ja tegutsevad praktiliselt kõigil intellektuaalsetel aladel, mis nende riigis on.”
“Andekad inimesed,” krimpsutas Shiva nina.
“See pole kõik, mis ma teada sain,” lausus Bhadra kahe pika suitsutõmbe järel. “Neil on Meluhas inimesed korraldatud spetsialiseerumise alusel. Peale brahminide on neil ka grupp nimetusega kshatriya. Need on sõdalased ja valitsejad. Isegi naised võivad olla kshatriyad.”
“Tõsiselt? Nad lasevad naisi oma armeesse?”
“Tuleb välja, et pole palju naissoost kshatriyaid, kuid tahtmise korral võivad nad sinna minna.”
“Pole siis ime, et Meluha hädas on!”
Sõbrad naersid valjusti kõigi meluhalaste kummaliste kommete üle. Bhadra võttis järjekordse mahvi piibust, enne kui oma jutuga edasi läks. “Neil on ka vaishyad, kes peavad erinevaid käsitöö, kauplemise ja äriga seotud ameteid. Viimased nende hulgast on shudrad, põhiliselt põlluharijad ja töölisrahvas. Ükski kast ei saa teha teise kasti tööd.”
“Pea kinni,” ütles Shiva. “See tähendab, et kui ma olen sõdur, siis ma ei saagi minna turuplatsile ja kaubelda oma asjadega?”
“Just.”
“Täielik lollus! Kuidas sa mulle minu marihuaana, siis saad? Lõppude lõpuks on see ainukene asi, milleks sa kasulik oled!”
Shiva nõjatus tahapoole, et vältida mängulist hoopi, mille Bhadra tema poole saatis.
“Olgu, olgu. Võta rahulikult!” Ta naeris. Shiva võttis piibu Bhadra käest ära ning taaskord sisse hingates lasi marihuaanal mõjuda.
Me räägime kõigest muust, kui sellest, millest me tegelikult peaksime rääkima.
Shiva vaatas Bhadrat taaskord tõsise näoga. “Nüüd tõsiselt rääkides. Vahet pole, kui kummalised nad on. Mida ma peaksin tegema?”
“Mida sa ise mõtled, et peaksid tegema?”
Shiva vaatas eemale, nagu mõtiskleks rooside üle, mis õitsesid aia kaugemas nurgas.
“Ma ei taha järjekordselt ära joosta.”
“Mida?” küsis Bhadra, kuna ta ei kuulnud Shiva painajalikku sosinat.
“Ma ütlesin,” kordas Shiva kõval häälel, “et ma ei suuda elada süütundega, mis tuleb sellest, kui ära joosta.”
“See polnud sinu süü.”
“JAH! See oli küll.”
Bhadra jäi vaikseks. Polnud midagi, mida ta oleks suutnud öelda, et aidata. Kattes oma näo kätega ohkas Shiva uuesti: “Jah, oli küll.”
Bhadra pani oma käe sõbra õlale ja vajutas seda õrnalt, oodates kuni kohutav moment lahkub Shiva mõtteist. Shiva pöördus tagasi mehe poole. “Ma küsin sinult nõu, mu sõber. Mida ma peaksin tegema? Kui nad vajavad minu abi, siis ma ei saa neile selga pöörata. Samas, kuidas ma saan jätta oma hõimu üksinda siia tundmatusse? Mida ma peaksin tegema, Bhadra?”
Bhadra ei võtnud oma kätt Shiva õlalt. Tal oli vastus olemas, mis pani ta ohkama. See võis olla õige vastus Shivale tema sõbrale, kuid kas see oli õige vastus Shivale tema hõimu liidrile?
“Sul on vaja leida õige vastus enda seest, Shiva. See on olnud traditsioon.”
“Ah, ole sa neetud!”
Shiva viskas piibu tagasi Bhadra sülle ning kõndis minema.
