ütles ta viimaks. „Võib ju kah. Aga mõlemal korral oleks siis üks ja sama etendus…”
„Väga uhke!” ütles vikaar. „Aga mis see siis oleks… meie programm, ma mõtlen?”
„Me alustame väikese musikaalse etteastega,” ütles Rupert. „See on üks uus asi, mille kallal ma viimasel ajal töötanud olen. Keegi pole seda veel näinud, nii et see oleks hea võimalus asja katsetada. Siis tuleks „Jack ja oavars”. „Jacki ja oavart” nõuavad alati kõik häälekalt, noored ja vanad ühtmoodi. Klassikaline värk. Väga populaarne.”
„Fantastiline!” ütles vikaar. Ta võttis põuetaskust kokkuvolditud paberilehe ja pliiatsijupi ning tegi mõned märkmed.
„Kuidas see kõlab?” küsis ta, kui lennukalt viimaseid märkmeid tegi ja siis kirjutatu valju häälega ette luges:
„Ma loodan, et te andestate selle väikese vale ja hüüumärgi,” sosistas ta Niallale.
(Kõrgelt tunnustatud Rupert Porsoni juhtimisel. Linastunud BBC Televisioonis.)
„… muidu nad jäävadki ükshaaval sisse tilkuma,” lisas ta. „Ma lasen Cynthial joonistada väikese liigendatud, nööride otsas kuju, mille kuulutuse päisesse paneme. Ta on äärmiselt andekas kunstnik, kas teate – mitte et tal oleks olnud piisavalt võimalusi end väljendada –, oh heldeke, ma muudkui lobisen. Ma lähen parem teen vajalikud telefonikõned.”
Ning nende sõnadega oligi ta läinud.
„Imelik tegelane,” märkis Rupert.
„Tal pole viga,” ütlesin talle. „Tal on üsna kurb elu.”
„Aa,” ütles Rupert, „ma tean, mida sa öelda tahad. Matused ja kõik see muu.”
„Jah,” ütlesin, „matused ja kõik see muu.”
Aga ma pidasin rohkem silmas Cynthiat.
„Kus on peakilp?” küsis Rupert korraga.
Hetkeks olin sõnatu. Ma vist nägin välja erakordselt ebaintelligentne.
„Peakilp,” kordas ta. „Kust vool käib. Elektrikilp. Aga ega sa vist ei tea, kus need on, mis?”
Juhtumisi teadsin küll. Alles mõni nädal tagasi olin vastu tahtmist sattunud koos proua Wittyga lava taha, kus aitasin liigutada iidseid ja hiiglaslikke valguspuldi kange, kui tema esimese aasta balletiõpilased üle lava komberdasid, esitades oma versiooni „Päikese kuldsetest õuntest”, milles Pomona (putukavõrku kandev Deirdre Skidmore) üritas kosida tõrksat Hyast (punetava näoga Gerald Plunkett isetehtud sukkades, mis olid lõigatud parajaks pikkadest talvistest aluspükstest), ulatades talle üha uusi ja uusi papjeemašeest puuvilju.
„Lavast paremal,” ütles ta. „Aksi taga.”
Rupert pilgutas paar korda silmi, heitis mulle okkalise pilgu ja kobistas mööda kitsast treppi üles lavale. Hetkeks kuulsime, kuidas ta seal üleval omaette pomises, seda saatis elektrikapi uste metalne kolin, kui neid avati ja uuesti kinni löödi, ning lülitite plõksumine.
„Ära tee temast välja,” sosistas Nialla. „Niipea kui mõni etendus jälle kavasse saab, muutub ta hirmus närviliseks ega rahune enne, kui eesriie langeb. Pärast seda on ta tavaliselt jälle tipp-topp.”
Sellal kui Rupert elektriga mässas, hakkas Nialla sõlmima lahti mitut siledate puitkeppide punti, mis olid nahkrihmadega kõvasti kinni tõmmatud.
