ei saa… Ma mõtlen… Ma ei tea midagi… Ma ei tea isegi, kes ma olen.”
Äkki jõudis Minoo teadvusse tume vari, mis üle põranda lähemale libises. Ta langetas pilgu ja süsimust kass vahtis talle otsa. Ühe silma asemel haigutas sakilise servaga auk.
Minoo ei oleks tahtnud kassi nähagi. Talle tundus, nagu saaks ta sügelised paljalt sellest, kui silmitseb liiga kaua seda takust kasukat, milles siin-seal ilutsevad karvadeta laigud.
Nicolaus tõmbus eemale, kui kass kirjutuslauale hüppas ja otse üle paberite jalutas.
„Ma ei saa aru, mis sellel elukal viga on,” kurtis ta. „Ta jälitab mind igal pool.”
Kass, kes oli telefoni kõrvale pikali heitnud, keeras pead ja põrnitses oma ainsa silmaga Minood.
„Mida sa sellega mõtled, et sa ei tea, kes sa oled?” küsis Minoo ja vaatas vastikusega kõrvale, kui kassinärakas hakkas oma tokerdanud kasukat lakkuma.
Nicolaus ohkas sügavalt.
„Minu nimi on Nicolaus Elingius. See on kirjas minu töötõendil ja dokumentidel, mis tõestavad, et mu tagasihoidlik eluase on mulle kuulunud ühe aasta.” Ta hääl värises, kui ta jätkas. „Aga ma ei mäleta, et ma oleksin selle ostnud. Ma ei mäleta mitte midagi peale oma majahoidjaelu. Ma ei mäleta oma ema ega isa. Ma ei mäleta, keda ma olen armastanud või vihanud, ei mäleta, kas mul on olnud poegi või tütreid… Ei mäleta, kus ma olen elanud… Ei mäleta, kuidas ma siia olen sattunud…”
Ta vajus laua taga kokku, pea käte vahel, ja pomises mõned vanaaegsed fraasid, mida Minoo suutis hädavaevu mõista.
„Aga üht asja sa ju tead: et sa oled meie saatja,” ütles ta ettevaatlikult.
Siis tõstis Nicolaus pea ja vaatas talle lõpmatult kurva pilguga otsa.
„Ma olen selle privileegi minetanud. Ma olin koolimajas, kui Elias eluga hüvasti jättis. Ja siiski ei suutnud ma kohutavat õnnetust ära hoida.”
„Sa ei teadnud…”
„Kulla laps,” katkestas Nicolaus teda, „kas sina paluksid ühe pimeda teist pimedat juhtima?”
Iga kord, kui Minoo on pärast seda Nicolaust näinud, on mees paistnud üha enam segaduses olevat. Kord seisis ta koridoris ja põrnitses pingsalt otsekui hüpnoosi all ühte lampi, samal ajal kui õpilased tema selja taga naersid. Nüüd pole teda mitu päeva näha olnud.
Rebecka tuleb lava äärde ja hiivab end nõtkelt üles. Nad koguvad üheskoos klotsid kokku ja panevad kasti tagasi.
„Minu arust on vale, et meid kõiki siin ei ole,” ütleb Rebecka.
Ta on seda viimastel nädalatel mitu korda öelnud. Minoo laseb viimasel klotsil kasti kukkuda. Rebecka on püüdnud kõiki parki kokku kutsuda, kuid Minoo on ainus, kes on huvi üles näidanud.
„Küll nad lõpuks aru saavad,” lausub ta.
„Mis neid peaks aru saama panema?” küsib Rebecka ja ta hääl kõlab peaaegu kurjalt. „Kas veel keegi peaks surma saama? Kas Eliasest ei piisanud?”
Minoo soovib, et Rebecka ei oleks seda nime nimetanud. Just nimi kutsub alati esile pildi, mida ta on tahtnud kõigest väest unustada: kahvatu nägu, lõhkilõigatud käsivars, veri põrandal ja seinaplaatidel.
