tõstab, mis sunnib sind sisse ja seejärel välja hingama, mis ühel heal hetkel tõukas su südame tuksuma ning hoolitseb selle eest, et Maa oma millimeetrise täpsusega orbiidil endiselt tiirleb. Kutsutagu seda siis Eluks, Kõrgeimaks Intelligentsiks, energiaks, Francescoks või Jumalaks – sel pole mingit vahet. Hetkel, mil süda selle ära tunneb ja täitub tänulikkusega, mis lausa valusalt joovastab, ei ole sa enam see, kes olid. Ja ei saa seda enam kunagi olema, sest Hing on kutset kuulnud ning Teekond on alanud.
Olen Teeline, kes ei armasta juhtnööre. Tahan öelda – ei armasta religioone ega sõna „usk”. Hing ei „usu”. Uskuda midagi või kedagi (mõnikord lausa pimedalt) eeldab, et annad oma libero arbitrio muudesse kätesse. Hing ei „usu”, sest hing „teab”. Temal on otselink Suurde Joonisesse ja tal on võime seda muuta. Suur Joonis on pilt, kuhu 7 miljardit pintslit iga sekund oma tõmbe teevad ja igaüks neist on oluline. Suur Joonis ei saa kunagi valmis, aga kas see on harmooniline või hullumeelne, on meie vastutada. Kui usun millessegi, siis on see Inimese vaba looming, elu ja maailma vaba kujundamine.
Minu Tee on põikpäise tee, aga mitte üksildase oma. Tulin Eestist suure ratsionaalsusepagasiga ja peas helisemas Artur Alliksaare luuletus, mille sõnad ütlevad: „… ja minu laul ei kuulu kellelegi…” Siin, Itaalias, muudab elu perspektiivi, vaatenurk liigub, hüppab ning teeb kukerpalle. Selle luuletuse, millesse ma ikkagi nii väga kiindunud olen, tähendus on kaduma läinud, sest nüüd olen noot eksistentside meloodias. Noot, mis sulab teistega ühte läbi selle imelise asja, mida kutsutakse kuuluvustundeks.
Vaatamata sõbralikule kliimale on Itaalia elamiseks raske maa, terra dura. Seda on ta olnud juba aegade hämarusest. Tihti kipume me selle peale mitte mõtlema, et Itaalia on olnud okupeeritud, koloniseeritud, türanniseeritud, sõdade ja võimujanuliste tallata, ahnete rüüstata. Itaallaste elurõõm ja ümbritsev ilu, looduslik ja kunstiline, viib eksitusse.
Itaalia on alati olnud vere ja higi maa. Hirmuäratavalt paljudele on ta seda siiamaani…
Sellele vaatamata on neil anne vähesest rõõmu tunda, lihtsust hinnata ning kaastundlikult ja suure tundlikkusega inimhinge sügavusse vaadata.
Graham Greene võttis selle imeliselt kokku lausega: „Itaalias, Borgia valitsemisajal, oli kolmkümmend aastat sõdu, terrorit, mõrvasid ja veresaunu: ja nemad kinkisid maailmale Leonardo da Vinci, Michelangelo ja renessansi. Šveitsis oli vennalik armastus, viissada aastat rahu ning demokraatiat. Ja mida nad maailmale kinkisid? Käokella…”
Itaallased on ääretult vastupidavad ja tihti on nende parim külg tulnud esile kohutavates olukordades. Mitte kõik rahvused pole selleks võimelised. Stendhal väitis kord, et „kui inglased oleksid sunnitud üle elama samu olukordi, mis itaallasi alates 1530. aastast igal võimalikul viisil mürgitavad, siis oleksid nad põlastusväärsemad kui itaallased.” Charles Dickens ei jäänud vastust võlgu: „Mõtelge, kui meie teiega oleksime olnud itaallased, kasvanud alates lapsepõlvest siiamaani pihitooli, vanglate ja põrgulike kurjategijate ähvarduse all, oleksime me nendest paremad? Oleksime me nii head? Nii palju, kui mina ennast tunnen, kindlasti mitte.”
Itaallastel on üks eripära, mis neid mulle tõesti sümpaatseks teeb – raske on leida sõjapidamiseks vähem sobilikku rahvast. Nende allergia igasuguse distsipliini ja käskude vastu, aukartus elu ees ning tõrksus kõige selle vastu, mis rõõmu ära võtab, teeb neist vastumeelsed sõdurid ning kindralid, kes otsustada ei armasta. Giovanni Prezzolini nägi asja sellisena: „Kõik halb itaallaste juures tuleneb anarhiast. Kõik hea samuti.”
Itaalia on täis vasturääkivusi. Tihti tundub, et üks tähelepanek peaks nagu välistama teist, aga hämmastav on musta ja valge kooseksisteerimine – maffia või camorra julmus ning ebatavaline heldus ja mõistvus, kõrgkultuur ning sügavaim ignorantsus, teaduste tipud ning ebausk.
