ainult kurjakuulutava ning jäise tuule ulgumisega, mis seljataha jäänud mägedes siiani võimutses.
“Kui see on ainult riigipiiril asuv maakond, siis kui täiuslik kogu ülejäänud riik veel olema peab?” sosistas Shiva aukartusega.
Iidsetel aegadel oli Dali järv olnud koht, mille ääres Meluha armee laager asus. Nüüd seisis järve läänekaldal, kohe Jhelumi jõe kaldal suursugune linn, mis oli silmanähtavalt kasvanud rohkemaks kui lihtne laagripaik. Arenenud suurejooneliseks Srinagariks, mis otsetõlkes tähendabki “austust väärt linna”.
Srinagari linn rajati kunagi hiiglaslikule, peaaegu saja hektari suurusele platvormile. Platvorm oli ehitatud ümberkaudsest pinnasest ja kõrgus umbes viie meetrini. Kõrgendi peal paiknes tohutu linnamüür, mis sirutus veel umbkaudu kakskümmend meetrit kõrgusesse ja neli meetrit laiusesse. Gunasid hämmastas, kui lihtne ja samas geniaalne oli olnud mõte ehitada terve linn platoole. See oli tugev kaitse vaenlaste vastu, kes oleks pidanud võitlema omale tee üles müüri juurde, mis oli tegelikkuses pinnasest tehtud kivikõva sein. Platvormil oli veel teinegi elutähtis otstarve. Tõstes linna maapinnast kõrgemale oli see efektiivne strateegia iga-aastaste üleujutuste vältimiseks, mis sellel maal tavalised olid. Linnamüüri sees oli linn jaotatud kvartaliteks teede järgi, mis olid joondatud osavalt võrgustiku mustri alusel. Seal olid spetsiaalsed alad ehitatud turupiirkondadele, aedadele, templitele, rahvakeskustele ja kõigele muule, mis oli vajalik arenenud linnaeluks. Kõik majad tundusid väljast nagu lihtsakoelised kahekorruselised ridaelamud. Ainuke viis eristamaks rikka mehe maja vaese mehe omast oli see, et rikaste majatahukad olid lihtsalt suuremad.
Kashmiri rikkaliku looduse taustal moodustas Srinagari linn ümbritseva maastikuga kontrasti. Põhilised domineerivad värvid linnas olid hallid, sinised ja valged. Terve linn ise oli musternäidis puhtusest, korrast ja tagasihoidlikkusest. Umbkaudu kakskümmend tuhat inimest kutsus Srinagari oma koduks. Nüüd olid Kailashi mäelt siia lisaks tulnud veel kaks tuhat hinge. Nende pealik tundis kergust oma olekus, mida ta polnud tundnud alates ühest kohutavast päevast mitmeid aastaid tagasi.
Ma olen pääsenud. Ma saan alustada otsast peale. Ma saan lõpuks unustada.
Karavan paigutati alustuseks immigrantide laagrisse, mis asus Srinagari serval. Laagriplats oli ehitatud linna lõunaküljes paiknevale eraldiseisvale platvormile. Nandi juhtis Shiva ja tema hõimu Välismaalaste Ametisse, mis paiknes sisserännanute linnakust eemal. Nandi soovis, et Shiva ootaks senikaua, kui ta käib kontorist läbi. Kui ta tagasi jõudis, saatis teda noor ametnik. Kätteõpitult naeratas ta gunadele ja sättis oma käed ametlikuks namasteks – tavapäraseks tervituseks kohtudes.
“Tere tulemast Meluhasse! Mina olen Chitraangadh, minust saab teie ümberkohanemise juhataja. Mõelge minust kui teie ainsast tugipunktist kõigis küsimustes, mis teil siin võivad tekkida. Ma usun, et teie liidri nimi on Shiva, kas ta, palun, astuks ette?”
Shiva astus sammu Chitaangadhi poole. “Mina olen Shiva.”
“Võrratu,” ütles ametnik. “Kas sa palun oleksid nii lahke ja tuleksid koos minuga registreerimislaua juurde? Sind pannakse kirja kui su hõimu vanemat. Kogu suhtlus, mis neid puudutab, hakkab käima läbi sinu. Kuna sina oled oma hõimu poolt määratud pealik, siis kõikide meie juhtnööride täitmine hõimus on sinu vastutusel.”
Nandi segas kiirelt Chitraangadhi ametlikule kõnele vahele, püüdes Shivat abistada. “Härra, kui te lubaksite mul lahkuda, siis ma läheks sisserännanute laagri majutusosakonda ja korraldaks sinu hõimule ära ajutise elamispinna võimalused.”
