ei olnud juhtunud midagi (aga kui ta oleks ilma igasuguse seletuseta jätnud sõbra peole minemata, poleks see sõprus võib-olla pikalt enam püsinud).
Üksildus võib panna meid kahtlema sõprade suhtumises meisse, ent alati tuleks oma kahtlusi tasakaalustada meenutustega ühisest minevikust ja koos oldud ajast, mil sõprus tekkis, ning sellest, mis seda aegade jooksul hoidis. See aitab meil end rahustada, et tõenäoliselt on meie sõprussuhted palju püsivamad, kui meie oma üksildusest toituvate hirmude mõjul arvame.
Keskkooliõpetaja Serena, kes oli teinud läbi välise muutuse paksukesest sekspommiks, arvas samuti teadvat, mida teised inimesed mõtlevad ja mida temast tahavad. Ta oli kindel, et kõik talle tähelepanu osutavad mehed teevad seda üksnes tema välimuse pärast ega kavatsegi huvituda tema „tegelikust“ minast. Ta välimus kahtlemata köitis mehi, kuid kindlasti oli neile tähtis ka tema isiksus. Tegelik põhjus, miks enamik mehi teda uuesti kohtama ei kutsunud, oli naise reserveeritud ja kinnine olek.
Paar aastat hiljem kohtas Serena ühel peol juhuslikult meest, kellest ta arvas, et too oli ta ära tõuganud. Naine oli ääretult üllatunud, kui mees teda sõpradele tutvustas: „See on Serena, see kaunitar, kes pärast ainsat kohtamist mind maha jättis.“ Ilmselt oli mees tõlgendanud naise kinnisust huvi puudumisena. Kui Serena oleks olnud usaldavam ja oma huvi välja näidanud, oleks mees teda rõõmuga teistki korda kohtama kutsunud.
Kui me end üksildasena tunneme ja tõrjumist kahtlustame, on meie hirmud mõistetavad, ent kui neile voli anname, juhtubki just see, mida me üritame vältida. Meil tuleb oma sisemisest skeptitsismist võitu saada ning suhtuda usaldavalt nii uutesse inimestesse kui ka neisse, kellega meil juba suhted on.
Kroonilise üksilduse tõttu suhtume endasse kui karmide olude passiivsesse ohvrisse ning tunneme end jõuetuna oma isolatsiooni sotsiaalses, emotsionaalses või intiimsuhete plaanis muutma. Ehkki need tundmused võivad olla väga tugevad, põhinevad need siiski liialdatult negatiivsetel ja pessimistlikel arusaamadel. Alati on võimalus oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Tähtis on üritada, kuna igasugune tegutsemine parandab enesetunnet ja muudab meid tuleviku suhtes optimistlikumaks. Lionelil oli toatäis maletajaid, kelle seast uusi sõpru leida ja valida. Serenal oli arvukalt mehi, kes püüdsid tema tähelepanu köita, ja Tobyl hulk inimesi eelmisest töökohast, kes olid huvitatud temaga sõpruse jätkamisest. Kuid üksilduse mõjul hakkasid nad kõik tajuma oma olukorda sellisena, nagu oleks nende võimalused väga piiratud.
1. Vaadake läbi oma telefoninumbrid, meiliaadressid ja sotsiaalmeedia kontaktid ning tehke nimekiri inimestest, keda te peate oma sõbraks või heaks tuttavaks.
2. Märkige iga inimese nime juurde, millal te temaga viimati kohtusite või ühenduses olite, ning koostage koondnimekiri neist inimestest, kellega te pole tükk aega kontaktis olnud.
3. Järjestage nimestik selle alusel, kellega koos te olete kunagi varem ennast kõige paremini tundnud. See ongi järjestus, millises järjekorras peaksite nimekirjas olevate inimestega kontakti võtma. Võtke ühendust vähemalt ühe-kahe inimesega nädalas ja tehke võimaluse korral ettepanek kohtuda.
4. Minge kooskäimisi ja üritusi kajastavatele veebikülgedele ning tutvuge mitmete eri kategooriatega. Näiteks Meetup (meetup.com) on veebikülg, kuhu kogutakse üritusi ühiste huvide, hobide, kirgede või ametitega inimeste jaoks. Isegi kui te ei leia konkreetset kooskäimisvõimalust, mis sobiks teie huvidega, leiab sellistelt võrgulehekülgedelt ideid uuteks tegevusteks või hobideks, mis võiksid teile huvi pakkuda.
5. Määratlege vähemalt kolm tegevust või teemat, millega te võiksite tegelda (näiteks raamatuklubi, täiskasvanute kursused, matka- või jalgrattasõidurühmad). Otsige internetist üles teie elukohale lähimad kooskäimiskohad.