Valitseb üks kummaline tasakaal, nagu oleks olemas rahva teadvuse teatud tase. Kõrged tipud kompenseerivad üsnagi levinud rumaluse.
Teistes Euroopa riikides on need käärid palju väiksemad. Võib-olla tänu religioonile. Katoliiklik kirik on ju aastasadu harituse levimise vastu võidelnud. Piiblit lugesid ainult preestrid ja ainult nendel oli õigus seda tõlgendada. Just Piibli tõlgendamisest sai alguse luteri mõju all olevate maade kirjaoskus ja sellega kaasnes ka vajadus juurelda, analüüsida, oma arvamusest lugu pidada.
Seejuures on veel vasturääkivus vasturääkivuses… Tihtipeale ületavad ebaaususes ning pimedaimas ignorantsuses äraelavad inimesed oma südame avarusega kõrgete ideaalidega haritlasi.
Itaalia intellektuaalid on oma rahvuse vastu tavaliselt väga karmid.
Nad heidavad oma kaasmaalastele ette primitiivsust ja liigset emotsionaalsust.
„Müüt itaallaste rahvuslikust iseloomust sündis 18. sajandil – rahvas, kes ennast armastab, aga ei austa, „korrumpeerunud ja õnnelik”, kelle jaoks ei kehti ei reegleid ega kohustusi, kes vaatab läbi sõrmede moraalile ja seadusele. Vaba ja rõõmsameelne, igavesel naudingu- ja lõdvestusotsingul Lõuna-Euroopa homo naturalis vastandatud Põhja-Euroopa homo fictusele, jäigale ja mornile, kes on iseenda timukaks valinud kohusetunde, igaveses põgenemises kõikide kammitsate eest.”, kirjutab Alfio Squillaci oma järelsõnas Giacomo Leopardi „Kõnele itaallaste tänapäeva tavadest”. „Oleme meistrid selles lõputus lollimängimises, cazzeggio’s, aja surnuks löömise ülevas kunstis, mis teeb meist nii näitlejad, publiku kui teatri.”
Meenub ka Ennio Flaiano irooniline ja terav „me oleme viimane barbarirahvas, kes on Apenniini poolsaarele jõudnud.”
Aga nagu ütleb Benedetto Croce, igasugustele skeemidele ja üldistustele vastanduja, peitub ühe rahvuse iseloom tema ajaloos, ainult selles ja ei milleski muus. See annab ka võimaluse igaühe isiklikele, eelarvamustest vabadele järeldustele.
Leian olevat kiiduväärt, kui kultuuritegelased oma rahvuse pahede ees silmi kinni ei pigista, vaid on esimesed karmid kohtunikud. Samas aga ei tohiks me unustada, et nendesamade pahede väljajuurimiseks vajalikku kultuuri on sajandeid kadedalt elitaarsena hoitud. Kui Kreutzwald ja Jakobson tegid kultuuri rahvast inspiratsiooni ammutades ja rahva tarbeks, siis itaalia intelligendid on läbi aegade „patustanud” liigse abstraktsuse ning hermeetilisusega ja rahva probleemidest korporatiivselt võõrandunud.
Ma pole kunagi leidnud endal olevat õigust hukka mõista oma kaasmaalasi, kes on minuga kõike jaganud. Nad ise teevad seda ülihästi. Olen lihtsalt vaadelnud, olen lasknud end kaasa viia voorustest, aga ka pahedest, sest kõik, mida ma Itaalias armastan, on nendesamade pahede teine pool.
Kaootilisus on elujõu võrse. Vabadusel on vähe reegleid. Kord ning organiseeritus nõuab vähest tolerantsust ning sallivuse hind on kaootilisus, mis uuemate füüsikateooriate järgi pole ei midagi muud, kui kõrgema tasemega, altpoolt tajumatu, omapärase mustriga korrapärasus.
Asjade mitte tõsiselt võtmine võib olla närvesööv, aga samas õpetab eluraskustest läbiminekuks hädavajalikku kergust. Kasvõi mõne põikpäise tähenärijast bürokraadiga õiendades või ootamatu streigi tõttu lennujaamas ööd mööda saates.
Itaallaste neurootiline suhe võimuga viib siin maal elaja vältimatult teele, kust algab võimu kui sellise teadvustamine ning ka enda seisukoha võtmine selle suhtes. Pean seda vaid positiivseks, olgu selle tagajärjeks muutuse ihkamine või järeleandev pessimism stiilis „see ei sõltu ju minust”. Teadlik suhtumine on alati eelistatum kui reeglite järgimine kinniste silmadega. Arvan, et itaallastel on arenenud vaist võimu kardinataguste nägemiseks. See viib osad vastuhaku teele ja teeb teised väga osavateks tuulelippudeks. Ja kumbki ei saa teise reeglitest kinni pidada…
Perekonna tugevus võib tunduda negatiivsena kui noorte inimeste iseseisvusetuse üks põhjus. Selle heaks, et mitte öelda
