läbi Punase Londoni voogav igikestva valguse riba.
Allikas.
Võluväe soon. Arter.
Osade meelest pärines võluvägi mõistusest, teiste meelest hingest, südamest või tahtest.
Kell aga teadis, et see pärines verest.
Veri oli vormi võtnud võluvägi. Seal see õitses. Seal see mürgitas. Kell oli näinud, mis juhtub, kui võluvägi hakkab kehas sõdima, oli vaadanud, kuidas see tumestab oma võrku jäänud inimeste sooned, muudab nende vere erkpunasest mustaks. Kui punane oli tasakaalus võluväe – väe ja inimlikkuse harmoonia – värv, siis must tähistas tasakaalutu, korratu ja ohjeldamatu võluväe värv.
Antarina koosnes Kell mõlemast, tasakaalust ja kaosest; veri tema soontes voolas helklevalt ja tervelt punasena nagu Punase Londoni Isle, samal ajal kui tema parem silm oli maha valgunud tindi värvi, läikivmust.
Ta tahtis uskuda, et tema vägi pärines ainuüksi ta verest, kuid ei saanud eirata tumeda võlukunsti tunnusmärki, mis tema nägu rikkus. See vaatas talle vastu igast peeglist ja kõigist tavalistest silmapaaridest, mis tema ees aukartusest või hirmust pärani läksid. See surises tema kolbas iga kord, kui ta võluväge esile manas.
Ent tema veri ei tumenenud iialgi. See voolas puhta ja punasena. Täpselt nagu Isle’i jõgi.
Kaarena üle jõe sirutus klaasist, pronksist ja kivist sillana kuninglik palee. Seda tunti Soner Rastina. Linna „Tuksuva Südamena”. Selle kaarjad tornid kiiskasid nagu valgusepärlid.
Rahvas kogunes jõepaleesse päeval ja ööl, osa selleks, et tulla kuninga või kuninganna palge ette mõne lahendamist vajava küsimusega, ent paljud lihtsalt selleks, et olla palee all voolava Isle’i lähedal. Õpetlased käisid jõekaldal, et väeallikat uurida, võlurid tulid lootuses sellest jõudu ammutada, sellal kui Arneesia maarahva ainus soov oli ühtviisi paleed ja jõge vaadata ning asetada kõikjale kaldaribale lilli – liiliatest jumalatelillede ja asaleadest kuukakardeni.
Kell seisis mõnda aega jõekaldast üle tänava asuva poe varjus ja vaatas üles palee poole, mis meenutas linna kohale kerkimise hetkel tardunud päikest, ja silmapilguks silmitses ta paleed sellisena, nagu seda ilmselt vaatasid külastajad. Imetlusega.
Siis aga käis ta käest läbi valusööst, mis tõi ta jälle mõistusele. Ta võpatas, riputas reisimündi endale uuesti kaela ja suundus Isle’i poole, mille jõekaldad elust kihasid.
Ööturg oli täies hoos.
Värvilistes telkides müüsid kauplejad jõe-, laterna- ja kuuvalgel oma kraami, osa toidukaupu, teised ehteasjakesi, nii võluväelisi kui ka tavalisi, nii kohalikele kui ka palveränduritele. Ühel neiul oli suur korvitäis laanelilli, et külastajad saaksid neid paleetrepile asetada. Üks vanamees hoidis ülestõstetud käes kümneid kaelakeesid, millest igaüht kaunistas läikiv kivike, sümbolese, mis pidi väidetavalt võimendava väge mõne elemendi üle.
Lillede tagasihoidlikku lõhna varjutasid küpseva liha, värskelt lõigatud puuviljade, kangete vürtside ja hõõgveini aroomid. Kaemiskive müüva naisterahva kõrval pakkus üks mees suhkrustatud ploome. Üks müüjatest kallas auravat teed madalatesse klaaspeekritesse, tema vastas seisis kirevavärviliste maskide lett ja kolmas pakkus tillukesi pudeleid Isle’ist ammutatud veega, mis ikka veel selle valgusest nõrgalt kumas. Turg elas, hingas ja õitses aasta läbi igal ööl. Müügikioskid muutusid pidevalt, aga energia jäi alles, olles samavõrd osa linnast kui jõgi, millest see toitus. Kell liikus piki kaldaserva, loovis läbi õhtu ja laada, nautis õhu maitset ja lõhna, naeruhääli ja muusikat, võluväe võnkeid.
