teda, vaid rätikut, mis on muru peal puntras.
„Mida kuradit… Mida värki, vaadake!”
„Mis on?” küsib Jonte uimaselt ja tuleb akna juurde.
Lucky üritab ennast nende vahele pressida.
„Rätik,” ütleb Wille. „See ilmus siia muru peale jumala lambist. Ausõna. Seda polnud enne seal.”
Jonte ja Lucky vahivad talle otsa. Siis vahivad nad rätikut ja seejärel taas teda. Siis hakkavad nad hirnuma.
„Wille, kurat, see oli hallukas!” lõugab Lucky.
Jonte ütleb midagi ja virutab akna pauguga kinni.
Vanessa jääb hetkeks päikese kätte seisma. Ta näeb ju oma käsi nii selgelt enda ees. Päikesepruune jalgu. Kuid miski on puudu. Miski ei klapi.
Ta hakkab peaaegu nutma, kui saab aru, mis see on.
Temast ei jää murule varju.
Magus suits lööb talle ninna, kui ta majja hiilib. Wille istub tugitoolis ja vahib telekat, samal ajal kanepit tõmmates. Päike valgustab teda selja tagant, nii et tema heledad juuksed paistavad nagu nimbus pea ümber. Vanessa süda teeb pirueti. Mõnikord ta lausa üllatub, kui poissi märkab.
Ta tahab lähemale minna ja teda puudutada, kuid ei söanda. Imelikke asju, mis temaga juhtub, tuleb endale hoida, kuni on täpsemalt teada, millega tegu.
„Vanessa?” ütleb Jonte äkitselt.
Ta keerab ringi. Jonte ei näe teda, kuid ta pilk liigub otsivalt mööda tuba. Silmad on kulmudele tõmmatud tumesinise mütsi all ebaharilikult ärksad ja pinevil.
„Siin on keegi,” ütleb ta. „Jumala kindlalt.”
„Nojaa,” pomiseb Lucky mitmemõtteliselt.
Ta vedeleb diivanil, mängupult kindlas haardes. Paks kõht valgub välja T-särgi alt, millel on kiri „Englesforsi Uhkus”. Lucky, kelle nimi on tegelikult Lukas, käis põhikooli lõpus Vanessaga ühes klassis, kuid gümnaasiumi ta ei astunud. Selle asemel veeretab ta oma päevi õhtusse
Jonte jooksupoisina, toob õlut, tellib pitsat ja aitab hoolitseda keldris asuva istanduse eest.
„Kas te kirikuõpetaja poja kohta kuulsite või?” küsib Lucky, ise samal ajal ägedalt pulti vajutades.
Vanessa näeb, kuidas Jonte kangestub, ainult natukene. Wille puhub aeglaselt välja suitsu, mida ta oli kopsudes hoidnud.
„Mis asja?” küsib ta.
„Elias Malmgren. Kirikuõpetaja poeg. Tappis enda ära. Koolis. Nad täna leidsid ta.”
„Kindel, et tema või?” küsib Wille.
Ta püüab jätta ükskõikset muljet, kuid hääles on muret, Vanessa kuuleb seda.
Muidugi, mõtleb ta. Nad tundsid teineteist. Elias käis tavaliselt siin rohtu ostmas. Aga see oli ammu, nii umbes üheksanda jõuluvaheajal.
„Raudpolt,” vastab Lucky.
„Shit,” ütleb Jonte. „Ta käis ju veel eile siit ostmas.”
„Arvate, et tal tekkis mingi kõrvalnäht?” küsib Lucky.
„Kõrvalnäht?”
Jonte ja Wille hirnuvad. Lucky irvitab nii lipitsevalt, et see paneb Vanessal sipelgad üle keha jooksma.
„Ta oli ju varem ka mitu korda üritanud,” teab Jonte. „Eks ta tahtis suitsu teha, et sellel ajal pilves olla.”
Aga ta tunneb ennast süüdi, Vanessa näeb seda. Ei tea, miks. Jontele ei lähe tavaliselt korda keegi teine peale iseenda.
„Ta oli ikka hull ohver,” ütleb Lucky. „Lõikas omale kätte ja selline värk. Minu teada teevad ainult eided sihukesi asju.”
„Pea lõuad,” käratab Jonte äkki.
Nii Wille kui ka Lucky kangestuvad ja vaatavad talle otsa.
„Keegi on siin majas,” sosistab ta.
Teised vaatavad ringi. Vanessa hoiab hinge kinni.
„Võib-olla Elias kummitab,” ütleb Lucky ja saab kohe Willelt lahtise käega võmmu kuklasse.
Vanessa tunneb, kuidas kananahk ihule tuleb. Õhk tema ümber lainetab. Nagu tuuletõmbus oleks. Jonte vaatab talle otsa.
„Kust kuradi kohast sina nüüd välja ilmusid?”
Wille vaatab üles ja naerab närviliselt.
„Sa ei tohi niimoodi hiilida, Nessa. Onu Jonte saab veel infarkti.”
Lucky naerab ka, natuke liiga kaua. Vanessa annab endast parima, et üleolevalt irvitada.
Vanessa läheb Wille juurde ja istub talle sülle. Ta peab tundma poisi käsi enda ümber. Peab tundma, et ta on olemas. Wille puurib oma nina ta kuklasse. Ta surub end tugevamini Wille vastu.
Väljas hakkab vihma sadama.
Vihm rabistab vastu köögiakent. Minoole meeldib see heli, sellest tekkiv tunne, et oled kaitstud ja katuse all. Elutoa kõlaritest imbub kööki Billie Holiday hääl. Madalal rippuv köögilamp heidab vanemate murelikele nägudele sooja valgust.
„Kuidas sul on, kullake?” küsib isa.
Ta esitab sama küsimust pärast kojujõudmist juba kolmandat korda.
„Okei,” vastab Minoo lühidalt.
Ennekõike on ta jube väsinud ja justkui jõuetu. Ta on emaga mitu tundi rääkinud. Aga kuidas „tal on”, seda ta ei tea. Teab ainult seda, et ei jaksa enam selle peale mõelda.
„Kas te kirjutate sellest?” küsib ta.
Isa sügab ninaselga, nii et prillid hüplevad üles-alla.
„Me oleme seda arutanud. Kui see õnnetu poiss oleks ennast kodus ära tapnud, poleks me muidugi kirjutanud. Aga see juhtus ju koolis. Terve linn teab juba.”
Ema vangutab pead.
„Teid hakatakse kritiseerima, kui te sellest kirjutate.”
„Siis hakatakse ka, kui me ei kirjuta.”
Minoo isa on kohaliku lehe peatoimetaja. Leht ilmub ainult paar korda nädalas ja esiküljel on enamasti sellised meelierutavad uudised nagu „Uus ringtee Gnejsgatanil”. Kolmveerand linna peredest on lehe tellijad. Kõik teavad, kes Minoo isa on.
„Cissi kirjutas artikli,” jätkab ta. „Ma pidin muidugi pool maha tõmbama. Võtsin ära kõik ülepaisutatud ja verest nõretavad laused. Teate küll, missugune ta on. Aga see enesetaputeema on ju tundlik, ükskõik kui vaoshoitult me sellest ka kirjutame.”
Minoo vahib taldrikusse. Ta pole toitu peaaegu puutunudki ja hakklihakaste on äkitselt vastik.
„Kas
