aeg üheskoos, teevad kõike koos, kaklevad koos. Aga üheskoos, vähemalt.
Lapsed on vasakult, sest nad armastavad eelarvamusteta, ilma eristamiseta.
Lapsed on vasakult, sest kui sa käsid neil olla vait ja korralikult, siis nad võitlevad selle vastu.
Lapsed on vasakult, sest kui sa räägid neile, mis on parempoolsus, siis nad nutavad.
Lapsed on vasakult, sest kui sa räägid neile, mis on vasakpoolsus, siis nad nutavad samamoodi, aga vähem.
Lapsed on vasakult, sest kingad on kingad, kuigi ostame neile Nike’i, Reebok’i või Adidase.
Lapsed on vasakult, sest ükskõik, mida sa neile ka ei ütle, mis korrale sarnaneb, panevad nad sellele vastu. Ikka ja alati.
Lapsed on vasakult, sest nad käivad lasteaias mustanahaliste, hiinlaste, boliivlastega ja kui sa neile ütled: vaata, see on aafriklane, siis nad vaatavad sind pilguga, nagu vaadatakse mõttetuid uudiseid.
Lapsed on vasakult, sest nad tunnevad õudust õuduse ees. Sest vaesust, vägivalda ja kannatust nähes tunnevad nad valu.
Lapsed on vasakult, sest nad okupeerivad kõik ruumid meie ümber.
Lapsed on vasakult, sest nad kasvavad ja muutuvad.
Lapsed on vasakult, sest neile ei ole vaja ülejääki.
Lapsed on vasakult, sest kui sa annad neile valida punase ja musta vahel, siis nad valivad punase.
Lapsed on vasakult, sest kui nad on liigutatud, siis nad nutavad, ja meie, täiskasvanud, jääme karmiks, jumal teab, miks.
Lapsed on vasakult, sest jõuluvana näeb välja nagu Karl Marx. Tuhkatriinu on vasakult, Pocahontas on vasakult ja Robin Hood on Avanguardia Operaia ning teostab omandi eksproprieerimist.”
Medali teine külg – parempoolsus ei istunud kuidagi mu maailma.
„Lapsed on paremalt, sest kui neil on võimalus kedagi narrida, siis teevad nad seda järele mõtlemata.
Lapsed on paremalt, sest kui küsid neilt ühe küpsise, siis vastavad nad sulle: „Mul endalgi on ainult viimased kümme järele jäänud”.
Lapsed on paremalt, sest foto peal teevad nad teistele sarvi.
Lapsed on paremalt, sest nad on alati kauboide ja mitte indiaanlaste poolt.
Lapsed on paremalt, sest kui nad saavad mingi jamaga hakkama, ei tee nad seda KUNAGI meelega!
Lapsed on paremalt, sest Monopoli mängides ei lähe nad kunagi vanglasse.
Lapsed on paremalt, sest nad on alati optimistid. Ka siis, kui igasugune põhjus puudub.
Lapsed on paremalt, sest alati, kui leiavad mingi ruumi, kasvõi tillukese, või näiteks õõnsa puu, teevad nad sinna kohe onni.
Lapsed on paremalt, sest kui nad ehitavad onni, siis ei lase nad sind sinna sisse tasuta.”
Muidugi aga jääb alati oht panna silte ning mitte osata näha nende taga sisu. Jääb sallimatuse oht. Kui ei vaevu enam nägema seda, mis meid ühendab ka siis, kui arvamused kokku ei klapi, on midagi väga viltu läinud.
Tõsi, eksisteerib piir üle mille astudes on sallivus kuritegu. Olen ma sallimatu, kui ei salli ebaõiglust? Mis on ebaõiglus? Kust täpselt läheb see piir? Seisukoha võtmisel hakkad kõike seda läbi mõtlema ning tekib vajadus teadmiste järele.
Seisukoha võtmine ajendab otsima ja enda olemasolu mõtestama. Itaalia ühiskonna kirutud pahe, konfliktsus ning ühtse meele puudumine, oli taas mulle teejuhiks iseenda ja oma seisukohtade juurde.
