Käib kaks korda nädalas. Teeb toitu ja koristab.“
„Millest te temaga räägite?“
„Ta ütleb, mis ta tegi. Mina jätan talle köögilauale raha.“
„Ja teised pereliikmed?“
„Mul pole teisi sugulasi peale tütre.“
„Aga teenistusaegsed sõbrad või endised töökaaslased, on teil nendega mingit sidet?“
„Ei.“
„Mis on teie arvates selle põhjuseks?“
„Nad on surnud.“
Surusin pealekippuva ohke maha ja noogutasin mõistvalt. Üritasin asja edasi uurida ja sain lõpuks teada, et Lionelil on siiski üks regulaarne tegevus, mille puhul ta viibib teiste inimeste seltsis – ta on maleklubi liige. Igal teisipäeval paneb Lionel pintsaku selga ja lipsu ette ning läheb pensionäride keskusse, et paar partiid teha. Mis mängudesse puutub, siis kahjuks mõjub male suhtlemisele umbes sama soodustavalt kui pasjanss, kui mitte vähem. Tõsi, malemänguks on vaja kahte inimest, kuid igasugune rääkimine on mängu ajal rangelt ebasoovitav, kuna see segab teise mängija keskendumist.
„Kas te mängite ühtede ja samade inimestega?“ uurisin ma. Mind huvitas, kas mõned regulaarselt mängimas käijad kohtuvad ka väljaspool maleklubi aega.
„Enamasti.“
„Olete te mõnega suhelnud ka niisama?“
„Neid see ei huvita.“
„Kust te teate?“
„Miks nad peaksid tahtma minuga suhelda? Ma olen kaheksakümneaastane!“ Minus tekkis kahtlus, kas vanus ikka on see tõeline põhjus. Klubi oli ju lõppude lõpuks mõeldud pensionäridele; kui noored need teised siis ikka on.
„Teie olete kaheksakümmend ja nemad on …?“
„Ei ole huvi tundnud.“
„Kas nemad omavahel suhtlevad?“
„Mõnikord.“
„Ja nad pole kunagi teid ühes kutsunud?“
„Nad pole huvitatud!“
Hoolimata faktist, et Lionelil polnud mingeid tõendeid, nagu põhjustaks ta vanus või miski muu tema juures teiste külma suhtumist, oli ta veendunud, et teised, „nooremad“ maleklubi liikmed tõrjuksid iga ta katse nendega sõprust teha. Pettumist ja tõrjumist oli ta aga otsustanud iga hinna eest vältida. Ta saabus kohale täpselt mängu alguseks ja lahkus kohe pärast viimast partiid. Ta ei läinud mitte kellegi juurde ja kohvipausi ajal istus ta raamatut lugedes nurgas. Teisisõnu, ta ei andnud teistele maleklubi liikmetele mingit võimalust temaga lähemalt tutvuda.
Kui me esimest korda kohtusime, oli Lionel üksildust talunud juba mõne aasta ja tema ennasthävitavad käitumismustrid olid sügavalt juurdunud. Kahjustus, mida üksildus tekitab suhtlussituatsiooni tajumisele, võib välja areneda äärmiselt ruttu. Teadlased leidsid, et kui üliõpilastel paluti meenutada oma elus aega, mil nad tundsid end üksi või sotsiaalselt isoleerituna, siis sellest piisas, et nende hinnang oma olemasolevale sotsiaalsele tugisüsteemile muutuks negatiivsemaks, samuti süvendas see nende häbelikkust, suurendas sotsiaalset ärevust, põhjustas meeleolu ja enesehinnangu langust ning kahandas optimismi.34
Üksildus on ka põhjus, miks me hindame teisi rangemalt ning tajume läbikäimist sõprade ja lähedastega negatiivsemalt võrreldes olukorraga, kui me poleks üksildased. Ühes teises uurimuses salvestati üliõpilaste suhtlemine sõbraga videosse ja seejärel paluti neil hinnata selle suhtlemise ja sõprussuhte kvaliteeti.35 Üksildased üliõpilased hindasid nii oma suhtlemist kui ka sõprust sootuks negatiivsemalt kui mitteüksildased. Nädala pärast näidati katse osalistele videosalvestusi taas. Kui mitteüksildaste hinnangud polnud muutunud, siis üksildased hindasid oma sõprussuhet teisel korral veelgi negatiivsemalt.
