ga teekond saab alguse südamest
Eessõna
Ma ei ole Itaaliat kirjeldades erapooletu, nagu ei saa olla erapooletu sõbra suhtes, kellega lapsepõlves verelepingu sõlmisid; nagu ei saa erapooletu olla vanema suhtes, kelle hool ja valud on sinu päevadest läbi põimunud. Olen pealtnägija, silmaga tunnistaja, kes tunneb vajadust selgitada oma armastatu erakordsust kogu maailmale, teda kaitsta pealiskaudsete arvustuste ning nii mõnegi põlgliku pilgu eest. Itaalia on olnud mulle 23 aasta jooksul enam kui elupaik: eelkõige on ta olnud kõige minu südames toimuva hälliks ning karmi käega õpetajaks.
Seega ei ole midagi imestada, et minu jaoks on Itaalial veidi teine nägu kui paljude teiste jaoks, kes temaga on kokku puutunud. Ma ei ole midagi romantiseerinud ega kaunimaks maalinud, olen lihtsalt ääretult armastanud seda maad ja tema rahvast, kelleks pean lisaks itaallastele ka iga inimest, kes on oma saatuse Itaaliaga sidunud.
Kirjutan inimestest, kes on mind kättpidi Itaalia kultuuri juhtinud ning seal orienteeruda aidanud. Osa neist ei ole enam meie hulgas, osa jätkab oma rajal käimist, mõned üle maa kuulsad, teised täiesti tavalised imetlust väärivad inimesed. Ainsaks valikukriteeriumiks oli võime anda üks tõuge, et lükata üle selle piiri, kus lõppeb välismaalaseks olemine ja algab itaallase maailm, kus muutud vaatlejast osavõtjaks.
Igaüks neist peaks ümber lükkama, loodan, nii mõnegi Itaalia kohta liikvel oleva käibetõe.
Igaüks neist on väljendab seda Itaaliat, mis turisti perspektiivist vaadates tihti varju jääb, aga see koosneb lugudest – mõnikord ilusatest, mõnikord kohutavatest – mis avavad selle maa hinge paremini kui miski muu.
Kuidas mõista Roomat, tundmata Alberto Sordit? Kuidas näha Napoli hinge ilma Totòta? Kuidas hinnata itaalia muusikat teadmata Minat või Lucio Battistit? Milline on parim viis vaadata itaallase südamesse, kui mitte läbi Vasco laulude? Kes iseloomustaks sitsiillaste suurust rohkem kui magistraadid Falcone ja Borsellino? Kes tooks paremini esile itaalia naiste jõudu kui Rita Levi-Montalcini või Franca Viola? Kes aitaks meid paremini viia Itaalia mustadesse müsteeriumitesse kui mitte Roberto Calvi? Kuidas sündis Domenico Modugno maailmakuulsa „Volare” müüt?
Muidugi oleksin võinud nende nimede asemel valida teisi, sama erakordseid inimesi, kelle lugude läbi üritada avada Itaaliat ja itaallasi, aga just nemad on olnud mu vaimseteks „ristivanemateks”. Teistmoodi elu alguseks läbi teistmoodi silmade, läbi teistmoodi tunnete paigas, millest on saanud mu kodu. Asendamatult, armastavalt, paratamatult kodu.
Kuidas leidsin oma koha vasak- ja parempoolseks jagunenud Itaalias? Miks ei ole pasta taldrikutäis makarone? Millised on sõnad, millele ma pole kunagi sobivat eestikeelset vastet leidnud? Mille poolest on Rooma niivõrd unikaalne?
Panin kõik need lood kirja lootuses jätta pisike jälg suure maa välismaal vähetuntumast palgest läbi seda loonud inimeste või asjade, mis nii või teisiti on itaallaste DNAs.
Iga teekond saab alguse südamest, hinge käänuliste radade vahelt. Esialgu on rahulolematusevärin, mis sunnib pilgu igapäevaelust üles tõstma – ja äkki näed silmapiiri, seal kaugel, täis veel tundmata tundeid, elamata kogemusi, avastamata elusid. Mõte tõuseb lendu ning paneb liikvele nähtamatud aatomijõud, nihutab kvantmehaaniliste tõenäosuste piire ning teeb Elu joonisesse uue mustri. Ühel hetkel on su ees uks ja siis otsustad, kas käsi lingi peale panna.
Mis saab siis, kui ukse avan?
Mis saab siis, kui jään siiapoole ust?
Mis on õige ja mis on vale?
Tundmatuse hirm või kodune kindlus?
Ei ole sugugi nii, et kes otsustab kindluse kasuks, teeb kehvema valiku. Tihtipeale nõuab suuremat julgust otsus jätkata juba alustatut, parandada tehtud vigu, harutada ajapikku lahti kõik oma sõlmed, pühakuliku kannatusega.
