Ma nägin seda! Ja teie kõik nägite, kuradi haiged silmakirjatsejad!”
Aula tagumisest otsast, kus istuvad mõned põhivoolust kõrvale hoidvad ja tõrjutud õpilased, kostab heakskiitvaid hüüdeid.
Ida kallutab end mikrofoni poole.
„Mul on väga kahju, et Eliast kiusati,” ütleb ta ebatavaliselt kiledal häälel. „Kuid see lugu ei ole tõsi.”
Kõik toimub nii kiiresti, et keegi ei jõua reageeridagi. Äkitselt on Linnéa laval ja suundub Ida poole, kes laseb kõnepuldist lahti ja hakkab taganema.
„Linnéa!” hüüab direktor, paanika hääles.
Ja Rebecka mõtleb, et kohe juhtub midagi kohutavat. See tuleb ära hoida. See tuleb kohemaid ära hoida.
Järgmisel hetkel kostab laest nagisev heli. Metalltala, mille külge on kinnitatud lava prožektorid, hakkab värisema. Seejärel kukub see kõnepuldile otsa, maandudes raske mürtsuga Linnéa ja Ida vahel põrandal. Purunevatest valgustitest lendab klaasikilde.
Kõlarisüsteem undab ja kõik suruvad käsi kõrvadele, kuni turvamehel õnnestub stepsel välja tõmmata. Siis tekib vaikus. Hauavaikus. Käed langevad taas alla. Keegi ei ütle midagi.
Linnéa ja Ida põrnitsevad teineteist. Liikumatult. Lõpuks Ida kaotab selle hääletu võitluse. Ta jookseb lavalt alla ja otsib kaitset esimestes pingiridades oma sõprade hulgas.
Sumin võtab taas maad. Direktor tahab Linnéale midagi öelda, kuid too astub lavalt alla ja jookseb ukse poole.
Rebecka vaatab tolmu, mis endiselt õhus hõljub. Valgustite kilde, mis põrandal vedelevad.
Mina tegin seda.
Mõte on täiesti pöörane, kuid pole vähimatki kahtlust. Tema pani selle juhtuma. See on võimatu, aga siiski see juhtus. Juhtus kõigi nähes.
„Nüüd rahuneme maha,” hüüab direktor lavalt. „Esimesed read lähevad kõigepealt välja. Siis kõik ülejäänud. Koguneme koolihoovi.”
Rebecka ei saa silmi metalltalalt. Ta ei ole kunagi üleloomulikkusse uskunud. Pole kunagi suutnud tondilugusid ega horoskoope tõsiselt võtta.
Nüüd ei ole asi enam uskumises. Ta teab.
Anna-Karin lahkub aulast viimaste hulgas. Ta istus kõige taga, kõige kaugemal, et keegi teda tähele ei paneks. Täna tundus see eriti oluline, sest ta oli otsustanud Pipra koju jätta. Või õigemini oli Pipar ise selle otsuse teinud. Kui ta tahtis kassikest sülle võtta, oli too diivani alla lidunud ja kössitas seal, kuni tüdrukul oli viimane aeg bussi peale minna.
See haavas ja hirmutas teda.
Anna-Karin on alati loomadega hästi hakkama saanud. Nad armastavad teda. Nii on alati olnud.
Kuid nüüd on kogu elu kiivas. Ta mõtleb Piprale. Ema häälele, mis ühtäkki kadus ega ole senimaani tagasi tulnud. Imelike unede peale ja et kahel hommikul järjest on tal juustes suitsulõhn olnud. Kaos laval on kuidagiviisi selle kõigega seotud.
Ta liigub automaatselt trepist alla ja välja koolihoovi. Läbi väikese pilu rahvasummas näeb ta kooli majahoidjat lipuvarda poole kõndimas. Taustal vilksatab direktor. Tema nägu on pinges.
Lipp kerkib aeglaselt masti ja seejärel uuesti allapoole, peatudes kahe kolmandiku peal. Sinna jääb see lõdvalt rippu.
Nad seisavad mõne minuti üheskoos, oskamata õieti midagi peale hakata. Mõned puhkevad uuesti nutma, aga pärast aulas toimunud vahejuhtumit tundub see natuke leige. Direktor ütleb midagi ning lipumastile kõige lähemal seisvad õpilased hakkavad laiali valguma ja suunduvad koolimaja poole. Klassis ootavad ees vestlused õpetajate ja psühholoogidega. „Kui midagi niisugust juhtub, on väga oluline pöörata tähelepanu kõikidele tunnetele,” oli direktor oma kõnes öelnud. Justkui saaks ebameeldivaid tundeid sama kergesti minema pühkida nagu prahti koolihoovist.