Lionel arvas, et maleklubi liikmed ignoreerivad teda ja jätavad ta kõrvale, sest ta on nende jaoks sama hästi kui nähtamatu. Üksilduse traagiline iroonia aga on selles, et kui me ise tihtipeale tunneme, justkui oleksime teiste jaoks nähtamatud, siis tegelikult on meie üksildus neile vägagi nähtav. Paljudes uurimustes on leitud, et teised tunnevad üksildasi inimesi kergesti ära, ja kui meid on juba üksildasteks hinnatud, suhtutakse tagajärjena meisse negatiivselt.36 Sageli peetakse üksildasi inimesi mitteüksildastest vähem atraktiivseks ja isegi vähem intelligentseks37 (tegelikult ei paku füüsiline atraktiivsus üksilduse eest mingit kaitset; atraktiivsed inimesed võivad alguses tõmmata enda poole rohkem kaaslasi, kuid nende suhete kvaliteet jätab soovida ning üksildus võib osaks saada neilegi).38
Kokkuvõttes mõjutab üksildus taju väga mitut moodi. Üksildus mõjutab seda, kuidas me näeme ennast ja teisi, ning ka seda, kuidas me tajume oma interaktsioonide ja suhete kvaliteeti. Üksildus mõjutab ka seda, kuidas teised meid tajuvad – me tundume võimaliku suhtluspartnerina vähem huvitavad ja köitvad. Nende tegurite koosmõju tõttu on erakordselt raske heita seljast oma nähtamatuks tegev mantel ja hakata edukalt uusi suhtlussidemeid sõlmima või olemasolevaid süvendama.
Paljud teekonnad üksildusse saavad alguse siirdeperioodil või muutuste ajal. Kolledžisse tulles tunnevad esimese kursuse üliõpilased end alguses sageli äärmiselt üksikuna, ümberringi tundmatud näod, kodust eemal ja ilma oma sisse töötanud sõprussuhetest. Lahutus, lahku kolimine ja lähedase kaotus, eriti kui need tabavad meid ootamatult, võivad jätta meid täiesti ettevalmistamatuna reaalsesse üksildusse, mis selliste kaotustega kaasneb. Kui meie esmane sotsiaalse interaktsiooni ja tegevuse allikas on töö ja töökaaslased, võib töö kaotamine tähendada kogu sotsiaalse tugisüsteemi kaotust ajal, mil me seda kõige rohkem vajame. Ümberkolimistele ja emigreerumistele on iseloomulikud pikad üksilduse perioodid, mil me uut suhtlus- ja tugivõrgustikku otsast peale vaevaga looma hakkame.
Kõigil sellistel puhkudel tuleme tavaliselt üksildusest välja, kui me uute olukordadega kohaneme ja oma sotsiaalsed infrastruktuurid uuesti üles ehitame. Enamik kolledži esmakursuslasi leiab lõpuks uued sõbrad, lahutatud inimesed hakkavad tavaliselt aasta jooksul pärast lahutust taas kellegagi käima (lesestumise korral võtab see küll rohkem aega), uut tööd otsides on tihti vaja luua sidemed inimestega, kellega oleme kontakti kaotanud, ja suurem osa seab uues linnas või kogukonnas lõpuks sisse nii sotsiaalseid kui intiimseid suhteid.
Kuid mõnikord kestab üksilduse külm haare kaugelt kauem, kui normaalne kohanemisperiood võiks kesta. Me jääme sellesse lõksu kinni, olles halvatud emotsionaalse valu lainetest, löödud kasutuse ja lootusetuse tundest, rõhutud sügava sotsiaalse ja emotsionaalse isolatsiooni laastavast tühjusest.
Miks see juhtub? Mis on see, mis takistab mõnel inimesel vabaneda üksilduse köidikuist ja eluga taas järje peale saada?
Vastus on, et lisaks valusate väärarusaamade tekitamisele ajendab üksildus meid alatasa enesekaitsele ja teiste vältimisele, mistõttu me loome isetäituvaid ennustusi ja tõukame tahtmatult eemale neidsamu inimesi, kellega tahaksime suhelda.39
Serena, keskkooliõpetaja, kellega ma hiljuti töötasin, oli sattunud
R. F. Baumeister, J. M. Twenge ja C. K. Nuss, „Effects of social exclusion on cognitive processes: Anticipated aloneness reduces intelligent thought“,
S. Duck, K. Pond ja G. Leatham, „Loneliness and the evaluation of relational events“,
K. J. Rotenberg ja J. Kmill, „Perception of lonely and non-lonely persons as a function of individual differences in loneliness“,
S. Lau ja G. E. Gruen, „The social stigma of loneliness: Effect of target person’s and perceiver’s sex“,
J. T. Cacioppo ja L. C. Hawkley, „People thinking about people: The vicious cycle of being a social outcast in one’s own mind“, raamatus
Ibid.
