on ammendamatu varasalv tänu sellele, et 20 eri maad, 20 eri maailma on ühe riigipiiri sisse surutud. Kui ka õpid läbi-lõhki tundma mõnda neist, siis ei saa veel tunnistada, et tunned Itaaliat.
Aga elu selle rahva keskel on mulle õpetanud hindamatuid asju.
Õppisin andeks paluma. Itaallaste keskel elades olen aru saanud, kui suur väärikus peitub selles teos. Tunnistada oma eksimusi kõigepealt iseenda ees, aga mõnikord peab seda ka väljendama, austusest iseenda ja austusest ligimese vastu. Ei mingit häbi- ega süütunnet…
Õppisin ka mitte olema karm eksijate vastu, õppisin andma teist võimalust, tihti ka kolmandat.
Õppisin eneseirooniat, enda üle naerma ka kriitilisemates olukordades ja selle tõttu suudan mõnikord traagilisuselt jõudu vähemaks võtta.
Õppisin vähem hukka mõistma ja rohkem armastama.
Õigupoolest olen talle tänu võlgu kõige eest, mida ma olen. Olgu see siis hea või halb.
Heine olevat öelnud, et „maailmas pole midagi igavamat kui lugeda kellegi Itaalia-reisist: kui, siis ehk vaid selle kohta ise kirjutada.” Milleks siis üks järjekordne Itaalia raamat?
Enda õigustuseks võin öelda, et tegemist pole reisikirjaga. Pigem pika avastusega, mis on kestnud katkematult üle kahe aastakümne, läbi iga argise päeva, läbi iga maagilise minuti. Liiga palju, et kõike seda endale hoida.
Ja et olen ikka sisse võetud maast, mis oskab samal ajal olla komplitseeritud ja lihtne, range ja korrumpeeriv, julm ja ennastandev.
Mina
„Milliseid itaalia lauljaid te Eestis tunnete?” küsis Seriano minult oma kassettides sobrades.
„Al Bano ja Romina, Toto Cutugno, Riccardo Fogli, Ricchi e Poveri, kunagi kuuekümnendatel ka Robertino Loretti”, vastan loetledes neid tollaegseid kuulsusi.
„Mhmmm… Aga Lucio Battisti? Fabrizio De André?”
„Ei, ei ole kuulnud.”
„Isegi mitte Minat?!?”
Pidin taas pead raputama.
Seriano lükkas autoraadiosse ühe kasseti. Sellest hetkest sai alguse mu esimene tutvus ühe mujal maailmas vähe tuntud kuulsusega. Ei, kuulsus on liiga vähe öelda – pigem legend.
See oli suurel käärimise aastal 1990. Ka minu ümber ja sees oli kõik ihanud nahavahetust, aimamata et tulevikutõotused olid juba lootena kasvamas ootustest tiines õhus. Läks aga veel aega, enne kui sündmused küpseks said, kuid olin siis juba uut teekonda alustanud. Uus keel, uued sõnad pesid järjest maha vanu valusid. Olin õppimas, et „kauge ja võõras” pole midagi muud, kui seni avastamata uks hinge tuhande toaga paleesse.
6. mail 1990 maandusin Fiumicino lennuväljal. Kohe tekkis minuga probleem, sest ma polnud ostnud tagasisõidupiletit. Täiesti mõeldamatu teguviis Nõukogude kodaniku puhul. Mina aga ei tahtnud midagi täpselt paika panna. Viisa kestis kolm kuud ja mul polnud aimugi, kas koduigatsus tuleb peale pärast paari nädalat või alles mõne kuu möödudes. Elutahe oli nullpunktis ning sellest tulenev hoolimatus reeglite suhtes oli viinud mind otsuseni käituda vaba inimesena. Tulgu, mis tuleb. Ei tulnud midagi. Ainult NSV Liidu konsul saatkonnast, pärast paari tundi ootamist. Puuris mulle pilgu silma sisse, esitas mõned venekeelsed küsimused, mina vastasin täiesti ausalt: „Ei, ma ei tea, millal tagasi lähen. Siis, kui otsustan.”
Tagantjärele oleks huvitav teada, miks mul ikkagi minna lasti. Loogika järgi oleksin pidanud kuulma lauset: „Kuna on kahtlusi, et te ei kavatsegi tagasi pöörduda, siis ei saa me teid üle piiri lasta”. Ilmselt ei seostatud salakavalat riigireeturlikku plaani „ära jääda”, nagu tookord nimetati, seesuguse ilmse naiivsusega. Üks hääl minus kinnitab, et see oli minu jaoks kõige lühem tee Iseenda suunas ja elu oma saladuslike sünkroonsustega lasi sündida ootamatul, vähetõenäolisel. Aga ka selle teadmiseni jõudmiseks pidi veel palju aastaid mööduma.
