sellest mulle varem rääkida. Vaadanuks ta asja Stanley silmade läbi, oleks ta mõistnud, et kui ta võidab kõik mängud, keeldub teiste klubiliikmetega suhtlemast ja vaheaegadel nurgas loeb, siis arvavad teised, et ta on nende suhtes üleolev või koguni põlastab neid, ja ennekõike tunneb nõnda Stanley.
Selleks et luua ja säilitada tihedaid sõprussuhteid ja emotsionaalset lähedust, on oluline mõista inimese vajadusi ja tundeid tema vaatepunktist. Kui need suhtlemismusklid on nõrgad, jääb meile märkamata ülitähtis informatsioon, kuidas teine inimene mõtleb ja tunneb, ning tihtipeale saadab meie püüdeid ebaedu.
Paljud asjaolud, millest üksildus on tingitud, on ajutised ja meil on võimalik suhteliselt lühikese aja jooksul varasem olukord taastada. Näiteks lapsed sõlmivad suvelaagri alguses uusi sõprussuhteid tavaliselt mõne tunni või päevaga, ning inimesed, kes oma suhete tõttu end üksildasena tunnevad, võivad lahkuminekust tegelikult kergendust tunda, asudes taastama kontakte sõprade ja lähedastega, kellega nad olid sideme kaotanud. Veelgi hädavajalikum on üksilduse haavu ravida, kui oleme selle küüsis olnud pikemat aega ja kahtleme, kas suudamegi oma sotsiaalsest ja emotsionaalsest isolatsioonist väljuda. Avagem oma psühholoogiline ravimikapike ja vaadakem, mis ravivõimalused meil on.
Lisaks üksilduse põhjustatud valule ja kannatusele vajavad emotsionaalset esmaabi ka kolm teist psühholoogilist haava. Esiteks tuleb kindlaks teha ja muuta väärarusaamad, mis enesehävituslikku käitumist põhjustavad. Pärast pikaaegset üksildust on neid mustreid võib-olla raske näha, aga need on kindlasti olemas. Teiseks tuleb tugevdada ja arendada oma suhtlemismuskleid, et uute suhete sõlmimine ja olemasolevate süvendamine oleksid edukamad, sisukamad ja rahuldustpakkuvamad. Kolmandaks tuleb minimeerida üksilduse põhjustatud jätkuvat stressi, eriti juhtudel, kus võimalused olemasolevate suhtlussidemete parandamiseks ja uute loomiseks on piiratud.
Järgnevad ravivõtted on toodud selles järjekorras, nagu neid tuleks kasutada. Ravivõte A (negatiivsete arusaamade muutmine) ja B (enesehävituslike käitumismustrite tuvastamine) on eeskätt vajalikud üksilduse põhjustatud väärarusaamade ja sellest sugenevate enesehävituslike käitumismallide korrigeerimiseks. Ravivõtted C (enda asetamine teise inimese vaatepunkti) ja D (emotsionaalsete sidemete tugevdamine) arendavad uute sidemete loomiseks ja olemasolevate süvendamiseks vajalikke suhtlemismuskleid. Ravivõte E (võimaluste loomine sotsiaalsete sidemete tekkimiseks) aitab leida uusi suhtluskanaleid ja ravivõte F (loomade soetamine) tegeleb üksilduse põhjustatud emotsionaalse kannatuse leevendamisega ning sobib eriti inimestele, kelle võimalused oma suhtlussidemeid laiendada või nende kvaliteeti parandada on piiratud (geograafilise isolatsiooni, tervise, liikumispiirangute või muude spetsiifiliste asjaolude tõttu).
Nagu kõiki emotsionaalseid vigastusi, tuleks ka üksilduse põhjustatud haavu ravida nii ruttu kui võimalik. Mida pikemat aega me oma suhtlemismuskleid täiel määral ei tarvita, seda enam need atrofeeruvad ja seda kauem võtab aega, et need taas täielikult toimima hakkaksid. Pealegi vajab igasuguste lihaste taastamine kordamist, harjutamist ja kannatlikkust. Taastamisega kiirustades võime end uuesti vigastada ning meid tabavad tagasilöögid ja pettumus. Ja pidage meeles, et mitte kõiki üksilduse vorme pole võimalik ravida ainult esmaabivõtetega. Peatüki lõpus räägin, millal on soovitav pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole.
Üksilduse tõttu oleme pidevalt valvel, et olla valmis pettumuseks ja tõrjumiseks, mis on kindla peale saabumas. Selle tagajärjel pole meil võimalustki suhtlussidemeid luua ja me käitume viisil, mis teisi eemale tõukab. Selle moonutatud suhtumise muutmiseks ja enesehävitusliku käitumise vältimiseks tuleb teha kolme asja.