Anna-Karin vaatab lippu.
Vaene Elias, mõtleb ta. Aga tal oli siiski vähemalt endasuguseid sõpru.
Anna-Karin ei ole kunagi ühessegi sõpruskonda kuulunud. Talle pole kunagi meeldinud mingi eriline muusikastiil, tal pole kunagi olnud erilist oma stiili. Tema juures ei ole üldse mitte midagi erilist.
„See kuradi Linnéa-eit…”
Paremalt kostev hääl on liigagi tuttav. Anna-Karin vaatab sinnapoole ja näeb Erik Forslundi. Tema kõrval seisavad Kevin Månsson ja Robin Zetterqvist. Needsamad, kes tol korral Eliasele kääridega kallale olid läinud. Need, kelle Linnéa just kogu kooli ees paljastas.
„Sellele lesbile me veel näitame,” sisistab Robin.
Teised noogutavad. Anna-Karin tunneb äkitselt viha soontesse tulvavat. Ta põrnitseb neid, kuni Erik Forslund teda märkab. Anna-Karin mõtleb, et ta vaatab Erikule otsa esimest korda pärast algklasse. Siis ei olnud ta veel õppinud käima, silmad maas, ei teadnud, et nii on võimalik eluga toime tulla.
„Mida kuradit sa vahid, higitiss?” nähvab poiss.
Anna-Karinil on tunne, nagu valguks temasse kõikide nende aastate viha. Kuid nüüd ei pööra ta seda iseenda vastu. Ta ei ole iseenda peale pahane, et ta on nii kole ja õnnetu ja kohmakas ja paks ja vastik ja hale. Ta on hoopis Eriku peale vihane. Ta vihkab teda. See on hea tunne. See pulbitseb kehas nagu hape.
LASE PÜKSI!
Ja ta näeb Eriku silmadest, kui see juhtub. Pilgus muutub miski. Poisi teksadele tekib suur tume plekk.
Erik vaatab paanikas ringi. Veel pole keegi juhtunut märganud. Veel on aega oma nahk päästa.
Ja parajasti siis saabub Ida, tema kannul Julia ja Felicia. Ida, keda on just terve kooli ees alandatud ja kellel nüüd avaneb võimalus tähelepanu kellelegi teisele suunata. Ta vaatab Erikut. Pilk eksleb korraks allapoole ja siis tagasi Eriku näole. Tüdruk ei suuda naeratust tagasi hoida.
„Oh sa kullakene, mis sul juhtus? Ka sa pissisid püksi?” prahvatab ta häälega, milles peaks peegelduma kaastunne. Ta ütleb seda just nii valjusti, et kõik tema läheduses ümber pööravad. Ja seejärel kõik nende läheduses ja kõik omakorda nende läheduses. Kõik hakkavad naerma. Vabastavat naeru, mida oligi sel hetkel kõige rohkem tarvis.
„Tohoo kurat!” kostab kellegi hääl.
Anna-Karin talletab endasse iga silmapilgu hetkest, mil üks tema kõige salajasematest unistustest teoks saab. Erik vaatab meeleheites Robinit ja Kevinit, kuid need üksnes irvitavad teistega võidu. Segaduses heidab ta uuesti pilgu Anna-Karinile.
„Kuse-Erik,” ütleb tüdruk rahulikult.
Erik jookseb. Iga sammuga kostab kingadest lirtsumist. Anna-Karin vaatab talle järele, võidujoovastus tuure kogumas. Otsekui hakkaksid õige pea laulma tuhat inglikoori.
Kogu elu on ta kuulanud vanaisa lugusid kummitustest ja üleloomulikest nähtustest. Nõiavitstest, laplaste joigumisest ja vanamehest, kes oskas verejooksu sulgeda. Miks ei võiks samasugune asi tema endaga juhtuda? Kes oleks rohkem võlujõudu väärt kui tema, Anna-Karin Nieminen? Pidev kiusualune? Kas see poleks lõppude lõpuks õiglane?
Vanessa võtab aeglaselt riided seljast,