6. mai 1990 oli pühapäev, domenica. Dies dominicus katoliiklastele, dies solis vanaroomlastele. Muutumise algus ühele eestlasele.
Claudioga olin olnud tuttav paar aastat. Me kirjutasime, vahetasime sõnu ja mõtteid. Tihti ei saanud ma tema itaaliapärasest inglise keelest aru, mõlemad tahtsime õppida ja kaugemale vaadata. Iga tema kiri lõppes „with Love” ning pidasin seda põhjendamatult läägeks. Aga pärast paari tööpäeva lõpu veiniklaasi, ratsionaalsuse ahelad lõdvemale lastud, oli leevendav neid jälle kord üle lugeda – need rääkisid imest, mis meiega iga päev sünnib. Et teed silmad lahti ja võid nautida värve, päikesesooja, lihtsalt hingamist, midagi ääretult heatahtlikku, mis pingutuseta loomulikult me päevi täidab. Kuna kirjade pikkus oli keskmiselt 4-5 lehekülge, siis pidurdas mu põhjamaiselt hästi väljaarenenud piiritunne vastastikuse mõistmise tekkimist.
Ei saanud ma aru sellest suurest jagamisejanust. Mina, kes iga oma heaolumomenti olin harjunud kinni maksma. Oma asjad hoidsin endale, et mitte kahetseda. Oma leebust läks mul endalgi vaja, iseenda kaminasse, et mitte soojanälga jääda. Tundeid pidi kodeerima aktsepteeritud valemitesse, et mitte naeruväärsusega riskida. Lõpuks hakkasin arvama, et kas võimaldab tema helge lääne eksistents niivõrd lahkekäelist kaitsetut avatust või on ta reaalsusetajuta õhumüüja. Sündmustel minnalaskmise instinkt osutus tugevamaks umbusust, kui Claudio ühest kirjast küllakutse leidsin. Kinni polnud hoida muust, kui huvitavast ja heast töökohast, mis ei võimaldanud pikka põhjuseta äraolekut. Minul oli vaja enesega olemise aega ja lahtiseid otsi.
Plaanisin tookord ükskõikselt vaadata, mis elu toob. Oli hetk, mil tundus, et midagi head ei saa niikuinii sündida, et sellega kõik piirdubki. Äraleierdatud tühja täis rõõmuviivud, järellohisevad tehtud vead, mis ikka ja jälle endast tunda andsid nagu reumavalud, iganädalane grillkana kolleegidega ja õllepruulijad tuttavate pulmapidudel. Seljataha olid jäänud mõned halvasti lõppenud armastused, mis olid tegelikult ka halvasti alanud ja mõttetult kestnud, banaalselt, vaevarikkalt, armuandi kerjates. Üksinduse raskus oli piisavalt pikalt painanud ja jõuvarud 21aastaselt otsakorral. Üksinduse all mõistan tunnet, et sa kellelegi korda ei lähe. Niigi palju, et halastavalt loobuda mu seletamatu rahutuse hukkamõistmisest, et mitte välja näidata „millest-sul-siis-puudus-on-oled-ikka-imelik” pilku mulle antud naeratuse taga. Asutult varjupaika otsiv süda ei loe, ei lähe arvesse.
Piirivalveseik üle elatud, leidsin Claudio täpselt sellisena nagu foto peal ja muutus minu elus võttis konkreetse vormi. Teeäärseid möödakihutavaid palme jälgides oli tunne, nagu ei uudistaks nemad mind mitte vähem kui mina neid. Mäletan veel ka veidi kripeldavat õõnsustunnet, umbes sellist, nagu võiks olla metskitsel, kes küla lähedale satub, ja minu esimest itaalia lõunasööki, mis selle tunde hajutas: prosciutto ja melon, tortellini panna ja herned, bistecca ja lehesalat ning macedonia. Kui pastataldriku lõpuni olin söönud, siis arvasin aimavat, kuidas mõista „with Love’i” kirjade lõpus. Hoolimisena.
Hilisõhtuti sõitsime motorino’ga ringi mööda Roomat, sihitult ning kõva häälega mootorimürinast üle rääkides. Tihtipeale aga läksime külla Serianole tema töökohale ühes suures ajalehes. Ootasime ta tööpäeva lõppu nii umbes kella ühe paiku öösel, et minna otsima veel mõnda avastamata head cornettopaika, sest on väheseid elumõnusid, mida pidada nauditavamaks kui öist cornetto’t kreemist või šokolaaditäidisest määrdunud naeruga sõprade keskel. Vahel panime muidugi ka universumi asju paika ning uudistasime üksteise maailma.
Seriano oli me kolmikust kõige vanem, viiekümnene ja olemiskriisis. Nagu mina. Serianol oli piiritut kannatust ning heasoovlikkust inimeste suhtes. Nagu Claudiol.