Üksildus paneb meie psüühika niipea, kui me kaalume suhtlemise alustamist, otsekohe negatiivseid mõtteid tootma. Meid kutsutakse peole, ja tahtmatult kerkivad sedamaid me kujutlusse pildid, kuidas me tunneme end ebamugavalt, oleme tõrjutud ja pettunud. Meid haarab veendumus, et me ei tunne seal mitte kedagi. Kujutleme end üksi hummuse ja köögivilja-dipikastme kõrval seismas ning teiste tähelepanu häbenemas. Mõte mõne võõraga või, mis veelgi hullem, võõraste grupiga juttu teha ajab meid tõeliselt paanikasse ja me kujutleme vaimusilmas, kuidas iga niisugune katse lõpeb katastroofiga.
Pessimistlike stsenaariumide pähetungimist ei õnnestu tõenäoliselt tõkestada, ent parim viis oma hirmudest ja alati halva eeldamisest jagusaamiseks on sihipäraselt visualiseerida edu stsenaariume, mis oleksid ühtaegu mõistlikud ja realistlikud. Kujutledes mõttes, kuidas me tegevust saadab edu, paneme neid eduvõimaluste tekkides paremini tähele ja suudame ära kasutada. Näiteks võiksime endale aru anda, et peol viibivad inimesed võivad olla sõbralikud, avalad ning rõõmuga valmis meiega tutvuma ja vestlema. Isegi kui me ei tutvu uute inimestega, on ju täiesti võimalik, et veedame vägagi kenasti aega paari sellise inimese seltsis, keda me juba tunneme. Õhtu lõpuks võib koguni tekkida plaan nendega lähitulevikus veelgi kohtuda.
Lionelil tuli üle saada arvamusest, et mitte ükski mängija maleklubis pole temaga suhtlemisest huvitatud („Miks nad peaksid tahtma minuga suhelda? Ma olen kaheksakümneaastane!“). Pärast seda kui Stanley Lionelile ära ütles, oli ta äärmiselt tõrges kellelegi teisele lähenema. Kõige tähtsam ülesanne oli panna ta mõistma, et ka tema ise on selle olukorra tekkimises osaline.
„Lionel, te näete asju liiga negatiivselt,“ seletasin ma talle. „Jah, nad ei ole teid oma seltsi kutsunud, aga teie pole neile selleks ka vähimatki võimalust andnud. Nad ei tea teist mitte midagi, ei teie elust ega te mõtetest ja tunnetest.“
„Nii et teie arvate ka, et sel pole mõtet,“ noogutas Lionel.
„Ei, vastupidi. Ma tahan öelda, et asi pole nii lootusetu, nagu tundub, ja teie saate seda olukorda muuta. Laske neil teid tundma õppida. Ajage nendega pisut juttu, visake natuke nalja, kiruge ilma, küsige, mis nad nädalavahetusel tegid. Püüdke paar nädalat nii käituda ja ma kinnitan teile, et nad on hoopis rohkem valmis teiega läbi käima, isegi Stanley.“
Lionelile ei meeldinud üldsegi mõte maleklubi liikmetega vestlust algatada, aga kui ma tuletasin talle meelde ta sõjaväelist kogemust ja kirjeldasin seda ülesannet kui lahingumissiooni, mis tal tuleb täita, jäi ta lõpuks nõusse. Pärast mõnda nädalat juhuslikke jutuajamisi võttis ta südame rindu ja kutsus ühe klubiliikme kohvi jooma. Mitu nädalat hiljem kohtusid nad õhtusöögil. Rääkisin Lionelile, kuidas ma tema saavutusi imetlen. „Ma tean, kui raske oli avaneda ja vestlema hakata, aga mul on tohutult hea meel, et te seda tegite. Ma olen kindel, et sama on võimalik ka teiste klubiliikmetega. Kes teab,“ lisasin ma, „võib-olla joote ühel päeval isegi Stanleyga koos kohvi.“
„Seda ei juhtu,“ ütles Lionel kohe.
„Jälle see negatiivsus,“ hoiatasin mina.
„Seda lihtsalt ei juhtu,“ kordas Lionel.
„Tõesti?“ küsisin. „Miks siis?“
„Stanley on surnud.“
Lionel jutustas, et Stanley oli surnud kahe nädala eest. Tema surm oli ajendanud teisi klubi liikmeid omavahel rohkem rääkima ja üksteisele lähenema. Nad otsustasid minna kuu lõpus Stanley mälestusteenistusele ja siis läks ka Lionel ühes nendega.
Veel üks väärsuhtumine, millega üksildus meid ahistab, on see, et me kaldume eeldama, nagu suhtuksid teised meisse halvemini, kui nad seda tegelikult teevad. Toby, noor hiljuti töö kaotanud mees, langes masendusse, kui pühad saabusid ja healt sõbralt ei tulnudki kutset iga-aastasele jõulupeole (sõber töötas samas firmas edasi). Toby oli veendunud, et sõber ei taha enam temaga tegemist teha sellepärast, et ta on vallandatud. Ma teadsin, et hiljuti oli muutunud Toby meiliaadress (ta oli
