isegi kui need tunduvad teile täiesti õigustatud või suhteliselt tühised.
1. Minu enesehävituslikud käitumised on:
2. Olles kindlaks teinud, mida te valesti teete, püüdke tulevikus olla tähelepanelikum ja sellist käitumist vältida. Hoidke oma nimekiri käepärast ja lugege seda enne, kui suhtlema asute. Enesehävituslikke mehhanisme saab muuta, kui need on kindlaks tehtud, aga ärge lootke neid kõiki kohe ja korraga kõrvaldada. Nagu näeme järgmises lõigus, vajavad kõik suhtlemisoskused harjutamist.
Doseerimine: rakendage täismenetlust viivitamatult pärast ebaõnnestunud sotsiaalseid interaktsioone. Kindlasti käige enne mistahes eelseisvaid sotsiaalseid interaktsioone oma nimekiri läbi, et olla võimalikult tähelepanelik ja vähendada enesehävituslikke käitumisviise miinimumini.
Toime: parandab sotsiaalseid interaktsioone ja romantilisi suhteid, väldib enesehävituslikke käitumisviise ja korrigeerib valusaid väärarusaamu.
Kasulikud kõrvaltoimed: leevendab emotsionaalseid kannatusi.
Kõigis suhetes leiab alati aset andmine ja võtmine. Et edukalt „anda“, peame suutma ka „võtta“, ja antud juhul tuleks meil võtta teise inimese vaatepunkt. Vaatepunkti vahetus , st teise inimese vaatepunkti õigesti mõistmine on suhtlemismuskli arendamisel oluline. See võimaldab aru saada teiste eelistustest ja motiividest, nende käitumist ette näha ja isegi nende reaktsioone ennustada. See parandab me võimet pidada läbirääkimisi ja teha koostööd, planeerida ja probleeme lahendada, efektiivselt suhelda, kasutada oma kaastunnet, altruismi ja empaatiat.
Üksildus ja sotsiaalne isolatsioon nõrgestavad me suutlikkust vaatepunkti vahetada, mistõttu me teeme sagedamini suhtluses väärsamme või paistame kohatu, üliinnuka ehk ka liiga eemalolevana. Kiireim viis selle suhtlemismuskli taastamiseks on tuvastada oma vead vaatepunkti vahetamises ja need parandada. Kõige tähtsam on pidada meeles kolme järgmist viga, kuna need on enim esinevad eksimused.40
See võib kõlada lihtsakoeliselt, aga põhjus, miks me ei mõista teise inimese vaatepunkti, peitub tavaliselt selles, et me pole seda üritanudki. Vaatepunkti vahetamine on vaimne pingutus, mitte mõni trikk, mille abil teise mõtteid lugeda. Kui me ei pinguta ega mõtle, kuidas teised inimesed võivad asju näha, kuidas nad võivad reageerida või kuidas nende eesmärgid võivad meie omadest erineda, siis me ka ei võta neid asju nendega suhtlemisel arvesse. Sageli avaldub säärane hoolimatus näiteks selles, kuidas me nalja teeme. Kaaludes, kas rääkida mõnd nalja või mitte, lähtume tavaliselt üksnes sellest, kas see tundub meile naljakas, ega mõtle sellele, kas ka teised samamoodi arvavad.41 Albanile tundus, et oma naise nimetamine „teiseks naiseks“ (ta esimene naine oli töö) on naljakas, Blanca aga ilmselt ta seisukohta ei jaganud. Kui Alban oleks korrakski mõelnud, kuidas naine on varem sellele naljale reageerinud, oleks ta naise tundeid ilmselgelt mõistnud.
Omaenese vaatepunkt on meie jaoks nõnda ilmne, et teise inimese vaatepunktile ei oska me tihti piisavat kaalu anda. Teadlased uurisid näiteks, kuidas inimesed tõlgendavad vastavalt siiraid ja sarkastilisi häälsõnumeid telefonis (nende puhul saab hääletooni põhjal aru, kui tegemist on sarkasmiga) ja samu sõnumeid e-kirjaga saadetuna.42 Kõik me teame, et kirjutatud tekstidel puuduvad hääletoonis sisalduvad tunnused, mis aitaksid saajal mõista kavatsetud tähendust. Ometi arvame ikka ja jälle, et lugejad suudavad meie siiraste või sarkastiliste meilide vahel teha vahet sama hästi nagu häälsõnumite puhul. Ning ikka ja jälle üllatume, kui avastame, et meid on valesti mõistetud.
