ja hoian endas kujutluspilti, kus mina, Mina ja proua Mazzini muutuse janus, oma reegleid paika pannes, läbi aegade ja moodide samaks jäänud meloodiaid ümiseme.
Vasak, parem
Maailm, kus ühel pool on jõupingutused ühise heaolu otsinguteks ja teisel pool eraisiku vääramatu õigus piiramatule rikkusele, oli mulle enne Itaaliasse tulekut täiesti tundmatu. Minu elus olid teised poolused – kommunism ja vabadus. Arvasin, et olin esimese seljataha jätnud, et teist tundma õppida. Aga nii mõneski mõttes läks täpselt vastupidi…
Seriano oli vasakpoolne… ei, see oleks vist eufemism. Seriano oli kommunist, see päris tõeline. Selline nagu ma elu sees näinud polnud. Piisas, et keegi tema käest raha küsis, kui tal juba rahakott peos oli. Ta võttis selle mõnikord välja ka ilma küsimata, lihtsalt märkas hädasolijat. Oma abikaasa suureks meelehärmiks tõi ta koju sööma tänavalt korjatud kerjuseid ning jagas üliinimliku kannatusega kõigile oma energiat ning heatujulist rahu. Elu oli Seriano jaoks ühise asja ajamine ja vastutuse võtmine. Minu, reaalkommunismist tulnud inimese meelest võis Seriano vabalt olla Jeesus Kristuse sarnane, kui ta veendunud ateist poleks olnud.
Claudiol jälle polnud niivõrd defineeritud poliitilist orienteeritust, aga kindlasti oli ta kommunismivihkaja, kõikvõimalike õiguste ning vabaduste toetaja alates abordist ja lõpetades homoseksuaalsete abielu tunnistamisega ja kõigutamatult ning sügavalt usklik. Valimistel hääletas tihtipeale radikaale, kui üldse valimisjaoskonda kohale viitsis minna. Keisrile kuuluv oli ajas mööduv tuuletallamine. Tõeline elu oli Jumalas, millest tal ka ainulaadne ebakonventsionaalne isiklik käsitlus oli. Esoteerilistele printsiipidele allutatud Libero Arbitrio, Vaba Tahe, oli ainuvalitseja Claudio maailmas.
Nende kahe sõbra vaidluste saatel hakkasin siis uudistava pilguga ringi vaatama.
Nägin, et Itaalia on igavesti kaheks leeriks jagatud maa.
Vasak ja parem, Roma ja Lazio, Inter ja Milan, gvelfid ja gibelliinid, põhi ja lõuna, ilmalikud ja katoliiklased. „Madala intensiivsusega igavene kodusõda,” nagu ütles ajakirjanik Edmondo Berselli.
Itaalia on niivõrd mitmekesine maa, et välistab ühtsuseks vajaliku homogeensuse. Omaette maailmad, mis nagu rakukesta sees eri reaalsustes elavad ja üks ei taha teisest teada, aga siiski puslena omapäraselt kombineeruvad üheks elujõuliseks pildiks, kus päris hästi aru ei saa, kas kontrastid on selleks põhjuseks, miks see maa läbi miljoni raskuse ikka nii suuri rikkusi pakub, või hoopis takistuseks, mis tal täiejõuliselt õitsele puhkeda ei lase.
Võib-olla on kõige väiksem ellujäämisvõimalus siin neutraalsusel. Neutraalsuse ja ükskõiksuse piirid on selleks liiga hägused, et seda tolereerida.
„Olla neutraalne tähendab, et sa pole veel otsusele jõudnud, et pole aru saanud, ei tea, mida teha, ning lõpuks otsustavad teised su eest. Kui elad neutraalset elu, siis tõmbad ennast mängust välja, pesed käed puhtaks ja loodad mitte millegi eest vastutada,” seletas Seriano mulle enda nägemust. Hiljem avastasin ka, millisest seemnest see arvamus idanes. Paremat võrdlust otsides – suur vana puu, mis ikka veel võrseid ajab – Itaalia kommunismi isa Antonio Gramsci:
„Vihkan ükskõikseid. Usun, et elu tähendab partisaniks olemist, millegi poolt olemist. Kes tõeliselt elab, see ei saa mitte olla kodanik ja mitte olla partisan. Ükskõiksus on abuulia ja parasitism, argus. Ükskõiksus pole elu.
