja reeglite vastane.”
“Sa ei tea pakrateid,” ütles Shiva, “nad on julmad. Nad ründaksid meid edasi isegi siis, kui mingit põhjust poleks. See peab lõppema. Ükskord ja lõplikult.”
“See juba lõpeb. Te ei ela enam sellel maal. Gunade hõim on varsti juba Meluhas.”
Shiva seisis vaikides.
Nandi jätkas: “See, kuidas sa tahad siintoimuva lõpetada, on sinu teha. Kas nii nagu alati või uut moodi?”
Bhadra jälgis Shivat ootuses.
“Sa võid pakratitele näidata, et oled neist parem,” ütles Nandi.
Shiva pöördus horisondi poole, nähes seal hiiglaslikke mägesid.
Saatus? Võimalus paremale elule?
Ta pöördus tagasi Bhadra poole. “Võtke nende relvad ära. Võtke kogu nende toidumoon. Laske nad vabaks.”
Isegi kui pakratid on piisavalt hullud, et tagasi oma külla minna uued relvad võtta ning tagasi tulla, oleme juba ammu siit kadunud.
Jahmunud Bhadra ei pööranud pilku Shivalt, kuid hakkas kohe korraldust täitma.
Nandigi vaatas Shivat uue lootusega. Oli ainult üks mõte, mis ta peas veel kajas. “Shival on süda õigel kohal. Tal on potentsiaali. Palun, las see olla tema. Ma palvetan sinu poole, Isand Ram. Las see olla tema!”
Shiva kõndis tagasi noore sõduri juurde, keda ta oli pussitanud. Too lamas väändununa maas, näol piinatud ilme, samal ajal kui veri aeglaselt tema kõhust välja nirises. Esimest korda elus tundis Shiva kaastunnet pakrati vastu. Ta tõmbas oma mõõga ning lõpetas sellega noore sõduri kannatused.
Peale nelja nädalat pidevat marssimist jõudis karavan viimase mäe jalamile, mis jäi Srinagara, Kashmiri oru pealinna ääremaile. Nandi oli pidevalt rääkinud kõigist uhketest asjadest, mis tema ideaalses riigis asuvad. Shiva oli ennast meelestanud selleks, et talle avanevad mõned hämmastavad vaated, mida ta oma lihtsal kodumaal poleks suutnud isegi ette kujutada. Miski poleks suutnud aga ette valmistada teda selliseks vaatepildiks. Tõesti tundus, et nad on jõudnud paradiisi.
Meluha. Elust pakatav maa!
Võimas Jhelumi jõgi, vihaselt möirgav tiiger mägedes, mis aeglustub sujuvaks nagu lehma samm, kui ta siseneb lopsakasse orgu. Oma vooluga paitab ta jumalikku Kashmiri maa-ala ning suundub looklevalt ääretusse Dali järve. Peaaegu otsatu järve teises nurgas murrab jõgi ennast veel kord lahti ja jätkab oma pikka teekonda mere suunas.
Avarat orgu kattis lopsakas roheline muru, moodustades lõuendi, mille peale oligi maalitud meistriteos nimega Kashmir. Kiht-kihilt oli sellele meisterlikkusega kantud kõigis võimalikes toonides
