nurgad kaovad ja probleemid kaotavad tähtsuse. Haige värk, mis toimus peegli ees ja Jonte juures – see pole oluline. Et Linnéa Wallin Willele helistab – pole oluline. Varsti pole miski enam oluline. Kahe aasta pärast on ta täisealine. Kolme aasta pärast on tal gümnaasium läbi. Siis istub ta igatahes autosse, lahkub linnast ega vaata kordagi tahavaatepeeglisse. Ja seni kavatseb ta täiel rinnal elu nautida.
Vanessale on selga jäänud ainult aluspesu. Ta võtab Wille käest samaka ja kokakoola seguga pudeli ja joob mitu suurt lonksu. Siis hakkab ta tantsima, aeglaselt, nagu kuuleks ta oma peas seksikat meloodiat ja lihtsalt peab ennast selle saatel liigutama. Ta tahaks, et Michelle ja Evelina oleksid siin, kuid samas on ka päris lahe ainuke tüdruk olla.
„Kurat, ega sa nüüd päris strippi siin ka korraldama ei pea,” õiendab Wille.
Vanessa ei tee temast väljagi ja pöördub teiste poole.
„Kas kellelgi suitsu on?”
Kõik viis hakkavad taskutes kobama. Mehmet, kena, aga lühikest kasvu kutt, sirutab tema poole põleva sigareti. Kui Vanessa selle vastu võtab, juhtub ta otsekui kogemata poisi sõrmi puudutama. Too irvitab närviliselt ja Vanessa kuuleb peaaegu, kuidas tal kõvaks läheb.
„Kas Jonte ei tulegi?” küsib Lucky, pilku Vanessalt tõstmata.
„Ta ei jaksanud,” pobiseb Wille.
„Tore,” ütleb Vanessa. „Mul on Jontest kõrini.”
Poiste seast kostab naeruturtsatusi. Wille paistab närvis olevat.
„Ma lähen ujuma,” teatab Vanessa ja kõnnib veepiiri poole.
Täiskuu paistab hiiglasliku laternana järve kohal. Ööd on sügiseselt kottpimedad ning õhus on mulla ja seenemetsa hõngu.
Vanessa viskab sigareti käest ja see kustub veepinnal susinaga. Siis tõmbab ta aluspüksid jalast ja rinnahoidja seljast, heidab need kaldale ja pistab jala vette. Külmem, kui ta arvas, kuid ta läheb edasi. Kui vesi on vööni, siis ta sukeldub.
Dammsjöni järv ümbritseb teda. Külm näo vastas lööb pea natuke selgemaks ja ta ujub mõne tõmbe. Vee all on kottpime ja vaikne. Vesi silitab keha, kui ta üles pinnale libiseb ja selle lõhestab.
Vanessa hingab sügavalt sisse. Ta sumab jalgadega vees ja tõmbab sõrmedega läbi juuste, et need siledalt pea vastu liibuksid. Siis vaatab ta ranna poole. Lõke on väike hele laik ümbritsevas pimeduses. Mets on ühtlane mass, mis liigub vaikselt tuules.
Wille valge T-särk helendab hämaruses, kui poiss kaldaservale sammub.
„Tule siia!” hüüab Wille.
„Tule sina siia!” karjub ta vastu ja vehib eemale sääsed, kes pea ümber pinisevad.
„Kuradi külm on ju!”
Vanessa ei vasta, vaid sukeldub uuesti. Nüüd on keha külmaga harjunud. Ta teeb kukerpalle, keerleb ringi, kuni ei saa isegi enam aru, kus on põhi ja kus veepind. Kui õhk kopsudest otsa lõppeb, võtab ta suuna pinnale ja jõuab juba peaaegu paanikasse sattuda, enne kui üles jõuab. Ta oli sügavamal, kui ta arvanud oli. Ta vaatab uuesti ranna poole.
Wille on juba kõik peale aluspükste seljast võtnud ja seisab põlvini vees.
„No mida kuradit!” möirgab ta ja Vanessa naerab.
„Oled ikka paras argpüks,” karjub tüdruk.
Wille tuleb sügavamale, kuni vesi on talle õlgadeni. Ta vannub edasi.
