pöörasid talle rohkesti tähelepanu. Peagi sain teada, et neli aastat tagasi oli Serena välimus teinud läbi põhjaliku muutuse, ta oli 36 kilo kaalus alla võtnud.
„Ma olen kogu elu olnud tüse. Mehed vaatasid minust mööda, nagu mind ei olekski toas. Ja uskuge,“ lisas Serena nukra naeratusega, „tegelikult oli raske mind mitte märgata. Nüüd nad vahivad mind, nad naeratavad mulle ja püüavad mu tähelepanu köita, aga ometi tundub, et mingil moel on kõik täpselt endine. Nad justkui reageeriksid mu välimusele, aga minust kui inimesest vaatavad nad endiselt mööda.“
Serena igatses kõigest hingest leida meest, sama tugevasti aga soovis ta vältida haiget saamist. Tema ebakindlus ja usaldamatus pärast aastaid kestnud tõrjumist ja üksildust oli kindlasti mõistetav, kuid oma hirmude tõttu jättis ta endassetõmbunud, kaitsepositsioonis oleva ja kahtlustava mulje. Seetõttu olid tema kokkusaamised meestega tihtilugu pingestatud ja ebamugavad ning vähesed mehed ilmutasid soovi taaskohtumiseks. Asja katkijätmine meeste poolt üksnes kinnitas Serena kahtlusi, et nad polegi esmajoones huvitatud „tõelisest temast“. Kordagi ei tulnud naisele pähe tõsiasi, et nendel kohtumistel varjas „tõeline Serena“ end psühholoogilise müüri taha ega olnud kunagi päriselt kohal.
Põhjus, miks me sääraste tsüklite lõksu kinni jääme, peitub selles, et üksildus nihutab meie suhtlemismotivatsioonide tasakaalu paigast. Tundes end haavatavana ja sotsiaalselt eraldatuna, asume me kaitsepositsioonile ning püüame minimeerida kõiki teiste inimeste potentsiaalseid negatiivseid reaktsioone ja tõrjumist. Selle tagajärjel läheneme inimestele mitteusaldavalt, kahtlustavalt, küüniliselt ja ärevusega või püüame neid üldse vältida. Kuna meil puudub usk oma sotsiaalsete interaktsioonide positiivsusse, ei püüdlegi me nende poole, ja kui need tekivadki, jätame neile vastavalt reageerimata.
Mida kauem üksildus kestab, seda raskem on kahjuks oma suhtumisi ja käitumisviise muuta ning neid põlistavat enesehävituslike mõtete ja käitumismustrite tsüklit murda. Tagajärjeks on niisugune käitumine, mis tõukab eemale just need, kes võiksid meie üksildust leevendada, nende distantseeritust aga võtame me järjekordse tõendina enda põhimõttelisest ebasoovitavusest. Selle tagajärjel tunneme end passiivse ohvrina karmis maailmas ega mõista, et oleme ise oma ebameeldiva olukorra põhjustaja.
Edukas müügijuht Alban tuli koos oma naise Blancaga paariteraapiasse, sest naine oli talle juba kuude kaupa peale käinud. „Blanca heidab mulle ette, ma olen abielus oma tööga, ja ilmselt on tal õigus. Mitte et ma seda tahaksin, aga mu töö nõuab seda. Blanca on pahane, et ma pean isegi kodus olles töötama, ja ma saan tema tunnetest täielikult aru.“ Alban võttis naise ümbert kinni ja pilgutas talle silma. „Ma ütlen talle kogu aeg, et armukadedus on „teiseks naiseks“ olija seisukohast täiesti normaalne.“
Naine tõmbus kiiresti eemale. „Sa tead väga hästi, et see pole minu meelest naljakas!“ Blanca pöördus minu poole: „Ta teeb seda nalja kogu aeg, aga mulle see ei meeldi.“ Naine pöördus uuesti Albani poole ning ta silmad täitusid pisaraist. „Mind ei häiri mitte see, et sa nii palju kodust ära oled, vaid see, et siis, kui sa kodus oled, pole meie vahel tõelist kontakti. Pole tundeid, pole romantikat, pole intiimsust. Ma olen nii üksi ja õnnetu … ja sinule on see ükskõik.“
Albani silmi ilmusid samuti pisarad. „Loomulikult pole mul ükskõik! Mina tunnen ka ennast üksikuna. Aga raske on saada sinuga kontakti, kui sa oled kogu aeg pahane. Eelmisel nädalal tõin ma sulle valentinipäevaks lilled ja kaardi, aga sina ainult karjusid mu peale.“
„Sest sa ei võtnud vaevaks neid mulle isegi üle anda! Sul oli töö juurest tulnud e-kirjade vaatamisega nii kiire, et jätsid lilled köögilauale. Mina leidsin need alles kaks tundi hiljem, sina siis juba magasid!“
„Aga ma tõin need ju sulle! Sa räägid alati, et kavatsus on see, mis loeb, aga tegelikult ei loe!“
„Sa tõid need mulle, aga ei kavatsenudki neid üle anda. Su kavatsus oligi jätta need köögilauale, sellele samale kohale, kuhu sa jätad raha koristajanaisele!“
Sõnavahetuse edenedes sai ilmseks, et lillede jätmine köögilauale polnud ainus juhtum, kus Albani head kavatsused vilja ei kandnud. Oli selge, et ta hoolib Blancast, aga tunnete tegevuseks tõlkimisel läks midagi kogu aeg valesti. Otsustades Blanca pahameele ja nende omavahelise kontakti puudumise järgi, pidi see olema kestnud juba tükk aega.