Shiva märkas, et Chitraangadhi pidevalt naeratav nägu oli kaotanud sekundiks oma treenitud naeratuse, kui Nandi tema juttu sekkus. Ta taastus sellest kiiresti ning juba mehaaniliseks muutunud naeratus naasis ta näole. Shiva pööras ja vaatas Nandit.
“Loomulikult, sa võid. Sul pole vaja minu luba selle jaoks, Nandi,” ütles Shiva lahkelt. “Kuid naasedes sa pead mulle midagi lubama, mu sõber.”
“Kindlasti, härra,” vastas Nandi ja kummardas põgusalt.
“Kutsu mind Shivaks, mitte härraks,” muigas Shiva. “Ma olen siiski su sõber, mitte su pealik!”
Üllatunult vaatas Nandi üles ja kummardas uuesti öeldes: “Jah, härra. See tähendab, jah Shiva.”
Shiva pöördus tagasi Chitraangadhi poole, kelle naeratus tundus nüüd millegipärast ehedam. Ta lausus: “Noh, Shiva. Kui sa saadad mind registreerimislauda, siis me saame nende formaalsustega kiirelt lõpule.”
Värskelt registreeritud hõim oli lõpuks jõudnud majutuskohtade alani sisserännanute linnakus. Nad nägid Nandit ootamas peaväravate juures, et rännult tulnuid sisse lasta. Teed laagris olid samasugused nagu Srinagaris. Need olid laotud korrapäraselt põhja-lõuna ja ida-lääne võrgustikku. Sellised hoolikalt laotud jalgteed olid tugevas kontrastis muldradadega, mis looklesid Shiva endisel kodumaal. Shiva märkas midagi kummalist nende laotud teede juures, mida ta ei osanud seletada.
“Nandi, miks need teist värvi kivid on teede keskele laotud?” küsis Shiva.
“Need katavad maa-aluseid torusid, Shiva. Torud viivad kogu musta vee linnakust välja. See tagab meile kõigile, et see linnaosa nagu teisedki on puhas ja hügieeniline.”
Shiva imetles meluhalaste piinlikult täpseid ja peaaegu kinnisideeks kujunenud planeerimisvorme.
Gunad jõudsid neile määratud suure ehitise juurde. Juba mõndkümnendat korda tänasid nad oma liidri arukust, et too oli neid Meluhasse tuua otsustanud. Selles kolmekorruselises majas olid iga pere jaoks olemas eraldi mugavad eluruumid. Igas ruumis oli mägedest tulnute jaoks luksuslikuna tunduv mööbel, mille hulka kuulus isegi mitmekordselt poleeritud vaskplaat seinal, kust sai oma peegelpilti näha. Ka olid seal puhtad linasest kangast voodilinad, rätikud ja isegi mõningad riided. Riiet katsudes küsis segaduses Shiva: “Mis materjal see on?”
Chitraangadh vastas talle innukalt: “See on puuvill, Shiva. Seda taime kasvatatakse meie maal ja töödeldakse riideks, mida sa praegu käes hoiad.”
Igal seinal oli lai aken, mis lasi sisse päikese valgust ja soojust. Silmused igas seinas toetasid metallist vardaid, mille otsas põles kontrollitud leek, mis valgustasid tuba. Iga toa juurde kuulus ka vannituba, mille põrand oli kergelt kaldu, aidates veel loomulikult voolata auku, kust see põrandaalusesse tühjendajasse kadus. Iga vannitoa põrandal paremas nurgas oli sillutatud valamu, mille keskpunkti moodustas suur auk. Selle atribuudi otstarve oli müsteerium tervele hõimule. Imeliku valamu kõrvalseinas oli mingisugune seadeldis, mis pöörates pani vee ära voolama.
“Võlukunst,” sosistas Bhadra ema.
Hoone peaukse kõrval asus külgnev juurdeehitis. Sealt astusid välja arst ja tema abilised, et tervitada Shivat. Arst, lühike nisukarva nahaga naine, kandis lihtsat valget rõivatükki, mis oli seotud tema puusade ja jalgade ümber stiilis, mida Meluhas kutsuti dhotiks. Väiksem valge riie oli seotud pluusiks tema torso ümber ning riidetükk nimetusega angvastram oli laotatud ta õlgadele. Naise laubal hakkas esimese asjana silma erkvalge täpp. Tema pealagi oli pöetud juustest paljaks, välja arvatud üks sõlmitud salk kuklaosas, mida kutsuti chotiks. Vabalt langev nöör, mida kutsuti janauks, oli sõlmitud tema paremast õlast üle torso kuni alla parema küljeni.
Nandi oli siiralt jahmunud teda nähes. Lugupidava käemärgi-namastega lausus ta: “Emand Ayurvati! Ma ei oodanud, et teie staatusega arst siin viibida võiks.”
Ayurvati
