hetkekski Shivalt. Tema uhketest silmadest hakkasid voolama pisarad. Ayurvati hakkas vaikselt pomisema: “Om Brahmaye namah. Om Brahmaye namah.”
“Mis on juhtunud? On see tõesti nii tõsine?” küsis murelik Shiva.
“Sa oled lõpuks meie juurde saabunud! Isand, sa lõpuks tulid!”
Enne kui segaduses Shiva jõudis naise imelikule reaktsioonile vastata, ruttas tuppa Nandi ja märkas Ayurvatit põrandal. Üle arsti palgete voolasid suured pisarad.
“Mis juhtus, emand?” uuris Nandi jahmunult.
Ayurvati lihtsalt näitas Shiva kaela suunas. Nandi vaatas tema poole ja nägi, kuidas mehe kael helendab ebamaiselt sillerdavat sinist tooni. Uluga, mis võinuks kuuluda pikka aega puuris olnud loomale, kes lastakse lõpuks vangistusest lahti, kukkus Nandi oma põlvedele.
“Isand! Sa oled tulnud meie sekka! Neelkanth on lõpuks tulnud!”
Kapten kummardas maani, et oma peaga puudutada aupaklikult Neelkanthi jalgu. Imetletud isik astus selle peale hoopis sammukese tagasi, vaadates äärmises segaduses ning häiritult ringi.
“Mis kurat teile sisse on läinud?” küsis ärritunud Shiva.
Kattes käega oma jääkülma kaela pööras ta ümber, et vaadata poleeritud vaskplaadile. Jahmunud hämmastusega vaatas ta oma peegeldust ja mõistis.
Neel kanth. Sinine kael.
Kusagilt ilmunud Chitraangadh hoidis uksepiidast kinni ja nuuksus nagu väike laps: “Me oleme päästetud! Lõpuks päästetud! Ta on ilmunud meie sekka!”
PEATÜKK 2
Eluküllane maa
Kashmiri kuberner Chenardhwaj tahtnuks Neelkanthi ilmumist tema pealinna kuulutada tervele maailmale. Väljavalitu polnud ilmunud mitte suurlinnades nagu Takshashila, Karachapa või Lothal, vaid hoopis tema Srinagaris! Kullerlind oli peaaegu et kohe jõudnud Meluha pealinnast Devagirist, mis tähendas jumalate elupaika, Srinagari. Korraldused olid kristallselged. Uudist Neelkanthi tulekust pidi hoitama saladuses senikaua, kuni kuningas ise on Shivat näinud. Chenardhwaj sai käsu saata Shiva koos saatjaskonnaga viivitamata Devagiri poole teele. Kõige tähtsam oli, et Shivale endale ei tohtinud legendist rääkida. “Imperaator kavatseb nõustada ning toetada arvatavat Neelkanthi ise sobival viisil,” oli kirja täpne sõnastus.
Chenardhwaj sai privileegi teatada isiklikult Shivale tema sõidust Devagirisse. Ta ei teadnud aga, et Shiva polnud kõige paremas tujus käskluste täitmiseks. Shiva oli äärmiselt nõutu kogu talle osaks langenud suurest pühendumisest meluhalaste poolt. Kuna tema uueks ajutiseks elukohaks oli määratud kuberneri residents, kus ta elas ümbritsetuna luksusest, pääsesid ainult Srinagari kõige tähtsamad elanikud tema jutule.
“Isand, me saadame teid Devagirisse, meie pealinna. See on vaid paari nädala teekond siit,” lausus Chenardhwaj, proovides samal ajal oma kogukat ja lihaselist keha painutada austusest allapoole rohkem kui kunagi varem.
“Ma ei lähe mitte kuhugi enne, kui keegi pole mulle rääkinud, mis toimub! Mis pagan on selle neetud Neelkanthi legendiga?” küsis Shiva vihaselt.
“Mu isand, palun uskuge meisse. Te saate selle võimalikult ruttu teada. Kuningas ise räägib sellest teile Devagiris.”
“Aga mis saab minu hõimust?”
“Neile antakse siinsamas Kashmiris maad, isand. Neile antakse kõik vajalik, et nad saaksid elada mugavat elu.”
