heitis pea kuklasse ning naeris, kõik hambad paljastatud nagu filmitähel. „Sa meeldid mulle, Flavia de Luce,” ütles ta. „Kuid mul on väike eelis, kas pole? Sina ütlesid mulle oma nime, aga mina sulle enda oma pole öelnud.”
„See on Nialla,” ütlesin. „Härra Porson kutsus teid Niallaks.”
Ta sirutas käe välja, näol tõsine ilme. „Nii see on,” ütles ta, „kutsus jah. Aga sina võid kutsuda mind Haneemaks.”
KAKS
Haneema!
Ma pole iial nipsakatest märkustest midagi pidanud, eriti kui neid teevad teised, ja kui need tulevad veel täiskasvanute suust, ei hooli ma neist kohe üldse mitte. Minu kogemus ütleb, et kui naljatama hakkab keegi, kes on küllalt vana, et seda mitte teha, teeb ta nalja selleks, et varjata midagi palju-palju hullemat.
Aga ometi leidsin end neelamas alla teravat – ja mahlaselt vastikut! – vastulauset, mis mul juba keelel oli, ning suutsin selle asemel manada ette lahja naeratuse.
„Haneema?” kordasin kõheldes.
Ta puhkes jälle nutma ning mul oli hea meel, et ma olin keelt hammaste taga hoidnud. Kohe pidi saabuma minu tasu pikantse informatsiooni näol.
Pealegi olin ma hakanud tajuma kerget, kuid selgelt äratuntavat sümpaatiat enda ja selle naise vahel. Kas see võis olla haletsus? Või oli see hirm? Ma ei osanud öelda: ma teadsin vaid, et mingi sügaval meie sees jooksev keemiline substants hüüdis oma ammu kadunud osa – või hoopis antidoodi? – järele.
Panin käe talle hellalt õlale ja ulatasin talle oma taskurätiku. Ta vaatas seda skeptilisel ilmel.
„Pole midagi,” ütlesin. „Need on ainult muruplekid.”
Selle peale alustas ta erakordse halaga. Ta peitis näo taskurätiku sisse ning tema õlad vappusid nii ägedalt, et ma kartsin, et ta võib iga hetk tükkideks lennata. Andmaks talle aega toibuda – ja kuna tema tundeplahvatused mulle pigem piinlikkust valmistasid –, kõndisin veidi eemale, et uurida üht kõrget ilmast puretud hauakivi, mis tähistas kellegi Lydia Greeni hauda, kes oli „lahhkund” aastal 1638, „saja kolmekümne viie aasta vanusena”.
Kord olli ta roheline, kuid nüüd on valge näost, oli kivil kirjas, ning mõned sõbbrad teda leinavad.
Kui Lydia oleks elus, mõtlesin, oleks ta nüüdseks neljasaja neljakümne seitsme aastane ja arvatavasti keegi, keda oleks tasunud tunda.
„Oh, ma olen säärane tobu.”
Ma pöörasin ringi ja nägin, et naine kuivatab silmi ning naeratab mulle niiskelt.
„Mina olen Nialla,” ütles ta kätt välja sirutades.„Ruperti abiline.”
Surusin vastikustunde alla ja surusin välgukiirusel tema kätt. Nagu ma olingi kahtlustanud, oli tema käsi märg ja kleepuv. Niipea kui see sünnis oli, libistasin oma käe selja taha ning pühkisin selle seelikusse.
„Abiline?” See sõna lipsas mul suust välja enne, kui ma end peatada suutsin.
„Oh, ma tean küll, et vikaar arvas, et ma olen Ruperti naine. Aga see ei ole nii. Ausalt! See pole üldse nii.”
Me heitsin tahtmatult pilgu Porsoni Nukkude furgooni poole. Ta märkas seda kohe.
„Nojah, muidugi… me reisime küll koos. Võib vist öelda, et minu ja Ruperti vahel on… väga tugev sümpaatia. Aga mees ja naine…?”
Kui rumalaks ta mind õieti pidas? Sellest oli möödunud napilt nädal, kui Daffy mulle ja Feelyle valjult „Oliver Twisti” ette luges, ning ma teadsin seda sama kindlalt kui omaenda nime, et see naine, Nialla, oli Rupert Porsoni jaoks sama mis Nancy Bill Sikesi jaoks. Kas ta ei taibanud, et ma olin juba näinud tema käsivarrel seda suurt vastikut sinikat?
