ja nüüd on see juhtunud.
Lõpuks ometi on ta nähtamatuks muutunud.
Minoo vihkab puberteediiga. Enamjaolt sellepärast, et see tähendab pidevat teiste teismelistega koos olemist. Koolitulek on nagu küüditamine võõrale planeedile – iga päev. Tal ei ole selle asukatele midagi öelda. Ta ei suuda isegi teeselda, et ta on üks nende hulgast, sest ta ei tea, kuidas see käib.
Gümnaasiumis on kõik teisiti. Nii lohutas ta end põhikooli lõpus. Teised peaksid talle järele jõudma, vähemalt need, kes valisid samamoodi loodusteaduste haru.
Nüüd, kolmanda koolinädala alguses, hakkab ta mõistma, et see oli üksnes soovunelm.
Isegi koolimaja meenutab põhikooli: punane tellismaja, neli korrust ja lame katus. Üksik ilma võrguta jalgpallivärav on asfalteeritud koolihoovi ainus atraktsioon. Kunagi üritati elutut ala mõne puuga ilmestada. Enamik on nüüdseks kuivanud. Tüved ja oksad on halliks tõmbunud.
Koolimaja uksed on lahti, et värsket õhku sisse lasta. Siiski lõhnab tuttavalt tolmu ja vana linoleumpõranda järele, kui ta sisse astub. Kooli lõhn on ka samasugune. Esimesena näeb Minoo Vanessa Dahli, kes seisab lõpuklassis käiva Jari Mäkineni kõrval. Poiss räägib temaga innukalt, kuid tüdrukut paistab see pigem närvi ajavat.
Vanessa. Minoo täielik vastand: kena, valjuhäälne, blondeeritud, gümnaasiumi noorema klassi seksikate edetabeli tipus. Tal on jalas valged ülilühikesed püksid ja sama värvi kingad. Särgiku kaelusest paistab välja push-up-rinnahoidja pits.
Evelina, üks Vanessa sõpradest, tuleb jooksuga ja hüppab Jarile selga, põimides käed ümber poisi kaela. Ta sirutab oma mobiili ette ja teeb endast ja Jarist pildi. Kui Jari katsub teda maha raputada, klammerdub tüdruk veel kõvemini tema külge, nii et tema rinnad on surutud vastu Jari kukalt, ja ta rõkkab naerda, mille peale kõik koridoris viibijad ümber pööravad ja vaatama jäävad, mis toimub.
Kas neil on tõesti vaja pärast üheksat aastat ikka veel tähelepanu keskpunktis olla? mõtleb Minoo ja ruttab mööda.
Esimene tund on emakeel. Vanessa läheb klassi koos Evelinaga. Michelle on ära võtnud kohad kõige taga ja puuderdab ennast parasjagu.
„Issand, kui väsinud ma olen,” ütleb Evelina ja vajub Michelle’i kõrvale toolile.
„Mina ka,” haigutab Michelle ja uurib oma nägu sätendava puudritoosi peeglist. „Ma näen täna välja nagu mingi kolmekümnene.”
Vanessa ohkab. Michelle näeb välja täpselt selline nagu alati. Tal on vaja lihtsalt miljon korda päevas kuulda, kui fantastiliselt kena ta on. Michelle sätib ühe oma läikivmusta loki paika ja prunditab peegelpildile huuli.
„Sul on nüüd nii umbes viiesentimeetrine puudrikiht näos. Sellest vast piisab,” sisistab Vanessa.
Michelle laseb väikese peegli aeglaselt alla ja vahib talle otsa.
„Mis sul viga on?” küsib Evelina.
„Nalja tegin ju.”
„Ei tundunud küll sedamoodi,” ütleb Michelle oma pikaldasel moel.
„On sul PMS või mis?” küsib Evelina. „Läksid Willega tülli või?”
„Mh-mh,” vastab Vanessa. „Läksin Willega tülli.”
Ta vastab nii, sest nii on kõige lihtsam. Kuidas oskakski ta selgitada seda, mis hommikul juhtus? „Ma sattusin olema natuke aega nähtamatu, kui ma muidugi just hulluks pole läinud.” Poistemured on aga keel, mida Michelle ja Evelina mõistavad. Nad näivad kergendust tundvat. Kõik on taas nagu tavaliselt.
