ukse lahti teeb, lööb talle vastu sigaretisuitsu lõhn. Üks peeglitest on puruks löödud. Killud vedelevad kraanikausis. Aken on pärani lahti ning aknalaual istub üks tüdruk ja suitsetab.
Tal on seljas must läikiv särk, alt laienev põlvini seelik, mille kanga mustal taustal on roosad surnupealuud, jalas valged põlvikud. Põlvedel lebab must märkmik. Ta kirjutab keskendunult vildikaga.
Alles siis, kui uks Minoo selja taga kinni vajub, vaatab tüdruk üles. Tema pikk tukk varjab silmad peaaegu tervenisti, silmi on tugevalt musta pliiatsiga rõhutatud. Ülejäänud mustad juuksed on kinnitatud kahte lainelisse sabasse.
See on Linnéa Wallin.
Nad käisid seitsmendas ühes klassis. Kõik teadsid, et Linnéa isa on joodik ja ema surnud. Linnéa tegi pidevalt poppi, ja ükskord kaheksanda klassi alguses ütles õpetaja, et ta ei tulegi tagasi. Käisid kõlakad, et ta on kolinud kauge sugulase juurde või on hoopis ära surnud. Hiljem selgus, et ta oli olnud mingis hooldusasutuses. Kuulujutud said hoogu juurde: ta oli üritanud ennast ära tappa, tema isa oli pedofiil, ta müüs narkootikume, ta liiderdas internetis, ta oli lesbi. Pärast seda on Minoo teda linna peal näinud ainult koos teiste alternatiivikutega.
Ja nüüd istub ta siin ja vaatab pettunud pilgul Minood.
„Tere…” ütleb Minoo.
„Ma arvasin, et keegi teine tuleb,” teatab Linnéa.
Minoo vaatab katkist peeglit.
„Mina seda ei teinud,” ütleb Linnéa.
„Ega ma ei arvanudki,” valetab Minoo.
Tema kõrvad lähevad punaseks nagu alati, kui tal piinlik on. Ta sikutab ühe kabiiniukse käepidet nii möödaminnes, kui vähegi suudab.
Uks on lukus.
„See on vist katki,” nendib Linnéa.
Minoo ei vasta, vaid avab teise kabiini ukse.
Ta paneb selle seestpoolt lukku ja toetab lauba vastu jahedaid seinaplaate. Läbi õhukese ukse kuuleb ta, kuidas Linnéa süütab järgmise sigareti.
Minoo istub piisavalt kaua, enne kui kasutamata potile vee peale tõmbab ja taas välja tuleb. Samal ajal kui ta käsi peseb, vaatab ta ennast peeglist. Ta piidleb Linnéat, ja kadedusjõnks käib temast läbi. Muidugi on Linnéa ilus ja kõhn, aga kõige hullem on tema puhas näonahk. Minoo ise on alates kolmeteistkümnendast eluaastast kannatanud pidevate aknehoogude all. Kaheksandas küsis Erik Forslund, kas teda on haavlipüssiga näkku tulistatud. Täiskasvanud räägivad kogu aeg, et vanemast peast läheb asi paremaks. Nii nagu paljude muudegi asjade puhul, mida nad ütlevad, ei tundu ka see paika pidavat.
„Sa ei pea teesklema,” katkestab Linnéa ta mõtted.
Minoo kõrvad tõmbuvad taas tulipunaseks.
„Mida?”
Linnéa on märkmiku ära pannud.
„Sa tuled siia ju ainult peitu, kas pole?” küsib ta.
„Mulle meeldib üksi olla,” pobiseb Minoo.
Linnéa naeratust on raske tõlgendada. Nad vaatavad teineteist mõnda aega.
„Ega sa kellama ei lähe?” küsib ta sigaretiga vehkides.
„Eks teed, mis tahad.”
„Täpselt minu mõte,” vastab Linnéa. Ta viskab sigareti kraanikaussi. See sisiseb vastu märga emaili, kuni kustub.
Ta hüppab aknalaualt maha. Vildikas veereb märkmiku vahelt välja, Minoost mööda ja lukustatud kabiini ukse alt sisse.
Minoo kummardub ja kobab käega tualetiukse all.
Vildikas on otsapidi milleski tumedas ja kleepuvas. Ning kaugemalt paistab must riidest kott ja paar musti saapaid. Keegi istub poti peal.
Minoo ajab end nii järsult püsti, et pea hakkab ringi käima.
„Mis on?” küsib Linnéa.
„Seal vist istub keegi…”
Tal vilksatab läbi pea, et see võib olla mingi nali. Võib-olla on kusagil kaamera ja filmib teda, et tema idiootlik tegutsemine pärast netti üles riputada.
„Kuigi ma ei tea…”
Linnéa läheb kõrvalkabiini ja astub potile. Ta vaatab üle vaheseina. Minoo ootab reaktsiooni, kuid seda ei tule. Sekundid mööduvad üksteise järel.
„Mis seal on?”
Linnéa ronib poti pealt alla ja kaob Minoo vaateväljast.
„Linnéa?”
Vastust ei tule. Lahtine aken kiigub tuules. Minoo läheb kabiini juurde, kus Linnéa seisab, selg vastu seina, ja tühjal pilgul enda ette vaatab.
„See on Elias,” ütleb ta lõpuks.
Elias Malmgren? Minoo on teda koos Linnéaga mitu korda linnas näinud. Küllap siis tema.
„Mis juhtunud on? On tal kõik korras või…” küsib Minoo, kuigi teab vastust.
Linnéa vajub põlvili ja oksendab potti, öögib, kuni välja tuleb veel ainult läbipaistvat venivat sülge. Minoo seisab nagu halvatud, kuni Linnéa ümber pöörab. Meik on läikivate silmade ümber laiali jooksnud. Nende pilgud kohtuvad ja Minoo mõistab, et Linnéa on koost lagunemas.
„Tule,” kutsub ta ja sirutab käe välja.
Linnéa võtab selle vastu ja tõuseb jalule. Ta vaatab pärani silmil enda ümber.
„Me peame kellegi kutsuma,” ütleb Minoo.
Linnéa jõllitab teda. Ta raputab pead.
„Me ei tohi teda maha jätta.”
„Ma jään siia,” ütleb Minoo ja kahetseb kohemaid.
„Me peame ta välja saama.”
„Küll me saame,” vastab Minoo ja imestab ise ka, kuidas tal õnnestub nii rahulikuks jääda.
Linnéa jookseb välja. Aken lendab uksest tekkinud tuuletõmbuses kinni ja silmapilguks jõuab Minoo teadvusesse lõhn, enne kui aken uuesti lahti läheb. Seda lõhna ei ole ta kunagi varem tundnud, kuid ta saab kohe aru, mis see on. See on surma lõhn. Aga ta ei tohi selle peale mõelda. Mitte praegu.
Ta vaatab tualetikabiini poole. Nii palju verd.
Paanika hiilib ligi, kui ta näeb kraanikausis lebavaid teravaid kilde.
Minoo võpatab, kui uks lahti läheb. See on kooli majahoidja, kes tuleb, tööriistakast käes. Ta on umbes neljakümneaastane ja tema salkus juuksed on hakanud halliks minema. Jääsinised silmad on pärani ning vaatavad tüdrukule otsa. Siis pobiseb mees midagi kuuldamatut, laseb tööriistakasti põrandale ja hakkab selles sorima.
Linnéa tuleb sisse ja läheb Minoo juurde. Ta võtab Minool uuesti käest kinni ja hoiab seda kramplikult. Hetk hiljem saabub direktor.
Minoo