Autoritaarses ühiskonnas kasvanuna otsisin peale iseenda ka vabadust ja demokraatiat, aga seda pole ma veel tänini leidnud.
Leidsin hoopis sotsiaalse süsteemi, kus tarbimisest ning massikultuurist pimestatud enamus ei tea, milline on tema tahe. Tõenäoliselt piirdub see leiva ja tsirkusega. Hetkeline omakasu kõnnib üle vägistatud inimelude kehade, hoolimata sellest, et pikemas perspektiivis tuleb bumerang tagasi ja väga valusalt.
Avastasin ühe suure laada, kus kõik on müügil – ajud, töökäed, unistused, jalad, tagumikud, tunded, sõprus, oskused ja oskamatused, teadmised ja teadmatused, naeratus ja pisarad… Sellel turul kaubeldakse Eludega. On parem sulle endale, kui sul on seal püsti putka, kus oma kingituseks saadud anded parima raha eest maha kaubelda.
Väljaspool turgu ja tema reegeid on mängust väljajäänute Hall Tsoon, mille elanikud põrgulikku hirmu tekitavad ja kuhu sattumine võrdub surmaotsusega.
Meil on vabadus oma müügiletile, aga ma pole kindel, kas see on ikka Vabaduse nime väärt.
Oleksin tahtnud töötada oma panust andes mingi ühise eesmärgi nimel ja KOOS, aga alati andis mu oskuste ostja mõista, et ma pean seda tegema tema HEAKS, sest tema maksab ja on selletõttu trepiaste kõrgemal.
Mul on vabadus trügida võimalikult kõrgele trepiastmele, aga ma pole kindel, kas see on ikka Vabaduse nime väärt.
Ma ei taha trepiühiskonda, tahan mänguväljakut. See juba ongi vist valik, scelta di campo.
Usun, et oma õnne ei saa täielikult nautida, kui kellelgi teisel selleks võimalus puudub. Või kui võimalus on tuhande luku taga ja võtmed on ookeani visatud.
Usun, et kõigil on õigus oma elujoonise teostamisele, aga mitte kellegi teise võimaluste arvelt.
Usun siiski võrdsusesse, taevatähtede võrdsusesse, mis erinevalt säravad, sest olen näinud, kui võimas võib olla ebaõigluse must auk, mis iga talendi pääsmatult endasse imeb.
Võib-olla usun ma paradiisi võimalusse… jumal teab, kas see jääb vasakule või paremale, üles või alla.
Ma ei taha aga oma ideedes kivistuda, ega neid raamidesse suruda. Tahan üha uusi küsimusi esitada. Ka seda on mulle õpetanud itaallased, oma sissekodeeritud anarhistliku vastuhakuihaga.
Pole iidolit, kelle järgi konformeeruda, pole mõttesüsteemi, mida järgida, peale iseenda vaba mõtte ja, mis kõige olulisem, armastava südame.
On vaid suur hulk heledaid tähti, kes õpivad oma tõde ära tundma ning selle eest silmi lahti hoides võitlema. Nende tähtede keskel, mille määratlemiseks kosmoseavaruses koordinaadid mõttetuks muutuvad, on ruumi kasvada, õppida ning homset avastada.
Ja hoidku tehtud vead me maailma kinnisideede eest, mis religiooniks muutuvad!
Tähtsam kui vasak või parem, põhi või lõuna, ilmalikud või usklikud, on seisukoht, mis sisemiselt välja surra ei lase. Õiendame, vaidleme, aga on hetki, mil kokkupuutepunkt, ühine eesmärk tekib, mil oma hirmuäratavalt suurt jõudu tunnetame.
Aeg-ajalt on need leerid võimelised lahkarvamused selja taha jätma, et hiigelsuuri unistusi korda saata. Nagu näiteks Renessanss, nagu Resistenza, nagu 1960ndate majanduslik ime. Jääb ellu siiski unistus, et see, mis on kord teoks saanud, võib ka korduda. Et taas käest kätte telliskive andes teistsugune tulevik, teistsugune kultuur üles ehitada.
Alberto, Vittorio, Nino ja Ugo
„Mida me täna head vaadata võiksime?”, küsis