„Pärast on väga mõnus, usu mind,” ütleb Vanessa õrritavalt.
„Sa annad pidevalt lubadusi, millest sa kinni ei pea!”
See viib Vanessa mõtted Linnéale. Et Wille on andnud lubaduse, et nad ei suhtle enam.
Vanessa ei ole tegelikult armukadeda loomuga. Ainult Linnéa suhtes on. Sest ta teab, et Linnéa oli see, kes Wille maha jättis. Kui ta poleks seda teinud, oleksid nad ehk senimaani koos. Kuid Vanessa ei kavatse telefonikõnet mainida. Ta keeldub välja näitamast, et Linnéa tekitab temas ebakindlust. Lisaks põlastab ta tüdrukuid, kes salaja oma kuttide mobiile vaatamas käivad.
Wille ujub pikkade tõmmetega. Juba näeb ta poisi näojooni. Nüüd on Wille kohal ja embab teda. Nende märjad näod kohtuvad ja ta suudleb Willet. Kehad liibuvad vee all teineteise vastu.
„Sa oled nii jube seksikas,” sosistab Wille häälega, mis täidab Vanessa üleni soojusega.
„Ja seda ütled sina,” sosistab ta vastu ja pistab sõrme poisi aluspükste kummi vahelt sisse. „Too tekk.”
„Vanas kohas?” küsib Wille joobnud naeratusega.
Tüdruk noogutab ja nad suudlevad uuesti.
„Tee kiiresti,” sosistab ta ja ujub seejärel eemale, tehes paar selilitõmmet.
Wille narritab teda sellepärast, et ta tahab alati seksida, kuid tegelikult
Vanessa muidugi teab, et ta meeldibki poisile just sellisena. Wille arvab, et asi on temas, et ta on voodis nii paganama hea, et tüdrukul ei saa küllalt. Kuid Vanessale on seks kogu aeg meeldinud. Isegi esimesel korral, mis kõikide jutu järgi pidi valus olema. Seksimine on täpselt nagu purjus olemine. See paneb teda unustama kõik, millele ta ei taha mõelda. See paneb teda tundma end universumi keskpunktina.
Vanessa vabiseb, kui ta veest välja ronib. Keha tundub maapinnal raske. Ta pole üldse nii kaineks saanud, kui ta arvas. Korraks kaotab ta tasakaalu, kui kummardub, et pesu maast üles võtta ja selga panna.
Kui ta üles vaatab, märkab ta jälle kuud. See on veripunane. Ta ei ole kunagi midagi taolist näinud.
Wille lamab tekil ja ootab, kui Vanessa väikesesse metsasallu jõuab. Nende koht.
„Kas sa kuud nägid?” küsib tüdruk.
Wille ei vasta, vaid patsutab tekki enda kõrval. Tüdruk heidab pikali ja poiss keerab end kohe ta peale. Maailm lööb kõikuma.
„Mul ei ole hea olla,” ütleb Vanessa ja lükkab Wille eemale.
Hetk peapööritust ja seejärel tunneb ta, kuidas miski ta keha enda võimusesse haarab. Ta tõuseb istukile ja ometi ei ole see tema, kes seda teeb.
„Mis asja sa teed?” küsib Wille kusagilt kaugusest.
Vanessal hakkab jälle pea ringi käima. Perspektiiv on kiivas. Talle näib, nagu vaataks ta pikksilma valest otsast sisse. Ta tunneb, kuidas keha püsti tõuseb ja tekist nii kõvasti kinni krahmab, et Wille selle pealt maha veereb. Seejärel mässib ta teki endale ümber ja hakkab astuma. Jalad leiavad toetuspinna, kuigi on pime ning maapind kivine ja konarlik. Ta astub kindlal sammul.
Wille haarab tal õlast ja keerab ta ringi, nii et saab talle otse silma vaadata. Poiss näib murelik ja Vanessa tahaks teda rahustada, kuid ei leia sõnu. Ta tõmbab enda lahti ja hakkab otse öösse astuma. Kusagil läheduses kraaksatab ronk.
„Ah, unusta ära!” karjub Wille talle järele.
See peab olema küll maailma kõige rängem joove, mõtleb Vanessa.
Anna-Karin
