kohale jõuaks, ja paistis, et jõudis. Kui ta seekord käe kirja järele sirutas, prints ei keeldunud ega tõrkunud vastu. Kell pani pärgamendi näpatud sule juurde taskusse.
„Nagu ikka, tänan teid külalislahkuse eest,” ütles Kell liialdatult sügava kummarduse saatel.
Prints-asevalitseja kutsus üheainsa sõrmenipsuga valvuri. „Vaadake, et isand Kell jõuaks sinna, kuhu ta läheb.” Ning seejärel, sõnagi lausumata, pööras prints selja ja sammus minema.
Kuninglikud vahid saatsid Kelli pargi servani. Kelli selja taga kõrgus St. Jamesi palee. Eespool laius Hall London. Noormees hingas sügavalt sisse ja tundis õhus suitsu maiku. Kui väga ta ka kibeles koju tagasi, oli tal veel asjaajamisi, ning olles pidanud taluma kuninga põdurust ja printsi ülbust, kulus üks naps Kellile väga ära. Ta silus varrukaid, tõmbas krae sirgu ja seadis sammud südalinna poole.
Jalad kandsid teda läbi St. Jamesi pargi, mööda looklevat tolmust rada, mis kulges piki jõekallast. Päike hakkas loojuma ning õhk oli karge, isegi kui see polnud puhas, ja sügisene tuuleõhk lehvitas tema musta kuue servi. Kell jõudis puust jalakäijatesillani, mis kaardus üle jõe, ja tema saapad tümpsusid tasakesi vastu puitu. Sillakaarel jäi Kell korraks seisma – laternavalguses Buckinghami palee tema selja taga, eespool Thames. Vesi laksus puidust lattide all tüünelt ning noormees toetas küünarnukid sillapiirdele ja vahtis alla. Kui ta hajameelselt sõrmi painutas, peatus vool ja vesi tema all jäi paigale, sile kui klaas.
Kell silmitses oma peegelpilti.
„Nii kena sa nüüd ka ei ole,” ütles Rhy ikka, kui tabas Kelli mõnda peeglisse vaatamast.
„Mul ei saa iseendast kunagi küllalt,” vastas Kell alati, kuigi ta ei vaadanud iial iseennast – igatahes mitte iseennast tervikuna –, vaid ainult oma silma. Seda parempoolset. Isegi Punases Londonis, kus võlukunst õitses, tõstis see silm teda esile. Märkis ta alati ära kui teistsuguse.
Kellist paremalt kostis helisevat naeru, millele järgnes mühatus ja veel paar ebamäärasemat heli, ning pinge kadus ta kätest ja vetevoog tema all hakkas jälle liikuma. Noormees jätkas teed, kuni park asendus Londoni tänavate ja seejärel Westminsteri kõrguva koguga. Kell armastas seda kirikut ning noogutas sellele nagu vanale sõbrale. Hoolimata linna nõest ja räpast, selle kolast ja vaestest oli siin midagi, mis Punases Londonis puudus: vastuseis muutustele. Siin osati hinnata seda, mis säilis, ja nähti vaeva, et selliseid asju valmistada.
Kui palju aastaid oli kiriku ehitamisele kulunud? Kui paljudeks aastateks see veel püsima jääb? Punases Londonis vahetusid maitsed nagu aastaajad ja koos nendega kerkisid ja langesid ka hooned, et siis taas teistsuguse ilmega kerkida. Võlukunst tegi asjad lihtsaks. Mõnikord, mõtles Kell, teeb see asjad liiga lihtsaks.
Kodus oli ette tulnud öid, kus ta heitis voodisse ühes paigas ja ärkas sootuks teistsuguses.
Siin aga seisis Westminster Abbey alati kohal, ootas, et teda tervitada.
Kell möödus kõrguvast kiviehitisest, seadis sammud mööda tõldasid täis tänavaid ja mööda kitsast teed, mis kulges piki samblaste kividega ääristatud kirikuhoovi. Kitsas tee kitsenes veelgi, kuni viimaks ühe kõrtsi ees lõppes.
Siin lõppes ka Kelli tee ja noormees võttis kuue seljast. Ta pööras seda veel kord paremalt vasakule, vahetades musta suursuguse hõbenööpidega rõivatüki tagasihoidlikuma ja luitunuma vastu: pruun kõrge krae, hargnevad palistused ja kulunud küünarnukikohad. Ta patsutas taskut ja, veendunud, et on valmis, astus sisse.