„Lava,” ütles ta mulle. „See käib poltide ja liblikkruvidega kokku. Rupert mõtles selle välja ja ehitas kõik ise. Vaata, et su sõrmed vahele ei jää.”
Ma olin lähemale astunud, et teda paari pikema jupiga aidata.
„Ma saan ise, tänan sind,” ütles ta. „Ma olen seda teinud sadu kordi – olen sellest täieliku täppisteaduse arendanud. Ainus, mille tõstmiseks on vaja kahte inimest, on põrand.”
Sahin minu selja taga sundis mind ringi keerama. Minu ees seisis vikaar, näol õnnetu ilme.
„Ma kardan, et mul ei ole häid uudiseid,” ütles ta. „Proua Archer ütles, et Bert on Londonis koolitusel ja ei tule enne homset, ning Culverhouse’i talus, kuhu ma teid majutada lootsin, ei võta keegi toru. Aga ega proua I. ei vastagi eriti tihti telefonile, kui ta üksi kodus on. Ta tuleb pühapäeval mune tooma, kuid siis on juba liiga hilja. Ma pakuksin muidugi kiriklat, kuid Cynthia tuletas mulle üsna häälekalt meelde, et meil on võõrastetubades värvimine pooleli: voodid on tubadest koridori tõstetud, riidekapid on trepil jalus ja nii edasi. See on üsna hulluks ajav.”
„Ärge muretsege, vikaar,” ütles Rupert lavalt.
Ma ehmatasin end peaaegu kangeks. Olin täitsa unustanud, et ta seal oli.
„Me paneme siiasamasse kirikaeda laagri püsti. Meil on furgoonis korralik telk, villaste tekkide ja kummist aluskattega, väike priimus ja hommikusöögiks purgioad. Ei meil pole häda midagi.”
„Noh,” ütles vikaar, „kui oleks ainult minu otsustada, siis…”
„Ah,” ütles Rupert sõrme tõstes. „Ma tean, mida te mõtlete: ei saa lasta mustlastel haudade vahel telkida. Lahkunuid tuleb austada ja nii edasi.”
„Nooh,” ütles vikaar, „selles võib terake tõtt olla, aga…”
„Me paneme laagri üles mõnes asustamata nurgakeses, mis? Sedasi ei rüveta me midagi. See pole esimene kord, kui me oleme kirikaias maganud, mis, Nialla?”
Nialla läks näost veidi punaseks ning korraga leidis ta põrandal miskit huvipakkuvat.
„Noh, siis on see vist otsustatud,” ütles vikaar. „Meil ei ole ju erilist valikut, mis? Pealegi on see ainult üheks ööks. Mis halba selles ikka olla võib?”
„Oh heldeke!” hüüatas ta korraga käekella vaadates. „Kuidas see tempus küll fugit! Ma lubasin Cynthiale pühalikult, et lähen kohe tagasi. Vaadake, ta valmistab varajast õhtusööki. Meil on neljapäeviti kooriproovi pärast alati varajane õhtusöök. Ma kutsuksin teid ka, aga…”
„Pole midagi,” sekkus Rupert. „Me oleme üheks päevaks teile juba piisavalt tüli tekitanud, vikaar. Pealegi, uskuge või mitte, on Nialla kirikaias lõkke kohal munade ja peekoni praadimises kõva käsi. Me einestame nagu Korsika bandiidid ja magame nagu surnud.”
Nialla istus liigagi ettevaatlikult ühele avamata kastile ning ma nägin, et ta oli korraga rampväsinud. Tema silmade ümber näisid olevat tekkinud tumedad ringid sama kiiresti, kui tormipilved kuu eest läbi kihutavad.
Vikaar hõõrus lõuga. „Flavia, kullake,” ütles ta, „mul tuli just suurepärane mõte. Tuleksid ehk homme hommikul varakult tagasi ja oleksid meile abiks? Ma olen kindel, et Porsoni Nukud on väga tänulikud, kui saaksid endale innuka assistendi abikäe.”
