–, ja nad olid kahtlemata Kelli lemmikkunded.
Asjahuvilised olid tülikamad tegelased. Nad pidasid end ehtsateks võluriteks ega tahtnud osta nipsasjakesi mitte lihtsalt nende omamise või vaatamiseks väljapanemise luksuse nimel, vaid selleks, et neid kasutada. Asjahuvilised Kellile ei meeldinud – osalt sellepärast, et tema meelest olid nende püüdlused asjatud, osalt aga sellepärast, et nende teenimine tundus märksa rohkem reetmisena – ja seetõttu juhtuski nii, et kui üks noormees tema kõrval istet võttis ja Kell pilgu tõstis, arvates, et näeb oma kollektsionäärist klienti, kuid leidis eest hoopis võõra asjahuvilise, langes tema tuju kõvasti.
„Koht kinni?” küsis asjahuviline, kuigi juba istus.
„Minge ära,” ütles Kell tasakaalukalt.
Ent asjahuviline ei lahkunud.
Kell teadis, et see mees on asjahuviline – ta oli kiitsakas ja kohmetu, kuub ta pikkuse kohta tiba lühike, ning kui ta oma pikad käed leti servale toetas ja riie ülespoole nihkus, silmas Kell tätoveeringu otsa. Kehvasti joonistatud väeruun, mis pidi võlukunsti inimese kehasse kätkema.
„Kas see on tõsi?” käis asjahuviline peale. „See, mida räägitakse?”
„Oleneb, kes räägib,” vastas Kell, pani karbi kinni ning lükkas kaane peale ja haagi paika, „ja mida räägib.”
Seda tantsu oli ta sadu kordi läbi teinud. Ta jälgis oma sinise silma nurgast, kuidas mehe huuled järgmist sammu vormisid. Olnuks tegu kollektsionääriga, oleks Kell talle võib-olla halastanud, ent neile, kes kahlasid vette, väites, et oskavad ujuda, poleks parve tarvis.
„Et te toote asju,” ütles asjahuviline, pilk kõrtsis ringi sähvimas. „Teistest kohtadest pärit asju.”
Kell rüüpas sõõmu ja asjahuviline võttis tema vaikimist nõusolekuna.
„Ma peaksin end vist tutvustama,” jätkas mees. „Edward Archibald Tuttle kolmas. Aga mind hüütakse Nediks.” Kell kergitas kulmu. Noor asjahuviline ootas nähtavasti, et ta vastaks omapoolse tutvustusega, ent kuna mehel oli ilmselgelt juba niigi aimu, kes Kell on, jättis ta viisakusavaldused sinnapaika ja küsis: „Mida te tahate?”
Edward Archibald – Ned – keerutas end istmel ja kummardus vandeseltslaslikult lähemale. „Mul oleks vaja natuke mulda.”
Kell osutas klaasiga ukse poole. „Vaadake pargist.”
Noormees tõi kuuldavale vaikse kohmetu naeru. Kell tegi oma joogile lõpu peale. Natuke mulda. See tundus tühise palvena, aga ei olnud seda. Enamik asjahuvilisi teadsid, et nende enda maailmas leidus väga vähe võluväge, kuid paljud uskusid, et tükikesega teisest maailmast saaksid nad sealset väge ammutada.
Ja kunagi ammusel ajal oleks neil õiguski olnud. Ajal, mil uksed olid allikate juures avatud ja võluvägi voogas maailmade vahel ning igaüks, kelle soontes voolas vähegi võluväge ja kellel oli mõni teisest maailmast pärit asjake, võis sealset väge ammutada ja lisaks ka selles maailmas ringi liikuda, ühest Londonist teise astuda.
Aga see aeg oli möödas.
Uksed olid läinud. Need hävitati sajandeid tagasi, pärast seda, kui Must London langes ning oma ülejäänud maailma kaasa viis, jättes endast maha ainult legendid. Nüüd oli üksnes antaridel niipalju väge, et uusi uksi luua, ja ka siis olid nemad ainsad, kes sealt läbi pääsesid. Antarid olid alati olnud haruldased, aga kui haruldased täpselt, selgus alles siis, kui uksed suleti ja nende arv kahanema hakkas. Antaride väe allikas oli alati olnud mõistatus (see ei kandunud järglastele edasi), kuid üks oli kindel: mida kauem maailmasid üksteisest lahus hoiti, seda vähem tekkis antarisid.