„Ah, küll lepite jälle ära,” ütleb Evelina ja paneb talle käe ümber.
Michelle noogutab nõusolevalt. Vanessa naeratab tänulikult ja küsib, kas tohib tema meigiasju laenata.
Klassis kõige taga istub rühm poisse ja kuulab mobiililt hiphoppi. Kevin Månsson räpib oma konarlikus inglise keeles laulule kaasa. Minoo muigab sisimas.
Ta tervitab Anna-Karin Niemineni, kes istub esimeses pingis, kuid ei saa vastust. Nagu ikka, istub Anna-Karin sügavalt pingi kohal kummargil, tumedad sagris juuksed loorina näo ees.
Temas on midagi südantlõhestavalt lootusetut. Minoo püüdis temaga põhikoolis paar korda juttu teha, kuid Anna-Karin surus ennast ainult vaikides vastu seina, nii tihedasti, et paistis tahtvat ise seinaks muutuda. Tema passiivsus on peaaegu ärritav. Minoo tunneb piinlikku kergendust, et tema ise pole sotsiaalses hierarhias vähemalt nii madalale langenud.
Ta õngitseb kotist välja mataõpiku. Seni on ta tundides kõigest aru saanud, kuid on ikkagi närvis. Minoo on alati olnud klassi parim, selleks kuigivõrd pingutamata, kuid hoolimata sellest – või ehk just selle tõttu – on tema kõige suurem hirm, et ühel päeval ta paljastatakse kui teeskleja.
Kell heliseb ja ta vaatab automaatselt üles.
Max seisab uksel, kohvitass käes. Ta on kahekümne nelja aastane. Suve alguses kolis ta Engelsforsi. See, et keegi võib vabatahtlikult siia tulla, käib Minoole täiesti üle mõistuse.
Max paneb ukse lukku. Vaid hetk hiljem hakkab keegi sellele kolkima.
„Kes hiljaks jääb, see ilma jääb,” ütleb Max ja asetab tassi õpetajalauale.
„Mis mõttes? Aga kui selleks on põhjus?” karjub Kevin oma uue madala häälega, mille ta on suve jooksul hankinud.
Minoo ei suuda aru saada, et ta peab veel kolm aastat Kevinit välja kannatama. Miks Kevin küll loodusteadused valis? Kaheksandas arvas poiss ju veel, et sebra on hobuse ja tiigri ristsugutis.
Max vaatab korraks Minoole otsa. Pilk ütleb kõik, mida ta Kevinist arvab. Mees saaks otsekui aru, et Minoo on ainus, kes suudab seda tõlgendada. Minoo on sunnitud kohe silmad maha lööma.
Öeldakse, et armunud inimesel on liblikad kõhus. Tema puhul see ei kehti. Kõigepealt hakkab randmetes surisema. Siis kaob kätest jõud ja ta on lõtv nagu kaltsunukk.
Kui ta esimest korda Maxi nägi, siis oleksid ta käed nagu elektrilöögi saanud. Nii haletsusväärne on õpetajasse ära armuda. Eriti sellisesse, kes näeb välja nagu Max, kes on just nii labasel moel ilus, nagu meeldib Vanessa Dahli sugustele tüdrukutele: pruunikasrohelised silmad, tumedad lokkis juuksed ja soonilised käed.
Neil on kaks tundi matemaatikat järjest ja Minoo sukeldub ülesannetesse, mis ta ees laual on. Ta armastab matemaatikat. Selged reeglid. Kristallselged vastused. Õige või vale, piirialad puuduvad.
Aeg-ajalt tõstab ta pilgu, et korraks Maxi näha.
Ta mõtleb selle peale, mida ema ütles. Et pole hea oma tundeid endale hoida. Aga elu sees ei lähe ta kellelegi rääkima, mida ta Maxi vastu tunneb. Kõige vähem mehele endale.
Kui esimene tund on peaaegu läbi, joob Max oma kohvitassi tühjaks, paneb portfelli kinni ja läheb klassist välja. Minoo vaatab talle järele.
Kümme minutit vahetundi. Kümme minutit, kus pole mitte midagi teha. Ainult olla kurb ja üksildane, kogu ilmale vahtida. Minoo tõuseb püsti ja läheb koridori.
Nad on kolmandal korrusel. Korrus kõrgemal
