müügiks,” vastas Kell, kuid parandas end: „teile mitte.”
Ned ajas end toolilt püsti ja pöördus minekule, kuid Kell polnud temaga veel lõpetanud.
„Kui ma teile selle mulla tooksin,” küsis ta, „mis te mulle vastu annaksite?”
Ta vaatas, kuidas asjahuviline poolelt sammult paigale tardus. „Nimetage oma hind.”
„Oma hind?” Kell ei smugeldanud nipsasjakesi maailmade vahel raha pärast. Raha muutus. Mis kasu oleks tal Punases Londonis šillingitest? Ja naeltest? Nende ärapõletamine oleks ka mõttekam, kui püüda nende eest Valge Londoni kõrvaltänavatel midagi osta. Ta oleks muidugi võinud raha siin ära kulutada, aga mille peale ta seda kulutaks? Ei, Kell mängis teistsugust mängu. „Ma ei taha teie raha,” ütles ta. „Ma tahan midagi, millel on tähtsust. Midagi, millest te ei taha ilma jääda.”
Ned noogutas tõtakalt. „Hästi. Jääge siia ja ma…”
„Mitte täna õhtul,” ütles Kell.
„Millal siis?”
Kell kehitas õlgu. „Kuu aja jooksul.”
„Te eeldate, et ma istuksin siin ja ootaksin?”
„Ma ei eelda teilt midagi,” vastas Kell õlgu kehitades. Ta teadis, et see oli temast õel, aga ta tahtis näha, kui kaugele on asjahuviline valmis minema. Ja ta otsustas, et kui mehe tahe on kindel ja ta ka tuleval kuul siin on, toob Kell talle tema kotikese mulda. „Laske nüüd jalga.”
Nedi suu avanes ja sulgus, seejärel mees mühatas ja rühkis minema ning oleks teel välja peaaegu ühe väikese prillitatud mehega kokku põrganud.
Kell napsas luutüki õhust ja pani tagasi karpi, sellal kui prillidega mees tühjaks jäänud istmele lähenes.
„Mida see tähendas?” küsis too istet võttes.
„Ei midagi, mille pärast muretseda,” vastas Kell.
„Kas see on mulle?” küsis mees mängukarbi poole noogates.
Kell noogutas ja ulatas karbi kollektsionäärile, kes selle ettevaatlikult ta peost üles tõstis. Kell laskis härrasmehel karpi sõrmitseda ja näitas siis, mismoodi see töötab. Kollektsionääri silmad läksid pärani. „Suurepärane, suurepärane.”
Siis pistis mees käe taskusse ja tõi lagedale kokkuvolditud rätiku. Kui ta selle letile asetas, kostis mütsatus. Kell sirutas käe, tegi paki lahti ja leidis selle seest sädeleva hõbekarbi, mille ühel küljel oli pisitilluke vänt.
Muusikaga mängutoos. Kell naeratas endamisi.
Punases Londonis oli samuti muusikat ja mängutoose, aga enamik neist mängis võluväel, mitte hammasratastega, ja Kelli lummas see vaev, mida nende väikeste masinate valmistamiseks nähti. Hall maailm oli suuresti kohmakas, kuid aeg-ajalt laskis võluväe puudumine siin leidlikkusel hiilata. Võtkem või siinsed mängutoosid. Keerulise, aga elegantse ülesehitusega. Nii palju osasid, nii palju tööd, kõik selleks, et luua üks pisike meloodia.
„Kas ma peaksin näitama, kuidas see töötab?” küsis kollektsionäär.
Kell raputas pead. „Ei,” sõnas ta vaikselt. „Mul on neid mitu tükki.”
Mehe kulmud tõmbusid kipra. „Kas see siis ikka sobib?”
Kell noogutas ja hakkas asjakest rätikusse pakkima, et see viga ei saaks.
„Kas te ei tahagi seda kuulata?”
Kell tahtis küll, aga mitte siinses räpases väikeses kõrtsis, kus polnud võimalik heli nautida. Pealegi oli tal aeg koju minna.