Kui meil puuduvad teiste inimestega tähenduslikud ja sügavad sidemed või kui me ei oska olemasolevatesse suhetesse investeerida, lakkame me treenimast oskusi, mida seesuguste suhete hoidmine nõuab. Meie „suhtlemismusklid“ funktsioneerivad üsna samal moel nagu tavalised musklid. Kui me suhtlemismuskleid (näiteks empaatiavõimet või oskust näha asju teise inimese vaatenurgast) regulaarselt ei kasuta või kasutame neid valesti, siis nad atrofeeruvad ja nende jõudlus väheneb.
Probleem on selles, et tihti me ise ei teagi, kui nõrgaks meie suhtlemismusklid on jäänud. Alban arvas, et tema suhtlemismusklid funktsioneerivad korralikult, aga see polnud nii. Tõsi, ta näitas üles head tahet ning tõi Blancale lilled ja kaardi, kuid sellega, et ta oma kingitused köögilauale jättis ja sinna unustas, nullis ta ära igasuguse positiivse efekti, mis neil oleks võinud olla.
Kui me pärast nädal aega gripiga voodis lebamist kõndima püüame hakata, ei taha jalad meid meie üllatuseks pahatihti kanda ning me variseme põrandale. Sel puhul taipame kohe, et me lihased on nõrgaks jäänud, seevastu kehvasti funktsioneerivate suhtlemismusklite korral mõistame seda harva, ükskõik kui palju kordi me ka – metafoorselt väljendudes – põrandale ei variseks. Alban, selle asemel et tajuda oma suhtlemisviisi vajakajäämisi, oli veendunud, et Blanca on lihtsalt tänamatu.
Teine näide: kui me pärast kauast üksi ja partnerita olekut esimestes kurameerimiskatses ebakindlad oleme, ei pea me enamasti selle põhjuseks oma roosteläinud kurameerimisoskusi ja nõrku suhtlemismuskleid. Selle asemel võtame tõrjumist äärmiselt isiklikult ja arvame, et meid põhimõttelisest ei taheta.
Isegi siis, kui oleme mõistnud vajadust oma suhtlemismuskleid tugevdada, me sageli ei aima, kui konarlikuna võivad meie ponnistused paista. Näiteks kui olin Serenale selgeks teinud, et tal endal on võimalik oma kahvatuid kohtamiskogemusi paremaks muuta, otsustas ta oma käitumist muuta. Esimesed katsed olid aga sama edutud, seekord sellepärast, et ta oli liiga püüdlik ja mõjus meeleheitlikuna.
Kui olemas olevaid suhtlemisoskusi on kindlasti võimalik parandada, siis hoopis heidutavam ülesanne on paljude üksilduse käes kannatajate jaoks see, kui tuleb arendada neid suhtlemismuskleid, mida pole iialgi kasutatud. Serenal polnud tõsise kurameerimise kogemust ning Lionelil puudus pea üldse tutvuste sobitamise ning small talk ’i oskus ja taluvuski. Albanil omakorda jäi puudu empaatiavõimest, et Blanca vajadusi ja tundeid piisavalt mõista, nii et ta püüdlused naisele korda läheksid. Kõigil neil juhtudel tuli õppida uusi oskusi ja leida julgust neid harjutada, vaatamata sellega kaasnevatele emotsionaalsetele riskidele.
Lionel on hea näide inimesest, kes lihtsalt ei omistanud seda tüüpi olulisele infole tähtsust. Lõpuks õnnestus mul teda veenda, et ta Stanleyga, maleklubi liikmega, kellega talle kõige rohkem meeldis mängida, lähemat tutvust teeks ja paneks ette koos tass kohvi juua. Rääkisime sellest, et enne tegeliku ettepaneku tegemist on oluline rääkida paar sõna partiist, et teist mitte ootamatult ehmatada. Meie järgmisele kohtumisele ilmudes teatas Lionel kohe, et ta olevatki riskinud ja teinud Stanleyle ettepaneku koos kohvi juua.
„Suurepärane!“ ütlesin mina. „Ja ta oli nõus?“
„Ta keeldus.“
Püüdsin oma pettumust varjata. „Kahju küll. Kas ta ütles, miks?“
„Mis
