style="font-size:15px;"> „Kui kurjus võidab, neelavad leegid kogu maailma,” ütleb Ida. „Te ei tohi kõhelda. Kurjus on lähemal, kui te arvate. See otsib teid. Te peate oma võimeid treenima, üheskoos tugevamaks saama. Te vajate üksteist.”
Rebecka kuuleks nagu metsast sosinat. Justkui heakskiitu nähtamatutelt olenditelt nende ümber. Järgmisel hetkel vaatab Ida talle otse silma, Rebecka pähe tulvab hääl, soe ja armastav sosin.
Sa pead neid juhtima, Rebecka. Neile ei meeldi see, kuid nad vajavad sind. Sinu ülesanne on tugevdada teievahelist sidet. Kuid see on meie saladus, et ma sulle selle ülesande annan. Kas mõistad?
Rebeckal jääb üle ainult noogutada. Ida läkitab talle heakskiitva pilgu ja pöördub teiste poole.
„Usaldage üksteist. Usaldage Nicolaust. Üsna pea meenub talle rohkem ja ta saab teile abiks olla,” ütleb ta valjusti.
Ida vaatab murelikult Nicolaust. Mehe jääsinised silmad läigivad.
„Ärge usaldage kedagi teist,” jätkab Ida. „Ei oma vanemaid ega õdesid-vendi. Sõpru ka mitte. Isegi oma armastatut mitte. Ja pidage meeles: ring on vastus.”
Ida vajub kokku ja Minoo jookseb tema juurde. Rebecka ja teised järgnevad talle. Nad kogunevad Ida ümber.
„Kes sa oled?” küsib Minoo.
„Ma olen teie. Teie olete mina. Me oleme üks. Ring on vastus.”
„Mis kurjuse vastu me võitlema peame?”
Vastust ei tule. Silmalaud värelevad, kui võõras Ida kehast lahkub. Keha tardub paigale. Õhus on õrn suitsuhõng.
„Kas ta… on ta surnud?” küsib Vanessa.
Minoo paneb sõrmed ettevaatlikult Ida unearterile.
„Ta on elus.”
„Nii et see on siis võimalik,” ütleb Nicolaus. „Teie oletegi Väljavalitu. Kõik üheskoos.”
Rebecka silmitseb teisi. Kuus inimest, keda ei ühenda miski, on saanud osaks millestki suurest ja seletamatust. Ühtäkki tundub täiesti loomulik, et nad on siin kõik koos. Nagu oleks see alati pidanud nii olema.
Ida teeb silmad lahti ja vaatab neile otsa.
„Kuidas sa ennast tunned?” küsib Rebecka murelikult.
„Kui te mul nüüd ära minna ei lase, hakkan ma karjuma,” vastab Ida.
Kõik nad ei mahtunud Nicolause vanasse sinepikollasesse Fiati. Kuna Rebeckal ja Minool on kõige lühem kodutee, pakkusid nad end jala minema.
Nüüd piidleb Minoo Rebeckat. Kumbki neist pole Kivimurrust lahkumisest saadik musta ega valget öelnud. Vaikus hakkab rusuvaks muutuma.
Kui Minoo seda nüüd endale ette ei kujuta. Mõnikord on raske fantaasia ja tegelikkuse vahele piiri tõmmata. Väikesed, peaaegu märkamatud signaalid võimenduvad ta peas nii kergesti.
Koolis ei karda ta kunagi kätt tõsta, sest seal ta teab, millest räägib. Aga nüüd, sellise kena ja populaarse tüdrukuga nagu Rebecka kahekesi olles jääb ta lihtsalt vait.
Ei tohiks ju olla raske leida kõneainet, kui öiseid sündmusi silmas pidada. Kuid mida kauem ta sõnu otsib, seda rohkem ummikusse ta satub. Kõik kõlab nii tobedalt, üle mõistuse lamedalt. Kuidas need oskavad, kes pidevalt räägivad, tundmata hetkegi muret sellepärast, et suurem osa nende jutust on täiesti mõttetu?
„Loodame, et me ühtki tuttavat ei kohta,” ütleb Rebecka.
