just selle osaks olemise pärast pole Itaalias legendid ega minevikusuurused teab mis kauged ja õõnsad entiteedid. Nende läbielatu, kirjapandu või mõeldu elab aja kiuste konkreetset käegakatsutavat elu, saades toitu eatutest emotsioonidest ning armastusest, millega neid edasi antakse. Arvan, et sellepärast tulebki pool maailma siia kokku. Ei mingeid kõledaid muuseume, mida kohusetundest püsti hoitakse ja kust igasugune südametukse on kadunud. Möödaläinud ajad elaksid nagu kihiti oleviku sees ja kui oskad ennast hästi tuunida, siis võib ette tulla ka hetki, mil ajataju omapärase nõksuga laseb sul tunda mineviku sündmuste aroome ning aastatetagust vaimsust, kuhu inimeste tunded oleksid nagu lumepallisüsteemil külge jäänud ja sellega hiigelsuureks kasvanud.
Nii on ka Minaga.
Mina Anna Mazzini on vaieldamatult üks parimatest kerge muusika lauljannadest läbi aegade ja üle terve maailma. Miks vähesed inimesed teda tunnevad, ei oska vastata. Piisab kuulata ta esituses „Bravat”, et tema hääl mälusse sööbiks. „Brava” kirjutas maestro Bruno Canfora spetsiaalselt Minale, toomaks esile ta andekust ja ebatavalisi võimeid – metsosopran, kes suudab välja võtta Re2 ja jõuda kuni Do5-ni: kolmeoktaavilise hääleulatusega, haruldase rütmitaju, isikupärase tämbriga, mille võimsust võiks mõõta hobujõududes nagu Ferrarit, ja oskus seda ka rafineeritult kontrollida, pannes aluse teatraalsele, aga autentsele väljendusrikkusele. Itaallased ise on tema hüüdnimeks pannud „Cremona tiiger” / La tigre di Cremona.
Mina ise ei olnud veel ideegi kuskil ema-isa veel puhkemata armastuses seal pisikeses Valga linnas, kus materialiseerusin kümmekond aastat hiljem, kui juba 18aastane Mina ühe kohaliku ansambli „Happy Boys” liidri Nino Donzelli uksele koputas ja asjalikult lausus: „Ciao, Mina olen Mina. Kas tohin laulda?” Varsti pärast seda kuulevad itaallased esimest laulu Mina ilusa häälega ja mitte vähem ilusate jalgadega kuulsas „Bussola” klubis aastal 1958. Takistusteta murrab Mina kohe publiku südame ja ühest ta tuntuimast laulust „Tintarella di Luna” / „Kuupäevitus” saab hüppelaud, mis noore neiu otse staaride taevasse paiskab.
Sel hetkel sai Minast ühe muutuva ajastu sümbol – järjest lühenema hakkavad seelikud ning rock’n’roll, mis ka Itaalias jalaga ukse lahti lõi. Minal oli sisemist vabadust, mis tolle hetkeni itaallastele võõras oli, aga mis siiski kasvamisruumi ja väljendust otsis.
Mina silmis ja liigutustes oli väljakutse.
Mina ei peitnud oma ilu, tema pildus selle otse näkku.
Mina provotseeris süüdimatult ja armastusväärse kergusega, aga ei ületanud kunagi piire, nii nagu ainult itaallannad seda teha oskavad.
Mina oli alati teistsugune, kui talt oodati – tuhat nägu, tuhat eri look’i, tuhat emotsiooni. Ja sellele vaatamata oskas ta iseendaks jääda – jäljendamatu, defineerimatu, mõistetamatu, kättesaamatu Mina.
Mina oli alati uuenemise janus, alati millegi otsingul.
1963 algab uue lauluga „Il cielo in una stanza” / „Taevas ühes toas”, mis tänaseni on, usun, jäänud kõigi aegade hinnatuimaks armastuslauluks. See oli taaskord uue Mina kingitus oma publikule – armunud Mina kingitus. Tõsi, kuulujutud olid juba enne levima hakanud. Minal on suhe abielus mehega. Corrado Pani, näitleja (tuletan meelde, et seadus abielulahutuse kohta tundus tol ajal veel täieliku pühaduserüvetamisena). Samal aastal sünnib ka poisslaps, kelle nimeks saab Massimiliano. Skandaal on piiritu. On täiesti mõeldamatu, et üks korralikust perest pärit edukas staar ei varja oma „häbiväärset” suhet ega peida oma armujoovastust. Vastupidi, teeb selle avalikuks ja julgeb ka veel „patu vilja” üle kahetsematult õnnelik olla!
Ajakirjandus astub üksmeelselt Mina vastu, mõistes teda hukka. Avaldatakse salaja üles võetud fotosid paari rõõmuhetkedest, alla kirjutatud: „Mida on küll neil kahel naerda!”.
