kurbust ja hirmu, mida ta just unes oli tundnud.
Esikusse jõudes märkab ta, et kell on alles kuus. Ainsad helid, mis kostavad, on ema nõrk norskamine magamistoa kinnise ukse taga ning külmkapi mürin ja klõbin. Vendade toas valitseb vaikus. Rebecka sõlmib tennisepaelad kinni, võtab nagist halli dressipluusi ja lahkub korterist.
Juba trepist alla joostes tunneb ta, kuidas endorfiinid kehasse tulvavad. Tänaval valdab teda lausa pulbitsev rõõm. Jälle on ilus ilm. Päike heidab sõbralikke kiiri üle kvartali igavate kolmekorruseliste tellismajade.
Rebecka võtab dressipluusi taskust päevinäinud MP3-mängija ja paneb kõrvaklapid pähe.
Ta jookseb tänava lõpuni ja pöörab seal vasakule. Lisab kiirust.
Oma keha armastab ta tõeliselt ainult joostes – kui tunneb verd läbi keha tulvamas. Keha muutub otsekui masinaks, mis põletab kaloreid ja hapnikku.
Ta sooviks, et suudaks oma keha näha nii, nagu Gustaf väidab end seda nägevat. Kuid tema silmis tunduvad kõik siledad pinnad nagu kõverpeeglis. Kõik algas kuuendas klassis, kui ta pidi koos mõne sõbrannaga dieeti pidama. Teised loobusid juba mõne päeva pärast, kuid Rebecka märkas, et see sobis talle. Liigagi hästi. Pärast seda ei ole kulunud päevagi, kui ta ei mõtleks sellele, mida ta sööb ja kui palju treenib. Mitu korda päeva jooksul liidab ta numbrid peas kokku: napp hommikusöök, napp lõuna, natuke tugevam õhtusöök ja eriti pikk jooksuring – mitu kalorit see teeb?
Üheksanda klassi sügisel oli asi kõige hullem. Siis sõi ta eriti vähe ja oskas seda ka eriti hästi varjata. Nädalavahetustel vitsutas ta mõnikord kommi ja kartulikrõpsu, et ema ja isa midagi kahtlustama ei hakkaks. Vastukaaluks sõi ta järgmise nädala jooksul veelgi vähem. Ühel sellisel nädalal minestas ta kehalises ära ja õpetaja saatis ta kooli medõe juurde, kus ta pooleldi tunnistas üles, et oli söömisega natuke „hooletu” olnud. Aga ainult paaril viimasel nädalal. Ausõna. Ja medõde uskus teda. Rebecka oli ju nii mõistlik tüdruk, üldse mitte selline, kellel võiksid söömishäired olla, arvas ta.
Kevadsemestril muutus olukord pisut paremaks. Ja seejärel kohtus ta Gustafiga. Nüüd ta ennast enam ei näljuta, aga mõte ei ole kusagile kadunud. Isegi kui koletis tema sees on enamasti taltsas, on see siiski kogu aeg olemas, sosistav, ootel.
Ridamajad kasvavad üle eramajadeks. Tema ees kõrgub Olssoni mägi, kus tehakse igal aastal maituld. Ta spurdib mööda järsku mäekülge üles. Tippu jõudes aeglustab ta sammu ja jääb seisma.
Süda peksab rinnus. Nägu kuumab. Äkitselt tundub, nagu kõmiseks muusika kõrvus. Ta võtab kõrvaklapid ära.
All voolab mööda kanal. Ja selle teisel kaldal on kirik. Surnuaed. Ja pastoraat. Kus elas Elias.
Kus on tema tühi tuba. Kus ema ja isa on kaotanud poja.
Aknast välja vaadates hakkavad nad nägema tema hauaplatsi, turgatab Rebeckale pähe.
Äkki märkab ta, et nutab. Kui kaua ta juba nutnud on?
Ta ei tundnud Eliast ega naudi teise inimese õnnetust nagu Ida Holmström oma sõpradega. Siiski on lein nagu suur kivi rinnus. Sest juhtunu oli täiesti mõttetu. Sest võib-olla oleks Elias õnnelikukski saanud, kui ta oleks veel natukene vastu pidanud. Ja veel millegi muu pärast, mida ta ei oska sõnadesse panna.
Ta kuivatab pluusikäisega silmi ja pöörab ümber.
Mäejalamil seisab keegi, käed ratta lenkstangil. Tal on seljas must kapuutsiga dressipluus, üsna samasugune pluus nagu Rebeckal endalgi, kapuuts on peas. Nägu Rebecka ei näe, kuid ta teab, et too teine vaatab täpselt talle otsa.
