seal… kristalli?”
Ema ei taba ta hääles sarkasmi.
„Jah, ja eeterlikke õlisid ja üldse igasugu vidinaid. Ennustavad vist ka käe pealt. Omanik on keegi Kirke Kuukiir.”
„Kirke Kuukiir? Jah, ega see ei kõlagi nagu varjunimi.”
Ema naerab ja valab kraanikausi kõrval seisvasse kohvimasinasse vett. Kui masin hakkab podisema, ringutab ta ja haigutab.
„Nicke helistas, kui sa duši all olid. Öösel olevat linnas ikka elu keenud,” ütleb ta ja asub saia lõikama.
„Mida tähendab „elu keenud” Engelsforsi mõttes?”
„Götvändarenis oli tekkinud suur kaklus ja igal pool mujal oli ka purjus inimeste lööminguid. Nicke ütles, et ta pole elu sees midagi sellist näinud. Pidi just ära tulema hakkama, kui helistati, et keegi naine oli ennast Riddarhyttanis maja katuseräästasse üles poonud, just sealsamas, kust algklasside lapsed kooli lähevad. Ta sõidabki nüüd sinna ega jõua vist veel mitu tundi koju.”
„Jumal, kui kahju, et ma teda ei näe. See rikub nüüd küll kogu päeva ära,” ütleb Vanessa.
Ta kahetseb oma sõnu kohe, kui näeb ema kurba näoilmet.
„Oh issand, Vanessa. Kaua sa veel niimoodi viitsid? Nicke on Melvini isa. Sa pead temaga leppima.”
„Ma lepin temaga, kui tema lepib minuga.”
„Kuule, kasva õige suureks.”
Must südametunnistus, mis Vanessat veel hetk tagasi piinas, on kadunud. Ta peab hambad kokku suruma, et mitte emale vastu karjuda.
Ema oli Nickega ainult mõne kuu kohtamas käinud, kui titeootele jäi ja õnnelikult teadustas, et Vanessa saab õe või venna. Salamisi oli Vanessa lootnud, et Nicke üritab vastutusest kõrvale hiilida. Aga võta näpust, ta tahtis isaks saada ja nad kolisid just sünnituse ajaks kokku.
Melvinit on ta lihtsalt sunnitud armastama, kuigi alguses oli vähe nõme, kui titt öösiti huilgas, kuid Nicket on ta esimesest silmapilgust peale vihanud. Mees ei tee vähimatki pingutust, et tema vastu kena olla – ainult tema peab kogu aeg olukorraga kohanema. Ja ema ei näe seda. Ta on pime kõikide Nicke halbade külgede suhtes ning laseb mehel käskida ja kamandada.
„Kasva ise suureks,” pressib Vanessa läbi hammaste ja tormab esikusse.
„Minuga sa niimoodi ei räägi!” ütleb ema ja järgneb talle.
Vanessa virutab korteriukse ta nina ees kinni.
„Kas sa öösel lehmasid kuulsid?” küsib vanaisa, kui koos emaga pärast hommikust lüpsi kööki tuleb.
„Mis asja?” küsib Anna-Karin, suu juustusaia täis.
„Seisid ja ammusid laudas, nagu oleks lolliks läinud,” kraaksub ema. Tema hääl on küll tagasi, aga mitte veel päriselt taastunud. „Nende pärast ei saanud ma silmatäitki magada. Muidugi, ega ma selja pärast niikuinii ei saa.”
„Ma vist magasin väga raskelt,” pomiseb Anna-Karin.
„Ah nii?” imestab vanaisa. „Näed muidu kaunis väsinud välja.”
„Loodetavasti ei jää sa samasse külmetusse kui mina,” ütleb ema ja süütab sigareti.
Vanaisa tuleb laua juurde ja paneb käe Anna-Karini laubale.
„Palavikku sul vähemalt ei ole.”