RAI-lt, riigitelevisioonilt, mida ta kahe eelneva aasta jooksul oli vallutama hakanud, tuli esinemiskeeld.
Ri-Fi oli ainus plaadifirma terves Itaalias, kes talle lepingut julges pakkuda.
Minal oli täitumas 23. eluaasta.
Võib-olla hakkas kuuekümne kaheksas juba siis inimeste mõõdupuid muutma, võib-olla oli tegemist lihtsalt poolehoiuga tüdrukule, kelle laulude saatel olid miljonid inimesed armunud, kelle ekstravagantne olemine andis julgust ka lihtinimestele iseendaks olla, jumal seda teab. Igal juhul ei keeranud nad oma iidolile selga, ei lasknud ennast mõjutada Mina-vastasest boikotist. Inimestel oli silmi näha tema julgust ja otsustusvõimet. Igast maa nurgast saadeti talle solidaarsuskirju ning hulganisti kingitusi lapse jaoks.
Avalik arvamus, rahvas, võib ennast võitjaks pidada aasta hiljem, kui Mina lubatakse uuesti teleekraanile. Murdumatu uhkusega esitab ta uue sümboolse laulu „È l’uomo per me” / „See on mees minu jaoks”. Miski ei peata enam Cremona tiigrit ega publiku armastust. Võidukäik jätkub menusaadetega „Studio 1” ja „Teatro 10” televisioonis, mille saatejuhina ta endale laupäevaõhtute kuninganna krooni teenib. Seega on ka Itaalia televisiooni ajaloo parimatel meelelahutussaadetel vaieldamatult Mina allkiri ja tema andekuse pitser. Sinna vahele mahub ka Mina uus armastus ajakirjanik Virgilio Croccoga ning sellele järgnev abielu ja tütre Benedetta sünd.
Seitsmekümnendatel vallandub Mina küps ja sensuaalne loomingulisus, saades ka müütilise autoritepaari Mogoli ja Lucio Battisti muusaks. Muusikaajakirjanik Red Ronnie ütleb Mina-nähtust analüüsides: „Mina oli Itaalia esimene feminist, ilma seda olemata. Ta ei ole meeste vastu, ei ole vihane. Ta armastab meest, osates jääda teadlikult iseendaks. Mina annab ennast jäägitult, aga Mina on see, kes valiku teeb, kes oma reegleid kehtestab”.
1978 pidi olema Mina kõmutekitavate live-esinemiste aasta. Oodati 15 kontserti endises „Bussola” klubis Viareggios. Esinemistel olid kohal kogu maa kultuurinimed, aga üheteistkümnes kontsert 23. augustil jäi viimaseks päevaks, mil Minat avalikkuses nähti. Kaasosaliseks ootamatu kopsuinfektsioon, otsustas ta jäädavalt eraelusse tõmbuda. Ilmselt oli ta väsinud elust kinniste kardinate taga, fotograafidest ja iga oma sammu avalikustamisest.
Mina tegi taas seda, mida keegi temalt ei oodanud.
Mina otsustas oma elu tagasi võtta. Oma lihtsa provintslase elu, mis koosnes perekonnast, söögitegemisest, kudumisest ja kaardimängust sõpradega. Lõppude lõpuks polnud ta kunagi staarisüsteemis ennast koduselt tundnud.
Mina jätkas siiski oma tööd – plaat aastas, kaanel joonistus või fotomontaaž, sest fotosid ta ei armasta, aga mitte kunagi enam ennast avalikkusele näidates.
2001. aastal otsustas Mina anda loa videoks Interneti otseülekandes oma stuudios, vaid paarikümneks minutiks. Sel hetkel oli viisteist miljonit klikivalmis hiirt arvuti ees ootamas aastates muusikalist kuningannat, et kunagi öelda: „Ka mina nägin teda siis…”.
Veel mõneminutine ülesvõte Minast läks eetrisse 2009. aasta Sanremo laulufestivali avamisel. Oli tehtud kaunis videoesitlus itaalia muusika ajaloost. Selle taustaks sai olla ainult Puccini „Nessun dorma”. Mina esitus pani kaasa vibreerima kõik hingekeeled.
12 aastat pärast Mina eemaldumist tahtsin mina, teiselt planeedilt sisserännanu, oma elu üles leida. Mina ennast mittesäästvas otsingus oli minu jaoks esimene valgusesäde, side ja hingesugulus. Tema ebastandardsed meeleolud, millest ei tea kunagi ette, kuhu need välja viivad, sobisid täiesti mu sisemise puslega. Milline on see jõud, mis on suutnud emotsiooni aastakümnete tagant elusana hoida?
Totò ütles tema kohta: „See pikk hing näib olevat kontrabass kõigi oma keeltega, see hele nahk nagu kreemijäätis, see olevus, kes näitleb vähe ja halvasti, kes naerab valel hetkel, kattes suu käega. Aga kui tuled kustuvad ja ta laulma hakkab, siis tulevad tema