Üks tänavavõlur näitas trobikonnale lastele tuletrikke, ja kui leegid tema kokkupandud pihkudest lohekujulisena üles kerkisid, koperdas üks väike poiss üllatunult tahapoole ja kukkus otse Kelli teele. Kell haaras poisil varrukast, enne kui see tänavakividele prantsatas, ja vinnas ta jalule.
Poiss oli poolenisti oma tänanhärrapalunvabandust-pomina lõpetanud, kui tõstis pilgu ja märkas Kelli juuste all musta silma, mispeale tema enda omad – mõlemad helepruunid – pärani läksid.
„Mathieu,” noomis keegi naine, kui poiss end Kelli käest lahti rebis ja tema keebi varju põgenes.
„Vabandust, härra,” ütles naine arneesia keeles ja vangutas pead. „Ma ei tea, mis talle sisse on…”
Siis märkas ta Kelli nägu ja sõnad surid ta huulil. Naisel jagus niipalju kombekust, et ta ei pööranud selga ega pistnud plagama nagu ta poeg, ent see, mida ta tegi, oli veel hullem. Naine kummardas keset tänavat nii sügavalt, et Kell kartis, et ta ümber kukub.
„Aven, Kell,” lausus naine hingetuna.
Kellil hakkas sees keerama ja ta sirutas käe naise käsivarre järele, lootes teda enne püsti tõmmata, kui keegi seda liigutust märkab, ent ta ei ulatanud veel naiseni ja juba oligi hilja.
„Ta ei… ei v-vaadanud,” kogeles naine, püüdes leida sõnu inglise keeles, kuninglikus keeles. See sundis Kelli veel rohkem kühmu tõmbuma.
„See oli minu süü,” lausus noormees vaikselt arneesia keeles, võttis naisel küünarnukist ja püüdis teda tõusma saada.
„Ta lihtsalt… ta lihtsalt… ta ei tundnud teid ära,” ütles naine, olles ilmselgelt tänulik, et sai rääkida lihtrahva keeles. „Kui te niiviisi riides olete.”
Kell silmitses end. Ta kandis ikka veel Kiviviskest pärit pruuni ja narmendavat kuube, mis ei meenutanud millegi poolest tema harilikku vormi. Ta polnud unustanud; ta oli lihtsalt tahtnud kas või mõne minuti laadast rõõmu tunda, olla nagu üks palveränduritest või kohalikest. Ent maskeeringuga oli nüüd lõpp. Ta tajus, kuidas uudis lainena läbi rahvasumma levis ja kuidas meeleolu tõusulainena muutus, kui Ööturu kunded taipasid, kes nende hulgas viibis.
Selle aja peale, kui ta naise käsivarrest lahti laskis, tõmbus rahvas tema ees kahte lehte ja naer ja hõiked tasanesid aupaklikeks sosinateks. Rhy oskas selliste hetkedega toime tulla, neid enda kasuks käänata, neist üle olla.
Kell tahtis üksnes kaduda.
Ta püüdis naeratada, aga teadis, et see näeb ilmselt välja pigem grimassi moodi ja seega soovis ta naisele ja tema pojale head õhtut ning seadis kiiresti sammud jõe äärde, müüjate ja ostjate sosinad teda saatmas. Ta ei vaadanud tagasi, aga hääled järgnesid talle terve tee mööda lilledega kaetud treppi kuninglikku paleesse.
Vahid ei liikunud oma valvepostidelt ja tervitasid teda vaid kerge noogutusega, kui ta trepist üles sammus. Kell oli tänulik, et enamik neist ei kummardanud – paistis, et ainult Rhy vahtkonnaliige Parrish ei suutnud end tagasi hoida, kuid vähemalt tegi ta seda märkamatult. Trepist üles rühkides tõmbas Kell kuue seljast ja pööras selle paremalt vasakule pahupidi. Kui ta käed jälle varrukatesse torkas, polnud varrukad enam kulunud ega nõeplekilised. Nüüd olid need kenad, läikivad ja samasugust küütlevpunast tooni nagu palee all voolav Isle’i jõgi.
Kuningaperele mõeldud punast tooni.
Kell seisatas ülemisel astmel, pani kiiskavad kuldnööbid kinni ja astus sisse.
III
Ta leidis nad lossihoovist, kus kuningapere õhtustas pilvitu öötaeva ja sügisvärvides lehtpuude all.
Kuningas