Põhjus on selles, et kuigi me teame, kui kerge on elektroonilisi sõnumeid vääriti mõista, kipume eeldama, et vääritimõistmised tulenevad lugejast; uurimus aga näitab selgesti, et hoopis sõnumit saatva inimese oletused on valed. Selle vea parandamiseks peame omistama piisavat kaalu sellele, kuidas teine inimene võib me elektroonilisi sõnumeid tõlgendada (ja emotikonid me probleemi ei lahenda).
Sageli ei lähtu me õigest infost (näiteks näoilmest), mis annaks meile aimu teise inimese vaatepunktist, vaid lähtume rõõmsasti valedest alustest (olgu siis levinud stereotüüpidest või kuulujuttudest). Näiteks püüdes aimata nende inimeste eelistusi, keda me tajume endasarnasena, kaldume lähtepunktiks võtma iseennast. Tajudes aga teisi pigem meist erinevana, võtame nende eelistuste oletamisel enamasti appi stereotüübid. Näiteks võib mõelda, kuidas niisugune dünaamika väljendub kingituste tegemisel: vanaisa saab jõulukingiks 23 paari villaseid sokke, kuid mitte ühtegi Kindle’i lugerit, millele ta on tänupühast saadik vihjanud.43
Mida paremini me teist inimest tunneme, seda õigemini peaksime suutma ta vaatepunkti mõista. Seega võiks arvata, et mida kauem on abielupaar koos elanud, seda vähem teevad nad teineteise suhtes vaatepunkti vahetuse vigu. Aga nagu enamik paariterapeute võib kinnitada, esineb just kõige kauem koos olnud paaridel tihti kõige rohkem möödalaskmisi vaatepunkti vahetamisel.
Miks see nii on?
Kahjuks on just teineteise tundmine see, mis niisuguse paari eksima paneb.44 Mida kauem ollakse partneriga koos oldud, seda kindlamalt usutakse, et suudetakse teise vaatepunkti suurema vaevata ära arvata (siin tehakse vaatepunkti vahetamise viga nr 1). Lähedus inimesega aga enamasti ei anna meile võimet selle inimese mõtteid lugeda ja nõnda lõpeb niisugune enesekindlus sagedamini teise inimese rahulolematuse kui rahuloluga.
Intiimsuhetes võib see pimetähn määratult tüli tekitada. Näiteks pelgavad partnerid sageli just sellepärast sünnipäevi ja valentinipäevi. Üks mõtleb: „Miks küll mu abikaasa kunagi ei tee nii, nagu peaks.“ Teine aga mõtleb: „Ükskõik kuidas ma ka ei püüa, ikka pole see küllalt hästi.“ Tegelikult ei võta kumbki aega, et asju partneri vaatepunktist vaadelda. Kui nad seda teeksid, suhtleksid nad omavahel ja selgitaksid oma ootusi juba varem, selle asemel et aastast aastasse ühte ja sedasama kinkimise ebaõnnestumist läbi mängida.
Muidugi pole alati kerge sellisel moel „suhetest rääkida“. Üks põhjusi, miks Blanca koos Albaniga paariteraapiasse tuli, oli see, et alati, kui naine püüdis hakata nende suhetest rääkima, lõpetas mees jutu. Tegelikult ongi naised tihti meestest osavamad oma tundeid ja ootusi sõnastama, mistõttu mehed võib-olla tunnevad, et jäävad selles niikuinii alla. Selle asemel et riskida öelda midagi valesti, eelistavad nad üldse mitte midagi öelda ja „vältimatust lüüasaamisest“ võimalikult ruttu üle saada. Parim, mida naised selle kalduvuse vastu teha saavad, on vältida partneri surnuksrääkimist. Naised peaksid jätma meestele ruumi ja võimalust oma mõtete avaldamiseks ja korduvakski sõnastamiseks, kartuseta saada „karistatud“, kui nende sõnad ei väljenda nende tegelikke kavatsusi.45 Kui aga mehed on tunnete väljendamises oma partnerist osavamad, peaksid nemad rakendama samu ettevaatusabinõusid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
N. Epley ja E. M. Caruso, „Perspective taking: Misstepping into others’ shoes“, raamatus
Ibid.
N. Eply, C. Morewedge ja B. Keysar, „Perspective taking as egocentric anchoring and adjustment“,
D. Lerouge ja L. Warlop, „Why is it so hard to predict our partner’s product preferences: The effects of target familiarity on prediction accuracy“,
W. B. Swann ja M. J. Gill, „Confidence and accuracy in person perception: Do we know what we think we know about our relationship partners?“,
J. Flora ja C. Segrin, „Affect and behavioral involvement in spousal complaints and compliments“,