„Tegelikult on koos Rupertiga mööda Inglismaad rappumine väga lõbus. Teda tuntakse igal pool ära, mõistad. Alles üleeile, kui me Market Selbys esinesime, märkas meid postkontoris üks paks lillepotti meenutava kübaraga naine.
„Rupert Porson!” kriiskas ta. „Rupert Porson kasutab Kuningliku Posti teenuseid nagu kõik teised!””
Nialla naeris. „Ja siis nurus ta temalt autogrammi. Seda teevad nad alati, mõistad. Nõudis, et ta kirjutaks „Parimad soovid Orav Snoddylt”. Kui ta nii kirjutab, joonistab ta autogrammi juurde alati paar väikest pähklit. Naine väitis, et tahtis autogrammi oma vennapojale, kuid mind ta juba ei peta. Kui nii palju ringi reisida, tekib selliste asjade peale kuues meel. Alati saab aru.”
Ta muudkui vatras. Kui ma vakka olen, ei kulu minutitki, enne kui ta ka oma aluspükste numbri välja lobiseb.
„Keegi BBC-st rääkis Rupertile, et kakskümmend kolm protsenti tema saate vaatajaskonnast on ilma lasteta koduperenaised. See tundub päris suur number, kas pole? Aga „Võlukuningriigi” juures on midagi, mis rahuldab inimese sünnipärast soovi põgeneda. Täpselt nii nad Rupertile ütlesid: „Inimese sünnipärast soovi põgeneda.” Kõigil on vaja vahel põgeneda, kas pole? Ühel või teisel viisil.”
„Kõigil, aga mitte Haneemal,” ütlesin.
Ta naeris. „Kuule, ma ei tahtnud sind ninapidi vedada. Ma olen Haneema. Vähemasti siis, kui oma kostüümi selga panen. Oota vaid, kuni seda näed – kõrge, longus serva ja hõbedase pandlaga nõiakübar, hall lokkis kiharatega parukas ja suur puhvis kleit, mis näeb välja, nagu oleks kunagi kuulunud ema Shiptonile. Kas sa tead, kes oli ema Shipton?”
Muidugi ma teadsin. Ma teadsin, et ta oli mingi vanaeit, kes elas vist millalgi kuueteistkümnendal sajandil ja oli ennustanud tulevikku, näinud muuhulgas ette ka suurt katku, Londoni suurt tulekahjut, lennukeid, sõjalaevu ja seda, et maailma lõpp saabub aastal 1881; et nagu Nostradamusegi puhul olid ema Shiptoni ennustused kirjutatud vemmalvärsis: „Tuli ja vesi imesid teeb” ja nii edasi. Ma teadsin ka, et isegi tänapäeval oli veel inimesi, kes käisid vabalt ringi ja uskusid, et naine nägi ette raske vee kasutamist aatompommi valmistamisel. Mis minusse puutus, siis ei uskunud ma sellest kõigest sõnagi. See oli üks paras lora.
„Ma olen seda nime kuulnud,” ütlesin.
„Noh, vahet pole. Tema moodi ma välja näengi, kui olen end etenduseks valmis pannud.”
„Suurepärane,” ütlesin ma, kuigi ei mõelnud seda. Ta sai aru, et ma olen veidi häiritud.
„Mida sinusugune kena tüdruk üldse siin sellises paigas teeb?” küsis ta naeratades ning käega üle terve kirikaia viibates.
„Ma tulen tihti siia mõtlema,” ütlesin.
See näis talle nalja tegevat. Ta ajas huuled prunti ja ütles tüütu lavahäälega: „Ja millest Flavia de Luce oma vanamoodsas maakiriklas mõtleb?”
„Üksiolemisest,” nähvasin, kuigi ei tahtnud meelega ebaviisakas olla. Ma olin lihtsalt aus.
„Üksiolemisest,” ütles ta noogutades. Ma nägin, et minu okkaline vastus ei häirinud teda. „Üksiolemise kasuks räägib nii mõndagi. Aga meie sinuga ju teame, Flavia, et üksiolemine ja üksildus ei ole päris üks ja seesama?”
Elavnesin veidi. Siin oli inimene, kes vähemalt tundus olevat arutlenud samade asjade üle, mille üle minagi.
