nüüd ikka,” keelitas Gen. „Kolm on kohtu seadus.”
„Ma pean kusele minema,” ütles Parrish oma lühikest mõõka kohendades.
„Siis mine kusele.”
Parrish kõhkles ja laskis pilgul üle halli käia, otsides märke pahandustest. Hallis polnud pahandusi – ega muud laadi tegevust – ollagi, aga see oli täis kauneid asju: kuningapere portreed, trofeed, lauad (nagu see, millel nad äsja mängisid) ja halli lõpus kahepoolne ilustustega uks. Kirsipuust uksele oli nikerdatud Arneesia kuninglik vapp, peeker ja tõusev päike, mille uurded olid täidetud sulakullaga, vapi kohal aga tõstis metalne valgus poleeritud puidul esile R-tähe.
Uks viis prints Rhy tubadesse ning Gen ja Parrish kui prints Rhy vahtkonnaliikmed olid ukse ees valvepostil.
Parrishile prints meeldis. Loomulikult oli Rhy ärahellitatud, kuid seda olid kõik kuninglikust soost isikud – vähemalt Parrish oletas nii, sest oli teeninud ainult üht –, aga ta oli ka heasüdamlik ning, mis vahtkonda puutus, siis ka tohutult leebe (tont võtku, tema ise andiski Parrishile selle kaardipaki, imeilusa kullatud servadega asjakese) ja mõnikord, pärast öö läbi kestnud joomingut, lõi prints inglise keelele ja suursugususele käega ning vestles nendega lihtrahva keeles (ta rääkis arneesia keelt laitmatult). Kui üldse midagi, paistis Rhy end vahtkonna lakkamatu juuresoleku tõttu süüdi tundvat, just nagu oleks meestel oma ajaga kindlasti midagi paremat peale hakata, kui tema ukse taga seista ja vahti pidada (ning tõtt-öelda nõudiski enamik öid pigem diskreetsust kui vahipidamist).
Parimad õhtud olid need, kui prints Rhy ja isand Kell linna peale läksid ning Parrishil ja Genil lubati neile pikema vahemaa tagant järgneda või siis vabastati nad kohustustest täielikult ja nad võisid käia kaasas pigem seltsi kui kaitsmise pärast (kõik teadsid, et Kell oskas printsi paremini kaitsta kui mis tahes vahtkond). Aga Kell oli endiselt ära – tõsiasi, mis tegi rahutu loomuga Rhy tujukaks – ja nõnda oli prints varakult oma tubadesse läinud ning Parrish ja Gen olid vahipostile asunud ja Gen oli Parrishi suuremast osast taskurahast lagedaks teinud.
Parrish korjas laualt üles oma kiivri ja läks end kergendama, saatjaks Geni mündilugemise heli. Parrish ei kiirustanud, tundes, et pärast nii paljude linide kaotamist võlgneb teine talle niigi palju, ning kui ta lõpuks tagasi printsi eesruumi lonkis, märkas ta murega, et ruum oli tühi. Geni polnud kuskil näha. Parrish kortsutas kulmu; leebuselgi olid oma piirid. Raha peale kaarte mängida oli üks asi, aga kui tuleb ilmsiks, et printsi ruumid on valveta jäetud, läheb nende kapten marru.
Kaardid lebasid ikka veel laual ja Parrish hakkas neid kokku korjama, kui kuulis printsi tubadest mehehäält ja peatus. Iseenesest polnud sellise asja kuulmises midagi imelikku – Rhy armastas meelt lahutada ega teinud oma mitmekesisest maitsest sugugi saladust, pealegi polnud Parrishi asi tema kalduvusi küsimuse alla seada.
Kuid Parrish tundis selle hääle otsekohe ära; see ei kuulunud ühelegi Rhy huviobjektile. Sõnad olid ingliskeelsed, aga aktsendiga, nende kõla karedam kui arneesia keelel.
See hääl meenutas öösel metsas lasuvat varju. Vaikne, sünge ja külm.
Hääl kuulus Hollandile. Võõrsilt pärit antarile.
Parrish kahvatus pisut. Ta jumaldas isand Kelli – asjaolu, mille pärast Gen teda iga päev tögas –, aga Holland ajas talle hirmu nahka. Ta ei teadnud, kas põhjuseks oli mehe ilmetu hääletoon, tema imelikult luitunud välimus või tontlikud silmad – üks muidugi must, teine piimjasroheline. Või siis oli asi selles, et mees näis koosnevat pigem veest ja kivist kui lihast, verest ja hingest. Ükskõik mis ka põhjuseks oli, võõramaalasest antari oli alati Parrishile judinad ihule toonud.