Soojendage oma nimekirja abil üles vanad sõprussuhted ja uurige võimalusi luua uusi.
Doseerimine: viige läbi täielik ravi ja vajadusel korrake, kuni olete oma suhtlemise ja kohtamised taastanud.
Toime: korrigeerib piinarikkaid väärarusaamu ja väldib isetäituvaid ennustusi.
Kasulikud kõrvaltoimed: leevendab emotsionaalseid kannatusi.
Üksildus paneb meid inimestesse ettevaatlikult ja kahtlustavalt suhtuma. Tavaliselt paistab meie ebakindlus teistele valjult ja selgesti kätte ning nad hakkavad meie halvast emotsionaalsest aurast eemale hoidma. See masendab meid ja me teeme järelduse, et meie kahtlused ja ettevaatlikkus olidki põhjendatud. Tihtipeale ei märka me tõsiasja, et me enda tegevus tekitab isetäituva ennustuse. Elus on sageli nõnda, et kui me suhtume igasse ettevõtmisse hirmuga, võime esile kutsuda just seda, mida loodame vältida.
Aga mis siis, kui me enesehävituslikud arvamused ja käitumisviisid tunduvad meile endale täiesti põhjendatud? Kuidas siis tuvastada seda käitumist, millega me end kahjustame?
Tõde peitub selles, et kui me omaenda enesehävitusliku käitumise suhtes oleme hetkel sageli pimedad, siis tagantjärele tunneme selle hoopis paremini ära. Näiteks võib meile tunduda igati õigustatud, et hoiame peol omaette, kui need vähesed inimesed, keda me tunneme, on juba hõivatud teise vestlustega. Järgmisel päeval, kui meie sotsiaalne ärevus on vähenenud, saame küllap aru, et me võinuks ju lihtsalt teiste vestlusega ühineda või siis tutvustada ennast vähemalt paarile inimesele, keda me varem ei tundnud.
Veelgi olulisem on, et me kaldume sedasama enesehävituslikku käitumist erinevates situatsioonides kordama ning seetõttu peaks selle äratundmine olema kergem, kui oleme kord selle olemasolust teadlikud. Kui me need kalduvused ära tunneme, saame nende suhtes olla tähelepanelikum ja tegevuse ajal neil sabast kinni saada.
Seega olge valvel.
Mõte oma käitumist korralikult analüüsida võib esialgu tunduda heidutav, ent kui ma palun oma patsientidel mõelda oma suhtlemisele ja avastada vead, mida nad teevad, saavad nad sellega tavaliselt üsna edukalt hakkama. Kui me tunnistame, et mõned me teguviisid ei ole meile kasulikud, peaksime suutma hakata märkama, mida niisugust me ütlesime ja tegime, millel võisid olla soovimatud tagajärjed. Serena näiteks mõistis ruttu, et ta ei küsinud kohtamisele tulnud partneritelt eriti midagi nende endi kohta, säärane hoolimatus võib-olla viiski viimased järeldusele, et ta pole neist huvitatud. Lisaks oli ta ärevus nii suur, et ta kohtumise käigus harva naeratas, lausa naermiseks oli ta kindlasti liialt pinges. Seda taibanud, mõtles ta oma kohtamistele tagasi kohkumuse, kuid mõistmisega.
„Nad pidid tõega arvama, et nende seltskond mulle ei meeldi. Jumaluke, ma olen kohtamisel ikka täiega üks vastik krõhva!“
„Vastik, seda küll!“ nõustusin ma, mille peale Serena naerma puhkes. „Aga sõltub sinust endast, kas sa tahad samamoodi jätkata.“
Serena ennastkahjustav käitumine pole hoopiski ebaharilik. Teised tavalised enesehävitusliku käitumise vormid on kehvade vabanduste najal peokutsest keeldumine, spontaansete kokkusaamiste ärajätmine, kuna te ei ole emotsionaalselt või muul kombel „valmis“, sõpradele ja kolleegidele sünnipäeva- või muude õnnitluste hoolimatu saatmata jätmine, sõbralike nöögete liiga isiklikult võtmine, kaitsva kehakeele kasutamine (näiteks käte hoidmine rinnal vaheliti, käed taskus seismine, rõhutatult oma rahakotis tuhnimine, suure huvi teesklemine olematute tekstisõnumite vastu), nappide või ühesilbiliste vastuste andmine või teistega vesteldes nendega mittearvestamine ja nende surnuksrääkimine, huvipuudus teiste elu ja arvamuste vastu ning esimestele vastutulijatele oma nõrkuste ja kartuste pihtimine.
