pole sellest kunagi rääkinud. Aga küllap ta teab.” Rebecka vaatab üles ja püüab Minoo pilgu. „Ainult ma kardan nii õudselt, et kui ta teada saab, ei jaksa ta enam minuga olla. Sa oled esimene inimene, kellele ma seda räägin.”
Minoo üritab mingit arukat vastust välja mõelda. Ta tahaks näidata, et on usaldust väärt, tahab Rebeckat aidata hulga heade nõuannetega ja lubada, et küll kõik laabub. Kuid ta mõistab kohe, et kõige targem on vait olla. Lasta Rebeckal rääkida.
„Kui ma mõtlen, kuidas oli enne, kui ma Gustafiga käima hakkasin, siis paistab see nagu vana mustvalge film. Tema oleks justkui värvid toonud. Ent mul on tunne, nagu mina ise kuuluksin ikka veel sellesse mustvalgesse maailma, ja tema võib sellest iga hetk aru saada. Et ma ei ole… värviline. Kui ta seda näeb, laguneb kõik koost.”
„Aga ta armastab sind. See on ju näha. Võib-olla pead sa lihtsalt selle peale lootma.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