Osa vahtkondlasi nimetasid teda seljataga Tondiks, aga Parrish seda ei söandanud.
„Mis on?” nöökis Gen teda. „Ta ju ei kuule sind läbi maailmadevaheliste seinte.”
„Sina seda ei tea,” sosistas Parrish vastu. „Võib-olla kuuleb.”
Ja nüüd oli Holland Rhy toas. Kas ta pidigi seal olema? Kes ta sisse laskis?
Kus on Gen? mõtles Parrish, kui ukse kõrval oma kohale asus. Tal polnud plaanis pealt kuulata, ent vasaku ja parema uksepoole vahel oli kitsas pilu, ja kui ta pea pisut küljele pööras, kandus jutuajamine selle prao kaudu tema kõrvu.
„Andestage mulle mu sissetung,” kõlas Hollandi rahulik ja vaikne hääl.
„Pole midagi,” vastas Rhy muretult. „Aga mis laadi asjaajamised toovad teid minu ja mitte mu isa jutule?”
„Ma juba käisin teie isa juures asju ajamas,” vastas Holland. „Teie juurde tulin ma teise asja pärast.”
Parrishi põsed lõid Hollandi hääletoonis kostva meelituse peale lõkendama. Võib-olla oleks parem vahipost hüljata ja pealtkuulamine jätta, ent Parrish jäi paigale ja kuulis, kuidas Rhy jälle oma polsterdatud istmele vajus.
„Ja mis see oleks?” küsis prints, vastates flirdile samaga.
„Teil tuleb ju peatselt sünnipäev, eks ole?”
„Peatselt, jah,” vastas Rhy. „Teiegi peaksite pidustustele tulema, kui teie kuningas ja kuninganna lubavad.”
„Kardan, et ei luba,” vastas Holland. „Aga mu kuningas ja kuninganna ongi põhjus, miks ma tulin. Nad palusid mul kingituse üle anda.”
Parrish kuulis, kuidas Rhy kõhkles. „Holland,” ütles ta ja kostis padjakahinat, kui ta ettepoole naaldus, „te ju tunnete seadusi. Ma ei tohi võtta…”
„Ma tunnen seadusi, noor prints,” rahustas Holland. „Aga mis kingitusse puutub, siis selle valisin ma oma valitsejate eest siit, teie enda linnast.”
Pikka aega valitses vaikus, millele järgnes Rhy tõusmise heli. „Hästi,” ütles ta.
Parrish kuulis sahinat, kui pakk üle anti ja avati.
„Milleks see on?” küsis prints pärast järgmist vaikushetke.
Holland tõi kuuldavale heli, mis jäi naeratuse ja naeru vahepeale ning Parrish polnud tema puhul veel kummagi tunnistajaks olnud. „Teeb tugevaks,” ütles ta.
Rhy hakkas veel midagi ütlema, aga selsamal hetkel lõid palees täistundi tähistavad kellad, mis varjasid kõik, mida antari ja prints veel teineteisele ütlesid. Kellalöögid kaikusid ikka veel eesruumis, kui uks avanes ja välja astus Holland, kelle kaht värvi silmade pilk langes otsekohe Parrishile.
Holland sulges ukse ja silmitses kuninglikku vahtkondlast alistunud ohkega. Ta vedas käega läbi oma süsimustade juuste. „Saada üks vaht minema,” ütles ta pooleldi endamisi, „ja tema asemele tuleb kohe järgmine.”
Enne kui Parrish jõudis midagi vastuseks kosta, koukis antari taskust mündi ja nipsutas selle läbi õhu tema poole.
„Mind ei olnud siin,” ütles Holland, kui münt kerkis ja langes. Ja selle aja peale, kui raha Parrishi peopesale maandus, seisis mees eesruumis üksi ja vahtis kettakest, mõeldes, kuidas see sinna sai, ning oli kindel, et on midagi unustanud. Ta pigistas mündi pihku, just nagu saaks ta niimoodi käest libiseval mälestusel sabast kinni.
Ent mälestus oli juba kadunud.
II
Jõgi