Minoo noogutab, tundes kergendust, et vaikus sai lõhutud.
„Jah, seda küll. Vedas, et nädalavahetus ei ole. Mitte et siis just teab kui palju rahvast väljas oleks, aga oht oleks siiski suurem. Nüüd peaks üsna rahulik olema, on ju väga varajane hommik ja enamik vast magab alles. Ehk ainult mõni on koeraga väljas…”
Minoo tahaks endale virutada. See on nii tema moodi. Kõigepealt ei saa ta sõnagi suust, kaaludes ükshaaval iga silpi. Järgmisel hetkel kaob filter üleüldse ära ja iga mõte, mis ajju jõuab, lekib kohe ka välja.
„Küllap vist,” ütleb Rebecka naeratades.
Nad jõuavad maantee äärde. Minoo vaatab hoolega, et veoautosid ei tule, enne kui üle tee läheb.
„Kas sa tundsid Eliast?” küsib Rebecka.
„Ei. Üldse ei tundnud. Aga sina?”
„Ei. Aga näib, nagu oleksin tundnud…”
Rebecka peatub ja pöördub Minoo poole. Tema pikad punakasblondid juuksed kaarduvad pehmelt näo ümber. Silmad on halli- ja sinisekirjud. Näojooned ja nahk on nii täiuslikud, et ta näib olevat fotošopitud. Peaaegu võimatu on temalt pilku pöörata.
„Ma ei tea, kuidas ma peaksin seda seletama,” jätkab Rebecka. „Aga poleks mingit vahet, kui me oleksime enne praegust hetke parimad sõbrad olnud. Me poleks ikkagi üksteist niimoodi tundnud, nagu me nüüd tundma õpime. Saad aru, mida ma mõtlen? Et meie kokkukuulumise viisil pole midagi pistmist sellega, kes me enne tänast ööd olime.”
Minoo kõhkleb. Osaliselt ta mõistab, mida Rebecka silmas peab. See öö on olnud pehmelt öeldes veider kogemus. Ent Minool ei ole uut, müstilist võimet, mis paneb asju liikuma või inimesi tõtt rääkima. Ta ei tunne end üldse eriti teistmoodi.
„Ah, ma niisama lobisen,” ütleb Rebecka ja rehmab käega.
Nad astuvad edasi.
„Huvitav, mis jõud Eliasel oli,” mõtiskleb Minoo, kui vaikus hakkab jälle rusuvaks muutuma.
„Ehk tal veel ei olnudki. Ei sina, Linnéa ega Ida pole ju midagi erilist peale unenägude märganud.”
„Nii et sinu arust ei paistnud Ida täna üldse iseäralik?” küsib Minoo.
Kui ta neid sõnu kuuleb, tunduvad need talle teravad, kuigi ta üldse ei mõelnud nii. Aga Rebecka kihistab ainult naerda.
„Ausalt öeldes olen ma sinu peale natuke kade,” ütleb Minoo. „Ma olen alati endale supervõimeid igatsenud.”
„Aga sinu supervõime ongi võib-olla su aju,” vastab Rebecka. „Sa oled ju nii jube tark. Võib-olla meil sind sellepärast vaja ongi.”
„Nii et sina oskad asju läbi õhu lennutada… ja mina oskan… mõelda?”
Rebecka naerab. See ei ole sugugi pahatahtlik naer. Minoo on tõenäoliselt nalja teinud, ise seda teadmata. Paljutõotav, sest ta pole kunagi suutnud inimesi naerma ajada, isegi kui ta püüab.
„Ma mõtlen, et kusagil peaksid ju olema vastused meie küsimustele. Ja kui keegi need leiab, siis oled see sina. Me ei saa jääda ootama, et Nicolause mälu taastuks. Me peame ise otsima,” räägib Rebecka. „Pealegi võivad teil Linnéaga olla võimed, millest te ise veel midagi ei tea. Minu omad ilmnesid ju väga ootamatult.”
Rebecka jutt on tegelikult igati loogiline. Peaks vaid kannatust varuma. Ja kui tema harjumuspärasest tuupurirollist oleks midagi kasu, siis…
Siis
