style="font-size:15px;"> Sellistel hetkedel vihkab Minoo teda. Kui ta ise endast ei hooli, siis peaks ta vähemalt tema ja ema pärast end kokku võtma.
„Helista, kui midagi on,” ütleb isa.
Minoo noogutab ja kallistab teda uuesti. Sel korral natuke kõvemini.
Minoo ei pea kuulmagi sosinaid kooliõuel, et teada, keda need puudutavad: Eliast. Kuidas ta seda teinud oli. Kes ta leidnud olid.
„Näe, seal ta ongi,” ütlevad paar suuremat poissi, kui ta mööda läheb.
Ta kohendab seljakotti ja astub koolimajja sisse. Ta vaatab maha ja üritab olla nii nähtamatu kui võimalik, kui ta läbi õpilastest pungil suure halli kõnnib. Kõik kogunevad Eliase mälestuseks aulasse.
Pilgud ja sosistavad hääled järgnevad talle terve tee. Iga sammuga tõmbuvad ta kõrvad üha punasemaks. Minoo ei kannata seda välja. Ta jookseb trepist alla keldrikorrusele, kus asub söökla. Sel kellaajal pole seal kedagi peale söökla töötajate. Ta suundub tüdrukute WC poole.
Alles siis, kui Minoo ukse enda selja taga kinni tõmbab, saab ta kergendatult hingata. Ta vaatab kella. Kui ta ootaks paar minutit, hiiliks aulasse täpselt tseremoonia alguseks ja istuks kõige taha, siis ei tohiks teda keegi märgata.
Ta läheb peegli ette ja vahib oma nägu.
Kas Elias seisis samamoodi, enne kui ta… enne kui ta seda tegi?
Sellest hakkab kujunema sundmõte, mis käib läbi pea iga kord, kui ta ennast peeglist näeb. Ta paneb silmad kinni ja teeb uuesti lahti. Püüab näha oma nägu väljastpoolt, nii nagu Max seda näeb.
Kui neid nõmedaid vistrikke ei oleks, siis oleksin ma ehk kenagi, mõtleb ta. Vähemalt täitsa normaalne.
Seejärel haarab teda taas kõhklus. Kuidas on võimalik iga päev nii palju aega peegli ees veeta ja ikkagi mitte teada, kuidas sa välja näed?
Ta mõtleb tolle korra peale, kui ta Maxiga kahekesi klassis oli. Mehe käe soojuse peale. Ta tunneb seda uuesti ja see levib üle kogu keha. Miks ta minema jooksis? Mis oleks juhtunud, kui ta oleks paigale jäänud?
Uks lendab lahti. Minoo pöörab ringi. Lävel seisab Linnéa.
„Tere,” ütleb Minoo ja mõtleb, et ei tea, kas tal on näost näha, millele ta just mõtles.
„Tere,” vastab Linnéa ja tuleb sisse.
Tal on jalas mustad teksad ja seljas pikk must kapuutsiga pluus. Ta mõõdab Minood pilguga ülevalt alla.
„Kas tulid jälle peitu?” küsib ta, õrn naeruvirve suul.
Minoo peaks ehk Linnéa peale pahane olema, kuid see ei õnnestu. Eelmisel päeval öeldud karmid sõnad ei lähe täna enam arvesse. Juhtunu kõrval on need liiga tühised.
„Unustame äkki ära, mis ma eile ütlesin?” küsib Linnéa, nagu oleks ta just täpselt sama mõelnud.
„Muidugi.” Minoo proovib piisavalt ükskõikselt õlgu kehitada. Ta mõtleb, mida Linnéale öelda. „Kuidas sul läheb?” vuristab ta kiiresti.
Polnud just kõige leidlikum küsimus inimesele, kes on leidnud oma parima sõbra tualetist surnuna.
Linnéa näost paistab, nagu tahaks ta midagi sarkastilist salvata. Kuid siis ilme leebub.
„Ma ei tahtnud täna tulla,” ütleb ta vaikselt. „Aga ma tundsin, et pean. Eliase pärast.”