Ükskõiksus on ajaloos surmakaal. Ükskõiksus tegutseb ajaloos võimsalt. Ta tegutseb passiivselt, aga tegutseb. Ükskõiksus on fataalsus, see, mille peale ei saa loota, /…/ intelligentsi kägistav tooraine…
Sellest tulenev halb langeb kõigi peale, sest hulk inimesi, kes enda tahtest lahti ütlevad, lasevad sündida seadustel, mida ainult mäss võib tühistada, lasevad võimu juurde neid, keda ainult ülestõus võib kukutada. Vähesed kontrolli alt väljas olevad käed koovad kollektiivse elu kangast ja mass ignoreerib, sest teda see ei huvita. Siis tundub, nagu oleks tegemist saatuslikkusega, vältimatu loodusnähtusega, mille ohvriks jäävad need, kes tahtsid, ja need, kes ei tahtnud; need, kes teadsid, ja need, kes ei teadnud; kes olid aktiivsed ja kes ükskõiksed. Mõned virisevad haletsusväärselt, mõned vannuvad sündsusetult, aga vähesed küsivad endalt: kui ma oleksin oma kohust täitnud, kui ma oleksin oma tahet avaldanud, kas oleks sündinud see, mis sündis?
Vihkan ükskõikseid ka selle pärast: mind häirib nende igavene süüdimatu nutuhala. Pärin aru igaühelt nendest, kuidas on nad täitnud kohust, mille nad on elult saanud ja iga päev uuesti saavad, mida nad on teinud, aga eelkõige, mida nad on tegemata jätnud. Ja tunnen, et võin olla järeleandmatu, et mitte oma halastust raisata, et mitte nendega oma pisaraid jagada. /…/
Vihkan neid, kes ei võta positsiooni, vihkan ükskõikseid.”
Nii on lausutud aastal 1917, aga praegu leiab seda juhtsõnana sadadest blogidest. See on seisukoha võtmine, see on hoolimine, see on maailmas olemise tahe.
Kui ajaloos veelgi rohkem tagasi minna, siis leiame Dante „Jumaliku komöödia” III laulust ignavi, kelle ta paigutab purgatooriumi koos inglitega, kes jäid neutraalseks, kui Saatan jumaliku seaduse vastu mässama hakkas. Ignavi on inimesed „che mai non fur vivi” / kes pole oma elu elanud, vaid kõndinud sellest läbi „sanza ’nfamia e sanza lodo” / ilma laiduta ja kiiduta: ei liha ega kala; kes rahulikult ära elada tahavad head või halba tegemata. Nemad ei vääri isegi mitte põrgut, vaid on sunnitud purgatooriumis kärbestest ja herilastest tagaaetuna ühe lipu moodi nartsu järele jooksma. Ära põlatud ka põrgu elanikest, ei vääri nende kasutud ning tühised elud isegi mitte mainimist. „Non ragioniam di loro, ma guarda e passa” / „Neist rääkida ei maksa, lähme mööda”, ütleb Vergilius aega mitte raisates nende vaevlejate kohta ja sellest on saanud üks „Jumaliku komöödia” kuulsamaid lauseid. Dante peab olulisimaks Mõistust ja Tahet, aga ükskõiksed ei ole neist kumbagi kasutanud.
Mina olin kasvanud üles vaenus kommunismi vastu. Samastasin seda nõukogude võimuga, aimamata, teadmata, tundmata selle väärtusi või põhimõtteid.
Tegelikult ei olnud ma oma elus, oma eesti elus, kohtunud kellegagi, kes neid oleks tõesti elanud.
Tegelikult oli vasakpoolne maailm mulle täiesti tundmatu.
Tegelikult ei aimanud ma, et mu väärtused klappisid selle maailmanägemisega suurepäraselt. Ja avastus, mis tol ajal tundus mulle diagnoosina, oli šokeeriv. Ma olin vasakpoolne… Võib-olla isegi kommunist!
Tagantjärele mõeldes ma ei teagi, kuidas see mõte üha vastuvõetavamaks muutus. Ehk lihtsalt läbi sõbralike koosveedetud päevade inimeste, kes ei võtnud mind kunagi „teistsugusena”, kes ei tõstnud barjääre, kelle mõtted olid huvitavad.
Võis olla ka Gramsci süü, sest kui lähened tema kirjutatule, siis jääd justkui liimi külge. Isegi surnuna on tal karismat inimesi kaasa haarata utoopiasse, et igal inimelul on sama väärtus.
„Olge rahutud, sest läheb vaja kogu teie entusiasmi. Organiseeruge, sest läheb vaja kogu teie jõudu. Õppige, sest läheb vaja kogu teie intelligentsi.” Lõppude lõpuks võin „süüdistada” ka Partito Comunista, läänemaailma suurima kommunistliku partei kunagist liidrit Enrico Berlingueri – armastatuimat poliitikut terves Itaalia ajaloos. Roberto Benigni ütles, et Enrico polnudki poliitik, vaid poeet… Inimlik, habras ja tugev samaaegselt, melanhoolsevõitu dolce naeratusega.
Igal juhul tundsin ma ennast nüüd täpselt oma kohal. Oli üks hädavajalik utoopia, üks unistus ning mina olin osa sellest.
Ja see unistus rääkis itaalia keelt.
Võtan omaks Claudio Bisio humoristliku