“Kas see on mingi viis, et teha neist pantvangid?”
“Oh ei, mu isand,” lausus Chenardhwaj silmanähtavalt häiritult sellisest arvamisest.
“Nad on teie hõim, mu isand. Kui ma saaksin teha nii, nagu mina sooviksin, siis elaksid nad kõik nagu aadlikud kogu oma ülejäänud elu. Kahjuks ei saa reegleid aga rikkuda, isand. Isegi mitte teie jaoks. Me saame ainult anda neile seda, mis neile oli lubatud. Ajapikku saate teie, isand, ise muuta reegleid niimoodi, nagu teie vajalikuks peate. Siis me saame kindlasti paigutada nad, kuhu iganes teile meeldib.”
“Palun, isand,” anus Nandi, “uskuge meisse. Te ei suudaks isegi uskuda, kui tähtis te Meluha jaoks olete. Me oleme teid oodanud väga pikka aega. Meil on vaja teie abi.”
Appi. APPI! Aidake mind sellest jamast välja. Palun!
Mälestused kaugest ajast tulid Shiva juurde tagasi. Talle meenus ühe naise meeleheitlik abipalve. See mälestus tõukas Shiva uimasesse vaikusesse, milles ta meel kaugenes ruumist aina rohkem.
“Sinu elutee saab olema palju suurem kui need hiiglaslikud mäed siin.”
Lollus! Ma pole mingit saatust ära teeninud. Kui need inimesed teaksid minu süümepiinadest, lõpetaksid nad selle idiootsuse kohe!
“Ma ei tea, mida teha, Bhadra.”
Shiva istus kuninglikus aias Dali jõe kaldal. Bhadra, tema parim sõber, istus Shiva kõrval ja täitis hoolikalt marihuaanaga piipu. Samal ajal kui Bhadra kasutas pulka, et piip põlema saada, ütles Shiva kärsitult: “See oli märguanne, et sa räägiksid, tolgus.”
“Ei. See oli tegelikult märguanne mulle, et ma annaksin sulle piibu, Shiva.”
“Miks sa ei anna mulle nõu?” uuris ahastuses Shiva. “Me oleme ikka need samad sõbrad, kes ei teinud midagi enne, kui olid teineteiselt nõu küsinud.”
Bhadra naeratas. “Ei, me ei ole. Sina oled nüüd pealik. Hõim elab ja sureb sinu otsuste järgi. Sinu mõtteid ei tohi kellegi teise mõjutused moonutada. Me pole nagu pakratid, kus pealikul on vaja kuulata, mida iga lobamokk arvab nende nõukogus. Ainult pealiku tarkus on ülim gunade jaoks. See on olnud meie traditsioon.”
Shiva kulmud tõusid ärritunult. “Mõnesid traditsioone on vaja murda, et edasi liikuda!”
Bhadra istus vaikides. Shiva sirutas oma käe välja ning võttis piibu Bhadra käest ära.
Ta tõmbas ühe pika hinguse, lastes marihuaanal levitada oma mõju terves tema kehas.
“Ma olen ainult ühte rida kuulnud Neelkanthi legendi kohta,” ütles Bhadra. “Tuleb välja, et Meluha on suurtes probleemides ja ainult Neelkanth saab neid päästa.”
“Ometi ei tundu, nagu neil oleks siin üldse probleeme. Kõik tundub vapustav. Kui nad tahavad tõelisi probleeme näha, siis me peaksime viima nad meie maale!”
Bhadra naeris pisut. “Kuid mis on selle sinise kaelaga, mis paneb nad uskuma, et sina suudad Meluha päästa?”
“Põrguvägi, kui mina vaid teaks! Nad on nii palju rohkem arenenud kui meie hõim, kuid siiski nad langevad mind jumaldama, nagu ma oleksingi mingi jumal. Kõik ainult selle õnnistuse pärast, et minu kael läks mingil segasel põhjusel siniseks.”
“Ma arvan, et rohi, mida nad meile andsid, oli maagiline. Kas sa oled märganud, et see küür, mis mul oli, on natukene vähenenud?”
“Jah, olen küll. Nende arstid on tõeliselt andekad.”
“Kas
