laupa. “Kas sul pole palavikku?”
Shiva raputas pead. “Ei.”
Ayurvati oli üllatunud ja kortsutas kulmu. Ta pöördus teiste poole: “Tulge! See on alanud. Lähme.”
Kui Ayurvati ja tema kaaslased kiirustasid majja, ilmus järsku ei tea kust Chitraangadh. Ta küsis Shivalt: “Mis juhtus?”
“Ma ei tea. Peaaegu et kõik minu hõimust jäid järsult haigeks.”
“Ka sina higistad tugevalt.”
“Ära muretse. Minul pole palavikku. Ma lähen tagasi majja. Mul on vaja näha, kuidas mu inimestel läheb.”
Chitraangadh noogutas ja sõnas: “Ma lähen kutsun Nandi.”
Samal ajal kui Chitraangadh minema kiirustas, et leida üles Nandi, jooksis Shiva tagasi külalistemajja. Ta oli üllatunud, kui kohale jõudis. Kõik tõrvikud majas olid süüdatud ja arstid käisid plaanipäraselt toast tuppa, jagades rohtu ning seletades, mida hirmunud patsiendid peaksid tegema. Kirjutaja kõndis iga arstiga kaasas ja märkis oma palmilehest märkmikusse täpselt üles kõik detailid iga ravitava kohta. Meluhalased olid silmanähtavalt selliseks olukorraks valmistunud. Ayurvati seisis koridori lõpus, käed puusas, nagu kindral, kes vaatas üle oma vapustavalt treenitud ja tõhusalt töötavaid sõdureid.
Shiva ruttas naise juurde ning küsis: “Mis saab nendest, kes on teisel ja kolmandal korrusel?”
Ayurvati vastas ilma, et oleks ta poole isegi silmi pööranud: “Arstid on jõudnud igasse ruumi selles majas. Ma lähen üles kohe, kui seisukord sellel korrusel on kindlaks tehtud. Me jõuame kõik patsiendid poole tunni jooksul läbi vaadata.”
“Sinu inimesed on tohutult tõhusad, kuid ma siiski palvetan, et kõigil meist oleks tervis korras,” ütles Shiva murelikult.
Ayurvati pöördus Shiva poole. Ta kulmud olid õrnalt tõstetud ja naer virvendas naise tõsisel näol. “Ära muretse. Me oleme meluhalased. Me oleme valmis tegutsema igas olukorras. Kõik saab korda.”
“Kas on midagi, millega ma saaksin aidata?”
“Jah, mine ja pese ennast.”
“Mida!?”
“Palun mine ja pese ennast kohe praegu,” ütles Ayurvati, asudes liikuma tagasi oma tiimi juurde. “Kõik palun pidage meeles, et lapsed alla viieteist eluaasta peab kiilaks ajama. Mastrak, palun mine ja alusta teistkordsete rohtude jagamist. Ma liitun teiega järgmise viie minuti jooksul.”
“Jah, mu emand,” lausus noor mees, kes samal ajal ruttas trepist üles, kandes suurt riidest kotti.
“Sa oled ikka veel siin?” küsis Ayurvati, kui ta märkas, et Shiva polnud lahkunud.
Shiva rääkis vaikselt, kontrollides oma tõusvat ärritust: “Mis vahet seal on, kas ma pesen või mitte? Minu rahvas on raskustes. Ma tahan neid aidata.”
“Mul pole aega, ega kannatust sinuga hetkel vaielda. Sa lähed ja pesed ennast kohe praegu!” lausus Ayurvati ärritudes ning ta isegi ei proovinud kontrollida oma tõusvat pahameelt.
Shiva jõllitas Ayurvatit ning tegi suuri jõupingutusi, et hoida tagasi vandesõnu, mis tahtsid tal üle huulte lipsata. Ta surus vihaselt oma käe rusikasse, mis tahtnuks hoopis teiste argumentidega mõjuda Ayurvatile, kui too poleks naine olnud.
Ayurvati ei astunud tagasi ning jõllitas Shivat vastu. Ta oli harjunud sellega, et teda kuulatakse. Ta oli ikkagi arst. Kui ta ütles oma ravitavale, et ta midagi teeks, siis ta ootas, et seda tehakse kõhklemata. Oma pikkas elus oli ta näinud väga vähe patsiente nagu Shiva, kuid just kõrgemast klassist inimeste hulgas. Selliseid inimesi pidi veenma, mitte juhendama. Kuid Shiva oli tavaline immigrant. Ta polnud isegi aadlik.