Või siis keerata leht ja alustada valgelt paberilt, kus kõik nõuab veel kirjapanemist? Maailm, kus pead uuesti sündima, läbi valu ja vere, uuesti kõndima õppima ning uuesti rääkima hakkama.
Valikud ei ole kunagi õiged või valed.
Valikud viivad teatud suunas ja Elul on ainult üks suund – leida tee enesesse. Valik võib sind suunata läbi ohu ning ebakindluse või hoopis läbi rutiinse igapäevasuse. Siht jääb ikka samaks – sina ise.
Itaalia on käibearvamuste, klišeede ohver. Kui sellest, mida välismaalased tema inimestest arvavad, nimekiri teha, siis näeks see välja umbes niimoodi: lõbusad, ebaausad, truudusetud, lapsikud, taltsutamatud ning pealispinnalised. Nagu alati, kui tegemist eelarvamustega, jäävad tõe teised tahud varju. Olen märganud, et tihtipeale sünnivad sellised seisukohad meie endi pealispindsusest. Et üht rahvust, ükskõik millist, mõista, selleks läheb vaja soovi, valmidust teha väike jõupingutus ja kaevata sügavamalt. Kuidas muidu ikka aardeid leitakse… Tuleb jätta iseenda eelarvamused ja murda läbi itaallaste omadest välismaalaste suhtes, mis on õnneks küllalt kerged surema. Siis leiad selle ühise tasapinna, kus kõik saab võimalikuks ja sünnib tõeline kommunikatsioon. Tean omast käest ja garanteerin, et Itaalia puhul on see jõupingutus vaeva väärt, kuna leiad rikkusi, mis võõrandamatult jäävad sulle kogu eluks ja võib-olla kauemakski.
Olen näinud Itaaliat – suurejoonelist ja kartmatut, ausat elu hinnaga, truud elu lõpuni, kannatlikku ning sügavamõttelist. Maad, mille sallivus, hingekõrgus kõik ületab ning jumalikkuseni ulatub.
Itaallase hingeelu ei ole labürint, kust Jumal teab milliseid psühholoogilisi keerdkäike avastada. Tema maailm on lihtne, aga mitte üksluine; komplikatsioonivaba, aga ääretult varjundirikas. Imetlen tema oskust mitte langeda viljatusse eneseurgitsemisse, mitte pöörata end pahupidi. Tihti aetakse sellist tegevust segi sügavusega. Itaallase pilk on kiire ja tabav, ta leiab luulet banaalsetes pisiasjades, ei põlga „normaalsust”, vaid poetiseerib seda.
Itaallasel ei ole vaja sügavust saavutada kaevates ega puurides. Piisab paarist sõnast, liigutavast akordist või tähendusrikkast žestist, et haarata oluline ja essentsiaalne. Selles avaldub elegants ja stiilsus – leida see suur ja tähtis pisiasi, tänu millele tavalisest erakordne saab. Siin peitub see saladus, mis itaallasi, vaatamata oma kultuurilisele omapärale, ka nii universaalselt arusaadavaks teeb, et mind, põhjamaalast, liigutab enam Sordi kui Bergman, et eelistan Salvatorest Kieślowskile.
Itaallane ei püüa iga hinna eest omapärane olla. Talle on omane stiil ja elegants, mis järgib pigem teatud voolu, kust ta naljalt välja astuda ei taha, sest piir, mis jookseb omapäratsemise ja maitsekuse vahel, on liiga õrn. Elegantsil on oma reeglid, mida võib küll originaalsuse nimel rikkuda, aga seda ainult teatud tingimustel. Iga printsiip on ümberlükatav ainult mõne kõrgema printsiibi taganttõukel. Naljaga pooleks – paljupilgatud teutooni ruudulised püksid võivad omandada väärikuse, kui aksessuaarid nad mõistlikku raamistikku panevad. Ainus asi, mis on itaallase jaoks hea maitse koordinaattelgedest väljas, on lühikesed meestesokid, eriti kui need veel valged on.
Elegants seisneb alati lihtsuses, reeglipärasega üllatamises ja väga harva originaalitsemises.
Kui itaallased tahavad midagi jäljendada, kopeerida, siis teevad nad selle oma loomingulisusega ja maitsekusega niivõrd omaks, et isegi originaali varju jätavad, nagu näiteks Sergio Leone vesternid Ennio Morricone geniaalse muusikaga.
Itaalia on hinge paradiis. Kõiksus on siin ligemal kui kusagil mujal.
On see siis tingitud sellest, et oled kohas, kus sajandeid on maailma käekäiku otsustatud või siis on see suurte inimeste vaimne jälg, aga ühtäkki hakkad nägema Suurt Joonist ning Ego kahaneb silmnähtavalt. Selles kahanemises pole midagi alandavat, vaid hoopis imetlusväärset. Minevik on nii määratu, et olevik on tema energiast läbi imbunud ning Oleviku mullas tunnetad Tuleviku juuri. Ego kaotab oma ülespuhutud väärtuse, sest silla
