külavikaar. Ta oli suur ja vormis ja tugev, ja kui ta oleks olnud tätoveeritud, oleks teda kergesti võinud pidada mõne roostes tramplaeva kapteniks, mis end vaevaliselt ühest päikesest põlenud sadamast teise vedas, kuskil jumalast hüljatud ääremaadel, mis Briti Impeeriumile veel alles on jäänud.
Tema must vaimulikurüü oli kriitjast tolmust määrdunud ja plekiline, otsekui oleks ta jalgrattaga uppi käinud.
„Neetud!” ütles ta mind nähes. „Ma kaotasin oma püksisääreklambri ära ja tõmbasin püksisääre katki,” ja end kloppides meie poole tulles lisas ta: „Cynthia käest saan nüüd küll paraja peapesu.”
Naise silmad läksid suureks, kui ta mulle kiire pilgu heitis.
„Ta on hakanud viimasel ajal nõelaga minu asjadele mu initsiaale peale kraapima,” jätkas ta, „aga ega ma neid sellepärast vähem ära kaota. Eelmisel nädalal hektograafimasina paber koguduse bülletääni jaoks, nädal enne seda käärkambri vasest uksenupp. Lausa vihale ajab.”
„Tere, Flavia!” ütles ta. „Alati tore sind kirikus näha.”
„See on meie vikaar, kanoonik Richardson,” ütlesin punase peaga naisele. „Võib-olla saab tema aidata.”
„Denwyn,” ütles vikaar kätt võõra poole sirutades. „Pärast sõda ei pane me tseremoniaalsusele enam nii suurt rõhku.”
Naine sirutas kaks või kolm sõrme välja ning puudutas vikaari peopesa, kuid ei öelnud midagi. Kui ta kätt sirutas, libises tema kleidi lühike varrukas üles ning ma nägin vilksamisi tema käsivarrel koledat rohekaslillat sinikat. Ta kattis selle kiiruga vasaku käega, kui puuvillast kangast allapoole tiris, et sinikat varjata.
„Ja kuidas ma aidata saan?” küsis vikaar furgooni poole osutades. „Seda ei juhtu tihti, et meil siin pastoraalses kolkas õnnestub teenida nõnda auväärset teatrirahvast.”
Naine naeratas vapralt. „Meie furgoon läks katki – või sama hästi kui katki. Midagi karburaatoriga. Kui viga oleks elektroonikas, oleks Rupert selle kindlasti siuhti ära parandanud, kuid kahjuks ei käi tema jõud kütusesüsteemist üle.”
„Heldeke, heldeke!” ütles vikaar. „Ma olen kindel, et autotöökoja Bert Archer saab teid aidata. Ma helistan talle kohe, kui soovite.”
„Oh ei,” ütles naine kiiresti – võib-olla liigagi kiiresti – „me ei tahaks kellelegi tüli teha. Rupert läks peatänavale. Ta on arvatavasti juba kellegi leidnud.”
„Kui oleks leidnud, oleks ta juba tagasi,” ütles vikaar. „Las ma helistan Bertile. Ta käib tihti pärastlõunati kodus pikutamas. Vaadake, ta ei ole enam nii noor kui vanasti – ega keegi meist ei ole, kui nii võtta. Ometi on üheks minu lemmikmõtteks see, et kui asi jõuab mootorite ja mehaanikani – isegi kui tegu on taltsutatud isenditega –, ei tee kiriku õnnistus kunagi kahju.”
„Oh ei. See oleks teile liiga suur vaev. Ma olen kindel, et kõik läheb hästi.”
„Rumal jutt,” ütles vikaar, kes juba hauakivide vahel laveerides eemaldus ja täiskiirusel pastoraadi poole liikus. „See pole mingi vaev. Olen sutsti tagasi.”
„Vikaar!” hüüdis naine. „Palun…”
Mees jäi poolelt sammult seisma ning tuli vastumeelselt meie poole tagasi.
„Lihtsalt et… vaadake, me…”
„Ahaa! Küsimus on siis rahas,” ütles vikaar.
Naine noogutas kurvalt, pea norus, punased juuksed näo ette vajunud.
„Ma olen kindel, et me saame midagi korraldada,” ütles vikaar. „Näete! Seal teie abikaasa ongi.”