Kontrollides ennast suure vaevaga, suutis Ayurvati öelda: “Shiva, sa higistad. Kui sa seda maha ei pese, siis see tapab su ära. Palun usalda mind. Sa ei saa aidata oma hõimu, kui sa surnud oled.”
Chitraangadh prõmmis keset ööd valjult vastu Nandi ust. Unesegaselt vandus too maapõhja kopsija, kes teda sellisel tunnil äratab. Mees jõudis ukseni, tõmbas selle ärritunult lahti, mõmisedes pahaselt: “Parem oleks, kui see hetkel tähtis on!”
“Tule ruttu. Shiva hõim on juba haigeks jäänud.”
“Juba!? See on alles esimene öö!” hüüatas Nandi. Tuppa naastes võttis ta toolilt oma angvastrami ja ruttas tagasi Chitraangadhi juurde. “Meil pole aega kulutada!”
Vannituba tundus enese pesemiseks imelik koht. Shiva oli harjunud ennast kasima jahedas Mansarovari järves. Seal oli ta teinud põhjaliku puhtuserituaali ikka kaks korda kuus. Vannituba tundus enesepuhastuse jaoks aga veidralt piiratud alana. Ta keeras seinal asuvat maagilist seadet, mis reguleeris vee voolamist. Shiva kasutas veidrat koogisarnast ainet, mida meluhalased kutsusid seebiks. Sellega pidi oma keha hõõruma, et puhtaks saada. Ayurvati oli oma õpetustes olnud väga selgesõnaline. Seepi peab kindlasti kasutama. Ta keeras vee kinni ning võttis toolilt rätiku. Ennast jõuliselt rätikuga hõõrudes tulid Shivale meelde viimase paari tunni hämmastavad muutused, mida ta oli ignoreerinud tänu murele oma hõimu pärast. Õlg tundus olevad parem kui uus. Tema üllatunud pilk langes oma põlvele, kus polnud ei valu ega armi. Shiva silmitses umbusklikult oma täielikult paranenud suurt varvast. Järsult ta sai aru, et mitte ainult viga saanud osad polnud paranenud, vaid ka tema terve keha tundus nagu uus, noorem ning tugevam kui kunagi varem. Ainsa kehaosana tekitas võõrastust tema kael, mis tundus väljakannatamatult külmana.
Mis minuga juhtunud on?
Shiva astus vannitoast välja ning riietas ennast uude dhotisse. Jällegi oli Ayurvati kindlalt rõhutanud, et ei tohi kanda vanu riideid, mis olid nakatunud tänu tema mürgisele higile. Samal ajal, kui ta mähkis angvastrami ümber oma kaela, et sooja saada, koputas keegi uksele. Ayurvati hõikas läbi ukse: “Shiva, kas sa palun avaksid ukse? Ma lihtsalt tahan kontrollida, kas ka sinuga on kõik korras.”
Shiva läks ja avas Ayurvatile ukse. Naine asus kohe asja kallale, kontrollides Shiva temperatuuri. See oli normaalne. Ayurvati noogutas rahulolevalt ning sõnas: “Sa tundud terve olevat. Ka sinu hõim paraneb kiiresti. Kriis on möödunud.”
Shiva naeratas tänulikult. “Seda kõike tänu sinu tiimi oskustele ning osavusele. Ma tõesti tahtsin vabandada, et ma kiirel ajal hakkasin sinuga vaidlema. See oli ebavajalik. Ma tean, et sa tahtsid minu hõimule parimat.”
Ayurvati tõstis oma palmilehtedest tehtud märkmikult silmad. Kerge muie huulil ning üks kulm tõstetud, küsis ta: “Proovid viisakas olla, jah?”
“Ma pole pooltki nii ebaviisakas, kui sa arvad!” muigas mees. “Sina ning su rahvas olete lihtsalt nii uhked.”
Ayurvati lõpetas poole lause pealt Shiva kuulamise ning vaatas teda ehmunud pilgul. Kuidas ta polnud seda enne märganud? Ayurvati vandus mõttes. Ta polnud kunagi legendi uskunud. Ka ma olen tõesti esimene, kes näeb, kuidas see tõeks saab? Näpuga Shiva kaelale osutades küsis ta nõrkeval häälel: “Miks sa oled oma kaela ära katnud?”
“Mingil põhjusel on see äärmiselt külm. Kas selles on midagi, mille pärast ma peaksin muretsema?” küsis Shiva ja tõmbas oma angvastrami kaelalt ära.
Vali