Minoo mõtleb omaenda egoistlikele põhjustele, miks ta loobus koju jäämast, ja on rõõmus, et Linnéa talle otsa ei vaata. Tüdruku pilk on kusagil hoopis mujal, justkui vaataks ta pigem iseenda sisse. Ta närib erkroosat pöidlaküünt.
„Ma tahan nii väga, et rohkem inimesi oleks Eliast tundnud,” sõnab ta. „Vahel oli ta nii tore. Ja hoolitsev.”
Minoo ei tea täpselt, mida vastata.
„Kas lähme?” küsib ta pärast hetkelist kõhklust.
Linnéa noogutab ja läheb tema ees välja.
Suur hall on tühi, kui välja arvata mõned hilinejad, kes aula poole tõttavad.
„On sul kõik okei?” küsib Minoo enne aulasse sisenemist.
Aula häältesumin meenutab hiiglaslikku mesitaru.
„Ei ole,” vastab Linnéa oma mõru naeruvirve saatel. „Aga mul polegi kunagi okei.”
Rebecka ja Gustaf istuvad kõrvuti aula eelviimases reas. Saal on olnud põhimõtteliselt täpselt samasugune kooli ehitamisest alates. Suur kaldus põrandaga ruum, ühes otsas puitpaneelidega lava. Päike paistab läbi kõrgete määrdunud akende sisse ja joonistab vastasseinale varjumustri. Kõnepult laval. Pingiread on puupüsti täis.
Rebecka pöörab pead ja näeb, kuidas Minoo Falk Karimi ja Linnéa Wallin uksest sisse lipsavad ja viimasesse ritta istuvad. Ta naeratab neile ettevaatlikult. Linnéa ei paista teda märkavatki, Minoo naeratab aga vastu.
Rebeckale on Minoo alati meeldinud, kuid talle pole lihtne lähedale pääseda. Ta paistab nii täiskasvanulik, et Rebecka tunneb ennast alati lapsiku ja justkui alaväärsena. Pealegi on Minoo nii lõpmata nutikas. Põhikooli lõpus peetud väitlustes oli ta olnud ületamatu. Ladunud ette ümberlükkamatuid argumente, üks parem kui teine. Keegi ei saanud talle vastu, isegi mitte õpetajad. Tagantjärele mõistis Rebecka, et ka Minoo põhjendustes oli lünki. Kuid kui Minoo oma väiteid esitas, mõjusid need nii enesestmõistetavalt, et ei jäänudki muud üle, kui kõik heaks kiita.
Kindlasti on mõnus selline olla, mõtleb Rebecka. Selline, kes kunagi endas ei kahtle.
„Terve kool on koos,” sõnab Gustaf poolihääli.
„Nii jube,” sosistab Rebecka. „Nüüd nagu kõik hirmsasti hooliks.”
„Eks kõik tahavad näidata, et nemad küll Eliase kiusajate sekka ei kuulunud,” ütleb Gustaf.
Rebecka vaatab poisi tõsist nägu, sirget profiili ja heledaid sagris juukseid. Paljude meelest on Gustaf lihtsalt üks kena jalkakutt. Aga nad ei tunne teda üldse. Ta on tark, targem kui enamik, keda Rebecka teab. Ja siin ei pea ta silmas koolitarkust, vaid elutarkust. Ta võtab Gustafi sooja kuiva käe ja pigistab seda.
Sumin saalis vaikib, kui direktor kõnepulti astub.
„Meie kooli on tabanud valus kaotus,” alustab ta.
Esimestest ridadest kostab esimene nuuksatus, kuid Rebecka ei näe nutjat.
„Eile suri siin koolimajas Elias Malmgren. See, mida tema perekond ja sõbrad praegu läbi elavad, on käsitamatult raske. Meid kõiki vapustab, kui noor inimene on otsustanud endalt elu võtta.”
Kostab veel nuukseid. Rebecka tunneb äkitselt peapööritust. Õhk tundub umbne ja hingata on raske.
„Rebecka?” sosistab Gustaf.
Direktori hääl kostab üha kaugemalt, justkui räägiks ta vee alt.
„Ma pean…” sosistab Rebecka.
Gustaf