III
Kivivise oli veider väike kõrts. Selle seinad olid määrdunud ja põrandad plekilised ning Kell teadis väga hästi, et omanik Barron lahjendab jooke veega, kuid sellest hoolimata tuli ta siia ikka ja jälle tagasi.
See paik lummas teda, sest hoolimata oma räpasest väljanägemisest ja veel räpasematest kundedest võis kindel olla, et olgu siis juhuse või ettemääratuse tõttu, aga Kivivise seisis alati oma kohal. Nimi muidugi muutus ja muutusid ka joogid, mida siin pakuti, ent nii Hallis, Punases kui ka Valges Londonis seisis selle koha peal kõrts. See kõrts polnud iseenesest allikas, mitte selline nagu Thames või Stonehenge ega kümmekond maailma vähem tuntud võluväemajakat, aga see oli siiski midagi. Erakordne nähtus. Püsipunkt.
Ja kuna Kell ajas oma asju kõrtsis (ükskõik kas selle sildil seisis nimi Kivivise, Loojuv Päike või Kõrbenud Kont), tegi see ka Kellist omamoodi püsipunkti.
Säärast luulelisust oskasid hinnata vähesed. Võib-olla Holland oskaks. Kui Holland üldse midagi hindas.
Aga kui luule kõrvale jätta, oli kõrts äriajamiseks ideaalne koht. Halli Londoni harvad uskujad – need isevärki vähesed, kes rippusid võluväemõtte küljes, kes tabasid ära sosinad ja kahinad – tiirlesid siinkandis, neid tõmbas siia tajumus millestki muust, millestki enamast. Ka Kelli tõmbas siia sama asi. Erinevus seisnes vaid selles, et tema teadis, mis neid siia meelitas.
Muidugi, Kiviviske võlukunstihuvilisi kundesid ei meelitanud siia ainult võlujõu peen luudeni tungiv kutse ega lubadus millestki teistsugusest, millestki enamast. Neid meelitas siia ka tema. Või vähemalt tema kohta käivad kuulujutud. Suusõnal levivad lood olid omamoodi võluvägi ja siin, Kiviviskes, libises sõna „võlur” üle inimeste huulte sama tihti kui lahjendatud õlu.
Kell silmitses oma kruusis olevat merevaiguvärvi vedelikku.
„Õhtust, Kell!” ütles Barron, kes seisatas, et talle juurde kallata.
„Õhtust, Barron!” vastas Kell.
Rohkem ei öelnud nad teineteisele kunagi.
Kiviviske omanik oli toekas nagu kivimüür – juhul, kui kivimüür otsustaks endale habeme kasvatada –, pikk, lai ja muljet avaldavalt rahulik. Kahtlemata oli Barron näinud imelikke asju rohkem kui küll, ent need ei paistnud teda kunagi jahmatavat.
Või kui jahmatasidki, oskas ta seda varjata.
Leti taga seinal rippuv kell lõi seitse ning Kell tõi oma nüüdseks kulunud pruuni kuue taskust välja nipsasjakese. See oli puust karp, enam-vähem tema peopesa mõõtu ja käis kinni lihtsa metallist haagiga. Kui ta haagi lahti tegi ja kaane pöidlaga pealt lükkas, avanes karp viie renniga mängulauaks, igas rennis üks elementidest.
Esimeses rennis oli tükike mulda.
Teises lusikajagu vett.
Kolmandas oli õhu asemel sõrmkübaratäis sõredat liiva.
Neljandas tilgake õli, äärmiselt tuleohtlik.
Ja viimases, viiendas rennis luutükike.
Kelli maailmas polnud karp ja selle sisu sugugi üksnes mänguasi, vaid ka proovikivi, moodus, mille abil lapsed avastasid, millise elemendi poole neid tõmbab ja millist elementi nemad enda poole tõmbavad. Enamik kasvas sellest mängust kiiresti välja ja jätkas oma oskuste lihvimist kas loitsude või karbi suuremate ja keerulisemate versioonidega. Laia leviku ja piiratud kasutusvõimaluste tõttu leidus selliseid elemendikomplekte peaaegu igas Punase Londoni majapidamises ja tõenäoliselt ka kaugemates külades (kuigi selles ei saanud Kell päris kindel olla). Ent siin, võluväeta linnas, olid need tõelised haruldused ja Kell oli veendunud, et tema klient jääb rahule. Lõppude lõpuks oli see mees ju kollektsionäär.
Hallis Londonis käisid