Läbi kirikaia marssis meie poole liiga suure pea ja lombaka kõnniga väike mees, kelle parem jalg tegi iga sammuga tema ees laia kohmaka poolkaare. Kui ta lähemale jõudis, nägin, et tema jalasääre ümber oli raske rauast tugiklamber.
Ta pidi olema umbes neljakümnendates eluaastates, aga oli raske täpselt öelda.
Tema miniatuursusest hoolimata ähvardasid ta kummis rind ja tugevad käsivarred iga hetk rebida lõhki õhukesest triibulisest puuvillasest kangast ülikonna, mis neid kängitses. Nendega võrreldes oli tema parem jalg haletsusväärne: selle järgi, kuidas tema püksid kasutult selle ümber laperdasid, oli näha, et jalg polnud muud kui üks peenike tikk. Oma suure peaga nägi ta minu arvates välja pigem nagu hiiglaslik kaheksajalg, kes oma eri pikkusega jalgadel üle kirikaia looberdab.
Ta jäi vaarudes seisma ning kergitas aupaklikult lamedat nokaga autojuhimütsi, paljastades heledate sagris juuste pahmaka, mis sobis täpselt tema lühikese kitsehabemega.
„Teie olete vist Rupert Porson?” ütles vikaar uustulnukal rõõmsalt kätt surudes. „Mina olen Denwyn Richardson – ja see on minu noor sõber Flavia de Luce.”
Porson noogutas mulle ning heitis peaaegu märkamatult naisele kiire sünge pilgu, enne kui oma prožektornaeratuse põhja keeras.
„Teil on mootoriga muret, nagu ma aru saan,” jätkas vikaar. „Üsna ebameeldiv. Ometi on „Võlukuningriigi” ja Orav Snoddy looja tänu sellele meie keskel – see lihtsalt tõestab seda vana kõnekäändu, mis?”
Ta ei öelnud, millist kõnekäändu ta silmas pidas, ja keegi ei hakanud seda ka pärima.
„Ma hakkasin just teie heale abikaasale ütlema,” lausus vikaar, „et Püha Tancredi kirikul oleks suur au, kui te leiaksite võimaluse meile kogudusemajas veidike meelelahutust pakkuda, kuni teie furgooni parandatakse. Ma muidugi mõistan, kui nõutud te olete, kuid ma ei täidaks korralikult oma kohust, kui vähemalt Bishop’s Lacey laste – ja ka täiskasvanute – nimel ei üritaks. Aeg-ajalt on kasulik lasta väärilise kultuuriürituse nimel lapsi nende rahakassade kallale, kas te ei leia?”
„Vaadake, vikaar,” ütles Porson mesisel häälel – mulle tundus, et nii tillukese mehe jaoks oli see liiga vali, liiga kõlav, liiga lipitsev – „meie graafik on üsna tihe. Meil on olnud kurnav ringreis ja London ootab…”
„Ma mõistan,” ütles vikaar.
„Aga,” lisas Porson ja tõstis dramaatiliselt nimetissõrme, „miski ei valmistaks meile suuremat heameelt, kui oma õhtusöögi eest veidi laulda, nagu öeldakse. Kas pole, Nialla? Täpselt nagu vanasti.”
Naine noogutas, kuid ei öelnud midagi. Ta vahtis hoopis silmapiiril kõrguvaid mägesid.
„Noh, sellisel juhul,” ütles vikaar käsi reipalt kokku hõõrudes, nagu tahaks tuld teha, „oleme kokku leppinud. Tulge minuga ja ma näitan teile kogudusemaja. See on üsna kulunud, kuid meil on olemas lava ja sealne akustika on märkimist väärt.”
Nende sõnadega kadusid mehed kiriku nurga taha.
Hetkeks tundus, et ei olegi enam midagi öelda. Ja siis hakkas naine kõnelema: „Ega sul juhuslikult suitsu ei ole, mis? Ma tahaks kangesti ühe mahvi teha.”
Raputasin üsna rumalalt pead.
„Hmmm…” ütles ta. „Sa näed välja, nagu sul võiks suitsu olla.”
Esimest korda elus olin sõnatu.
„Ma ei suitseta,” suutsin vaid öelda.