Ta jättis kollektsionääri leti äärde laste lelu kallale nokitsema – imetlema, kuidas ei sulanud jää ega valgunud liiv oma rennidest välja, ükskõik kui väga ta ka karpi raputas – ning astus välja öösse. Kell suundus Thamesi poole, kuulatas end ümbritseva linna hääli, lähedal vuravaid tõldasid ja kaugeid karjed, mõned neist naudingu-, teised valukarjed (kuigi need polnud sellegipoolest võrreldavad Valges Londonis kaikuvate kisendustega). Peagi ilmus jõgi nähtavale, öös mustav riba, sellal kui kauguses helisesid kirikukellad, kokku kaheksa tükki.
Aeg minna.
Ta jõudis veeäärse poe tellisseina juurde ja seisatas selle varjus ning lükkas varruka üles. Tema käsi oli kahest esimesest sisselõikest valutama hakanud, aga ta võttis noa välja ja lõikas ka kolmandat korda, puudutas sõrmedega kõigepealt verd ja siis seina.
Ühe ta kaelas rippuva nööri külge oli kinnitatud punane lin, täpselt selline nagu münt, mille kuningas George oli talle täna õhtupoolikul tagasi andnud, ning Kell võttis mündi ja surus vastu tellistele jäänud verd.
„Mis seal ikka,” ütles ta. „Lähme koju.” Ta leidis end sageli võluväega rääkimast. Mitte seda käskimast, lihtsalt sellega vestlemast. Võluvägi oli elusolend – seda teadsid kõik –, aga Kelli jaoks oli see rohkem nagu sõber, nagu pereliige. Lõppude lõpuks oli see ju osa temast (palju rohkem kui enamiku inimeste puhul) ja tal oli paratamatult tunne, otsekui teaks võluvägi, mida ta ütleb ja mida ta tunneb – mitte ainult siis, kui Kell seda esile manas, vaid alati, iga südamelöögi ja hingetõmbe ajal.
Lõppude lõpuks oli Kell ju antari.
Ja antarid oskasid verega rääkida. Ja eluga. Ja võlukunsti endaga. Esimese ja viimase elemendiga, sellega, mis elas neis kõigis, kuid ei koosnenud ühestki.
Ta tundis, kuidas võluvägi ta peopesa vastas liigatas, kuidas kivisein selles ühtaegu soojaks ja külmaks tõmbus, ning Kell kõhkles ja ootas, et näha, kas võluvägi ka palumata vastab.
Ent võluvägi viivitas, ootas, et ta käsu sõnadesse paneks. Elemendiväele kõlbas iga keel, aga antaride võlukunst – tõeline võlukunst, verevägi – rääkis vaid ühtainsat. Kell kõverdas sõrmi seina vastas.
„As Travars,” ütles ta. Rända.
Seekord võttis võluvägi teda kuulda ja kuuletus. Maailm virvendas ning Kell astus uksest läbi pimedusse, lükates Halli Londoni oma õlult nagu kuue.
2. PUNANE KUNINGAKODA
I
„Sanct!” kuulutas Gen ja viskas kaardi kaardivirnale, pildipool ülespidi. Sellel oli kujutatud kummarduvat kapuutsiga kogu, kes hoidis ruuni üleval nagu karikat, ning Gen irvitas oma toolil võidukalt.
Parrish krimpsutas nägu ja viskas oma allesjäänud kaardid lauale, pildipool all. Ta võis süüdistada Geni sohitegemises, aga polnud mõtet. Parrish oli ise suurema osa tunnist sohki teinud, kuid polnud võitnud ainsatki mängu. Ta torises, kui lükkas oma mündid üle kitsa laua teise vahtkondlase kõrguva kuhja juurde. Gen korjas võidetud raha kokku ja hakkas kaarte segama. „Kas teeme veel ühe?” küsis ta.
„Jätan vahele,” vastas Parrish end jalule ajades. Keep – rasked punakuldsed siilud päikesekiirtena laiali sirutumas – langes ta turvises õlgadelt, kui ta tõusis, ning rinnakaitsme ja jalaturviste metallplaadikihid kõlksusid, kui oma kohale vajusid.
„Ir