„Aga mida me õieti teha saaksime?” küsib Minoo ja üritab mälupilti kustutada. „Ma mõtlen, et… Meile antakse teada, et me peame võitlema kurjuse vastu ja päästma maailma hukatusest. Ja siis – vaikus. Me oleksime ju võinud vähemalt mingi ülesande saada?”
„Aga selles asi ongi,” ütleb Rebecka. „See ongi meie ülesanne. See, mida me praegu teeme. Me peame üksteist tundma õppima. Ja me peame oma jõudu treenima. Ida ju ütles seda. Tähendab, siis, kui ta polnud Ida.”
„Me teame, et vähemalt Anna-Karin „treenib”,” ütleb Minoo.
„Ma pean suutma teda veenda, et see on ohtlik. Ma pean proovima temaga veel korra rääkida,” ütleb Rebecka ja hõõrub uuesti otsaesist.
„Kuidas sul on?” küsib Minoo.
„Pole hullu. Nüüd jaksan ma rohkem. Varem suutsin ma seda ainult paar minutit teha, enne kui pea valutama hakkas. Ja nüüd läheb valu palju kiiremini üle ka.”
Minoo tõmbab jope tihedamalt ümber. Õhk on karge ja niiske ning külm tungib naha alla.
„Üks asi on veel juhtunud,” teatab Rebecka.
Ta võtab kastist ühe klotsi uuesti välja ja paneb selle nende vahele.
„Ma ei tea, kas ma praegu jälle suudan,” ütleb ta.
Rebecka silmad tõmbuvad pingutusest kissi. Minoo vaatab klotsi ja mõtleb, mis sellega juhtuma peaks. See ei liigu paigast ja ta jõuab just mõelda, et Rebecka peab küll olema väga väsinud.
Siis ta näeb. Kõigepealt ei mõista ta õieti. Suitsujoom on nii õrn, et nõrk tuulevinu puhub selle laiali. Kuid siis tuleb suitsu juurde ja klotsi üks nurk lahvatab põlema.
Rebecka vaatab talle otsa ja Minoo kardab viivuks, et teda pannakse ka kogemata põlema. Ta peab maha suruma soovi käed näo ette tõsta.
„Täitsa ogar, kas pole?” küsib Rebecka vaikselt.
Minoo on sunnitud nõustuma. Väiksel leegil on algul sinised servad, kuid see kasvab kiiresti helekollaseks tuleks. Nüüd neelab see juba kaht klotsi külge. Rebecka kummardub ja puhub leegi ära.
„Millal see algas?” küsib Minoo.
„Eile. Laua peal oli küünal ja mul tekkis mõte, et prooviks selle ära kustutada. See polnud eriti raske. Nagu oleks… leegi ära näpistanud. Ja siis proovisin ma seda uuesti süüdata. Pärast oli mul sajandi peavalu. Gustaf hakkas juba muretsema.”
„Ega ta ometi ei näinud…”
„Ei, muidugi mitte,” ütleb Rebecka. Tema pilk on kuskil eemal. Ta tõmbab käed jopevarrukasse. „Varsti on juba võimatu Gustafile mitte rääkida. See on nii suur asi.”
„Sa ei tohi talle midagi öelda!”
Minoo hääl kõlab kiledalt. Ta ei tahtnud karjuda. Kuid Rebecka sõnad tekitavad temas paanikat. Kas ta ei mäleta siis? Ärge usaldage kedagi teist… Isegi oma armastatut mitte.
„Ma tean,” vastab Rebecka.
Ta on mõnda aega vait.
„Meil on veel palju asju, millest me ei räägi,” ütleb ta seejärel.
Minoo mõistab, et käes on üks neist otsustavatest hetkedest, kui kaks inimest võivad tõeliselt lähedaseks saada.
„Minu kohta on ju nii palju kuulujutte liikunud,” jätkab Rebecka.
Minoo kõhkleb, teadmata, kas tunnistada üles, et ta on kõik viimased kooliaastad Rebecka kohta jutte kuulnud. Ta on üks neist tüdrukutest, kellel olevat olnud söömishäired.
„Oli see tõsi?” küsib ta.
„Oli