Ainult paari päeva hiljem pidi väike karavan koos Shiva, Nandi ja kolme sõduriga lahkuma Srinagarist. Paika oli pandud, et grupp liigub kiirelt läbi kuningriigi ja jõuab Devagirisse nii kähku kui võimalik. Kuberner Chenardhwaj oli rahutu. Ta soovis, et kuningas tunnistaks Shiva võimalikult kiiresti Neelkanthiks. Ta tahtis minna ajalukku kui kuberner, kes oli leidnud Kõikide Päästja.
Shivat oli mitu päeva proovitud muuta kuningale “esitletavaks”. Tema juukseid oli õlitatud ja silutud. Shiva hele jume oli kooritud puhtaks eriliste ajurvedalike rohtudega, et aastatega mäestikutuultes kogunenud parkunud nahk ja mustus kätte saada. Kallid riided, uhked kõrvarõngad, kaelakeed ning kõiksugu teised ehted pidid tooma välja Shiva lihaselise keha. Tema jaoks oli ekstra stiliseeritud puuvillast kaelarätik, et katta tema sinakalt kumavat kaela. Riidetükk oli kavalalt kaunistatud helmestega, andes sallile välimuse, nagu oleks see kohalik traditsionaalne kaelaehe, mida Meluha mehed rituaalide ajal uhkusega kandsid. Riie ise hoidis, aga Shiva siiani külma kaela soojas.
“Ma olen varsti tagasi,” ütles Shiva Bhadrari ema kallistades. Ta oli üllatunud nähes, et vana naise lonkamine on muutunud vähem nähtavaks.
Meluhalaste rohud on tõesti maagilised.
Morn Bhadra vaatas Shivat, kui too sosistas: “Palun hoolitse hõimu eest. Sina oled nende juht senikaua, kuni ma tagasi tulen.”
Bhadra astus ehmunult tagasi. “Sul pole vaja seda teha sellepärast, et ma su sõber olen.”
“Mul on vaja seda teha, puupea. Põhjus, miks mul on vaja seda teha, peitub selles, et sina oled selle ülesande jaoks tegelikult rohkem pädev kui mina.”
Bhadra astus sammu lähemale ja embas Shivat. “Ei, Shiva. Ma pole parem. Isegi mitte oma unistustes.”
“Jää vakka! Kuula mind nüüd tähelepanelikult,” ütles Shiva, kui Bhadra talle nukralt naeratas. “Ma ei usu, et gunad oleksid siin ohus. Vähemalt mitte sama palju, kui nad Kailashi mäel olid. Sellest hoolimata, kui sa tunned, et vajad abi, siis mine küsi seda Ayurvati käest. Ma jälgisin teda, kui meie hõim haige oli. Ta näitas välja ääretut kohusetundlikkust meie päästmise nimel. Teda võib usaldada.”
Bhadra noogutas ning embas Shivat veel kord, enne kui pöördus, et ruumist lahkuda.
Ayurvati koputas viisakalt uksele. “Kas ma võin siseneda, mu isand?”
See oli esimene kord, mil arst oli tulnud Shiva lähedusse peale seitse päeva tagasi juhtunud intsidenti. Ayurvati jaoks tundus see nagu terve eluaeg. Kuigi naine nägi välja igapäevaselt enesekindel, oli temas tegelikult väike erinevus. Ta nägi välja nagu keegi, keda on puudutanud miski jumalik.
“Tule sisse, Ayurvati. Palun lõpeta minu kutsumine isandaks, see pole vajalik. Ma olen siiani seesama harimatu immigrant, keda sa kohtasid mõned päevad tagasi.”
“Ma siiralt vabandan selle kommentaari pärast, mu isand. See oli minust vale ja ma olen nõus vastu astuma karistusele, mille te leiate minu jaoks sobiva olevat.”
“Mis sul viga on? Miks ma peaksin tahtma sind karistada selle eest, et sa rääkisid ausalt? Miks see neetud sinine kael peaks midagi muutma?”
“Te avastate põhjuse varsti, mu isand,” sosistas Ayurvati Shivale kummardades. “Me oleme oodanud teid sajandeid.”
“Sajandeid!? Püha järve nimel, miks? Mida suudan mina teha, mida teie targad inimesed teha ei suudaks?”
“Imperaator seletab sulle, mu isand. Piisab sellest, et pärast