Nüüdseks paistis, et Kell ja Holland olid selle kiiresti väljasureva tõu viimased esindajad.
„Noh?” käis asjahuviline peale. „Kas te siis toote mulle mulda või ei?”
Kelli pilk libises tätoveeringule asjahuvilise randmel. Nii paljud Halli maailma asukad ei paistnud aru saavat, et loits on täpselt nii tugev, kui tugev on selle lausunud inimene. Kui tugev see siin oli?
Kelli suunurkades mängles naeratus, kui ta mängukarbi mehe poole lükkas. „Kas te teate, mis see on?”
Ned tõstis lelu ettevaatlikult üles, just nagu võiks see iga hetk leekidesse lahvatada (Kell kaalus põgusalt, kas süüdata see põlema, aga hoidis end tagasi). Mees näperdas karpi, kuni ta sõrmed leidsid haagi ja mängulaud letil lahti vajus. Elemendid läikisid vilkuvas kõrtsivalguses.
„Teate mis,” ütles Kell. „Valige üks element. Liigutage see oma sälgust välja – muidugi seda puudutamata – ja ma toon teile teie mulla.”
Nedi kulm tõmbus kipra. Ta vaagis valikuid ja sihtis siis sõrmega vett. „See seal.”
Vähemalt pole ta nii rumal, et luuga katsetada, mõtles Kell.
Õhk, muld ja vesi allusid tahtele kõige kergemini – isegi Rhy, kes ei ilmutanud tõmmet ühegi elemendi vastu, suutis neid liikuma panna. Tulega oli keerulisem lugu, aga kõige raskem oli liigutada luutükki. Ja oli ka põhjust. Need, kes suutsid liigutada luid, suutsid liigutada kehasid. See oli vägev võlukunst isegi Punases Londonis.
Kell vaatas, kuidas Ned kätt mängulaua kohal hoidis. Noormees hakkas endamisi veele sosistama keeles, mis võis olla ladina keel või siis täielik jamps, aga eeskujulik inglise keel see igatahes polnud. Kelli huuled kõverdusid. Elementidel polnud oma keelt, õigemini, nendega võis rääkida mis tahes keeles. Sõnad polnudki nii tähtsad kui keskendumine, mida need kõneleja mõtetesse tõid, ja side, mida need luua aitasid, vägi, mida need ammutasid. Ühesõnaga, keelel polnud mingit tähtsust, luges ainult kavatsus. Asjahuviline oleks võinud rääkida veega lihtsas inglise keeles (mitte et sellest oleks kasu olnud), aga ometi pomises too oma väljamõeldud keeles edasi. Seda tehes liigutas ta kätt mängulaua kohal päripäeva.
Kell ohkas, toetas küünarnuki letile ja toetas pea käele, sellal kui Ned vaeva nägi ja ta nägu pingutusest punaseks tõmbus.
Pika aja järel lõi vesi korraks värelema (põhjuseks võis olla ka Kelli haigutus või see, et mees letiservast haaras) ja jäi siis liikumatuks.
Ned vahtis mängulauda, veresooned paisumas. Tema käsi tõmbus rusikasse ja hetkeks muretses Kell, et mees lööb väikese mängukomplekti puruks, ent tolle sõrmenukid raksatasid kõvasti vastu letti mängulaua kõrval.
„Mis teha,” nentis Kell.
„Mäng on ära tehtud,” urises Ned.
Kell tõstis pea käelt. „On või?” küsis ta. Ta painutas sõrmi imenatuke ja mullatükike kerkis oma rennist üles ja hõljus nagu muuseas ta peopesale. „Olete ikka kindel?” jätkas ta, kui kerge tuulehoog liiva üles keerutas, pöörisena õhku kandis ja ta randme ümber keerlema pani. „Võib-olla ongi,” – vesi kogus end piisaks ja külmus siis ta peopesal jääks – „aga võib-olla ei ole ka…” lisas ta, kui õli oma rennis tuld võttis.
„Võib-olla…” ütles Kell, kui luutükike õhku kerkis, „ei ole teis lihtsalt kübetki võluväge.”
Ned jõllitas teda ammuli sui, kui viis elementi, igaüks Kelli sõrmede ümber, oma väikest tantsu esitasid. Kell kuulis enda peas Rhy noomimist: eputis. Ja siis, sama hooletult, nagu ta oli need asjakesed kerkima sundinud, laskis ta neil langeda. Muld ja jää kukkusid