Endine Anna-Karin oleks heameelega haiget teeselnud. Jäänud oma toa turvalistesse piiridesse. Nüüd on kõik teisiti. Esimest korda elus ootab ta kooliminekut.
„Mul on kõik hästi,” ütleb ta.
Vanaisa patsutab teda õlale, üsna tugevasti, see on tema viis kallistada.
„See verine kuu hoidis lehmad ärkvel. Ehk see segas ka sinu unenägusid.”
„Verine kuu?” turtsatab ema. „Sina ja su hookuspookused. Mina küll mingit verist kuud ei näinud.”
Anna-Karin piidleb vanaisa. Ta lausa põleb soovist jutustada talle kõigest fantastilisest, mis on toimumas, kuidas ta elu parasjagu muutub. Ent ta ei tohi hoiatust unustada. Ära usalda kedagi.
Kui Anna-Karin oma tuppa läheb, astub ta peegli ette.
Ta teab, et ta pole just kaunitar. Aga tal on ilusad silmad. Need on suured ja ebatavaliselt rohelised. Ja suu on kauni kujuga, eriti kui ta naeratab. Ta katsetab peegli ees. Hambad on valged ja ühtlased. Asi seegi.
Ta võtab tavalise rinnahoidja, mitte selle, mis rinnad optiliselt väiksemaks teeb. Ta meenutab endale, et enamik tüdrukuid tahab ju suuremaid rindu.
Aga kui ta teksapükste nööbi kinni paneb, kaob pind taas jalge alt. Tal on kindla peale kõige ilgemad rasvavoldid terves koolis. Ta valib mitu numbrit suurema T-särgi ja sikutab dressipluusi sellele peale. Nüüd tunneb ta end taas turvaliselt.
Anna-Karin naeratab prooviks peeglile. Nüüdsest peale kavatseb ta tihemini naeratada.
Minoo läheneb koolile, samal ajal kui üks koolibussidest peatub susinal värava ees. Eemalt näeb ta välja valguvate õpilaste seas Anna-Karinit.
Nende pilgud kohtuvad hetkeks. Anna-Karin naeratab, nii kiiresti, et Minoo oleks võinud seda vabalt ka ette kujutada, ja vaatab seejärel taas maha. Nägu on juusteloori taha peidetud.
„Minoo!” hüüab Rebecka, kes tema poole kõnnib.
Uskumatu, et nad läksid lahku vaid mõne tunni eest. Ja veel millises seisus.
„Me ei pidanud ju välja näitama, et me üksteist tunneme,” ütleb Minoo vaikselt, kui nad kohtuvad.
„Me käime ometi ühes klassis.”
„Aga kas me ainult seetõttu suhtleksime?”
Rebecka heidab talle imeliku pilgu ja Minoo mõistab, et käitub nagu idioot.
„Anna andeks. Ma läksin liiale,” ütleb ta, kui nad koos edasi astuvad. „Kõik on lihtsalt nii imelik.”
„Ma tean, ema ütles, et öösel oli kiirabi pungil rahvast täis olnud. Palju haigeid asju oli juhtunud. Kas su isa on midagi kuulnud? Lehest, ma mõtlen.”
„Ta oli juba läinud, kui ma ärkasin. Või tegin, nagu ärkaksin.”
„Sa ei ole ka üldse maganud?”
Minoo raputab pead. Ta kavatseb juba rääkima hakata, kuidas ta koju jõudes kohe keemiaõpiku pihku krabas, kuid saab veel õigel ajal sõnasabast kinni.
„Kõige imelikum on see, et mõned patsientidest ütlesid ka, et kuu oli olnud punane,” jätkab Rebecka ja peatub täpselt kooli väravas, „aga kui ema ja teised ta töö juurest vaatasid, siis ei näinud seda keegi. Ja kui me täna hommikul koos kuud vaatasime, oli see minu silmis endiselt punane, aga ema silmis mitte.”
„Nii et kõik ei näinudki seda?” küsib Minoo.
„Tundub