Tundub mööduvat terve igavik, enne kui musta rõivastatud kogu ratta selga hüppab ja minema sõidab. Rebecka viivitab veel mõne minuti, enne kui ümber pöörab ja jooksuga koduteele asub.
Kui Rebecka koju jõuab, on Alma ja Moa hakanud oma voodites rahutult vähkrema. Kell saab kohe seitse, ja Rebecka asub hommikusööki lauale panema, vaikselt, et mitte äratada ema, kes jõudis haigla öövahetusest koju alles varasel hommikutunnil.
Rebecka tõstab lauale piima, helbed, saia ja magusa või. Pärast seda, kui isa hakkas nädala sees Köpingis tööl käima, on niisuguseid hommikuid juurde tulnud, kus ta peab aitama Antonit ja Oskarit kooli ning Almat ja Moat lasteaeda saata. Enamasti kõik laabub. Mõnikord tunneb ta ennast Tuhkatriinuna, enne kaunitariks muutumist. Kuid praegusel hetkel, kui musta kapuutsiga kuju teadvusest kaduda ei taha, on mõnus teha midagi argist.
Rebecka läheb vendade tuppa. Oskar kirtsutab nina ja nohiseb pahaselt, kui esikuvalgus talle voodisse paistab. Ta on just kaksteist saanud ning suvega pikemaks veninud ja kõhnemaks jäänud. Kuigi nägu on endiselt lapselik, kujutab Rebecka juba ette, kuidas poiss täiskasvanuna välja näeb. Anton, kes on ainult aasta noorem, on üsna samasugune. Ent kui nad niiviisi oma voodites magavad, näevad nad välja endiselt väikesed. Abitud.
Rebecka läheb akna juurde ja teeb ribakardinad lahti.
Võib leida tuhat põhjust, miks see musta dressipluusiga inimene seal mäejalamil seisis, tuhat põhjust, mille hulka ei kuulu Rebecka jälitamine. Rebecka ei usu neist ühtegi.
„Oled sa kindel, et lähed täna kooli?” küsib isa hommikusöögilauas.
Nad söövad Minooga kahekesi, sest ema on haiglas. Riigiraadiost kostavad välisuudised. Ema ei jaksa kunagi hommikuti raadiot kuulata, nii et isa kasutab juhust, kui teda kodus ei ole.
„Mida kauem ma ootan, seda raskemaks läheb.”
Isa noogutab mõistmise märgiks, kuid tegelikult ei ole tal aimugi. Kui Minoo täna koju jääks, läheks kohemaid jutt lahti. Võib-olla ütleksid teised, et ta on hulluks läinud. Või ennast ära tapnud. Ja kui ta pärast seda kooli läheks, siis vahiksid kõik teda veel umbes sada tuhat korda rohkem kui täna.
„Parem oleks see kaelast ära saada,” ütleb ta.
„Kas ma viin sind?”
„Ei, aitäh, ma lähen ise.”
Isa silmitseb teda murelikult ja Minoo tunneb vajadust teemat vahetada.
„Oled sa otsustanud, kas te kirjutate sellest?”
„Ootame ja vaatame, mis edasi saab. Võib-olla hakatakse uurima koolipoolset vastutust. Poisi vanemad võivad seda nõuda. Siis on olukord juba hoopis teine.”
Minoo tunneb kergendust. Eelkõige omakasupüüdlikel põhjustel. Mida kiiremini see asi ära unustatakse, seda kiiremini saab ta taas anonüümseks muutuda.
Ta peseb hambad ja läheb oma toast kotti võtma. Ta heidab pilgu aknast välja ja tunneb külmavärinaid, kui eelmine õhtu meelde tuleb. See kuju, kes seal väljas seisis.
Isa ootab esikus, sõrmed vaheliti kõhu peal, mis on viimaste aastatega tublisti paisunud.
„Oled ikka kindel, et lähed?”
„Jah, ma ju ütlesin,” vastab Minoo ja kahetseb kohe oma ärritunud hääletooni.
Ta läheb isa juurde ja kallistab teda.
Minoo muretseb ta pärast sageli – isa magab liiga vähe, teeb liiga palju tööd ja sööb liiga palju rämpstoitu. Vanaisa, keda Minoo ei ole kunagi näinud, oli surnud viiekümne nelja aastaselt infarkti. Isa on viiskümmend
